The Academy 3
2003 a.
528 lk.
In this sequel to last year's well-received Deepsix, McDevitt tells a curiously old-fashioned tale of interstellar adventure. Reminiscent of Arthur C. Clarke's Rendezvous with Rama, the story sends veteran space pilot Priscilla "Hutch" Hutchins and a crew of rich, amateur SETI enthusiasts off on a star-hopping jaunt in search of the mysterious aliens who have placed a series of "stealthed" satellites around an unknown number of planets. After visiting several worlds, and losing two of her dilettantes to a murderous group of alien angels, Hutch follows the interstellar trail to a bizarre, obviously artificial planetary system. There, two spectacular gas giants orbit each other closely, partially sharing the same atmosphere, while a large moon circles them in a theoretically impossible circumpolar orbit. The explorers soon discover a number of puzzling alien artifacts, including a gigantic spaceship that fails to respond to their signals. First contact is McDevitt's favorite theme, and he's also good at creating large and rather spectacular astronomical phenomena. Where this novel falls short, however, is in the creation of characters. Hutch, beautiful and supremely competent, is an adequate hero, but virtually everyone else is a cartoon. The book abounds in foolhardy dilettantes, glory-hogging bureaucrats and capable space pilots. Oddly, in a novel set some 200 years in the future, McDevitt's cast is almost exclusively white and Anglo-Saxon. This is a serviceable enough space opera, but it operates far from the genre's cutting edge.
Arvamus:
Seekord läheb kapten Hutchins ühe rikkuri ja tema sõprade seltskonnaga, kes end „kontaktöörideks” nimetavad, kosmosesse tulnukaid otsima. Lihtsalt selleks, et neile tere öelda ja paar sõna juttu ajada. Sest siiani on tulnukatega selline probleem, et kõrgeltarenenud on juba ammu välja surnud või kuhugi ära läinud, avastatud liigid on aga kõik inimestest madalamal arengutasemel ja nendega millestki rääkida ei ole. Kuigi lennust arvatakse vaid meeldiv lõbusõit tulevat ja elusate kõrgel arengutasemel olevate tulnukate leidmisesse ei usu tõsiselt keegi, hakkavad sündmused muidugi arvatust hoopis teisiti arenema.
Kõigepealt leitakse mingi muistne ja töötav galaktiline sidevõrk (millele tuleks juurde panna sildid „Ära puutu, tapab!”), järgnevad tuumasõjas hävinud tsivilisatsiooniga planeet, imekaunis maailm ingleid meenutavate asukatega, kes aga verejanuliselt kontaktööride ridu hõrendavad ja viimaks mingi tohutu tulnukate kosmoselaev, mis näib endast igivana lendavat ja töötavat arheoloogiamuuseumi kujutavat. Ning raamatu lõpus tuleb Hutchil suurt fantaasiat, osavust ja vaprust üles näidata, et tema poolt Maale tagasiviidav kontaktööride seltskond väga väikeseks kokku ei kuivaks.
Hea raamat. Kaasakiskuv, algusest lõpuni põnev. Siin polnud sellist eelmise osa tegevusliini, mis oleks mulle igav olnud, aga seda peab küll ütlema, et mitmed varasematest osadest juba tuttavad süžeed teatud variatsioonidega korduvad. Minu jaoks see aga raamatu üldmuljet ei rikkunud, mulle loetu meeldis ja hinne on ka vastav, viis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar