2015 a.
91 lk.
In 2177, close to the Solar System, scientists discover a source of disturbance to the space-time continuum: radiating gravity waves that did not appear to have the signature of those caused by natural processes.
On the basis of the approximate distance to the source and the intensity of the waves generated, its mass ought to be compatible with the size of a binary star and exert a strong influence on the movement of the planets in the Solar System. However, such a system of heavenly bodies is not known to exist.
Attempts to detect the mysterious object with the aid of Earth-based observatories and orbital telescopes are unsuccessful, but astronomers succeed in determining the location of the anomaly. Its distance from the Sun is estimated to be six light hours, which is within the range of high-speed spacecraft. A research expedition is being equipped to go to its location...
Arvamus:
Toimub esimene lühike läbirääkimistevoor tulnukatega. Nende pakutu saab selgemaks, räägitakse ka filosoofilisematel teemadel ja teadlased kaaluvad võimaliku kokkuleppe plusse ning miinuseid. Ja siis kui veel midagi pole ligilähedaseltki selge, kuulab USA (raamatus siis USE - United States of Earth) president samuti pool tunnikest teadlaste erinevaid argumente ja mõtteid ning siis kuulutab, et jah, hurraa, alustame tulnukatega koostööd?!? Kas ta on idioot või, millest selline vasikavaimustus? Vastus on väga lihtne: milline ainulaadne võimalus poliitikule igaveseks oma nimi inimkonna ajalukku kirjutada. Ja kas heas või halvas mõttes, pole enam ilmselt nii oluline.
No sellega läheb raamat minu arvates omadega ikka metsa küll (kui see pole just kirjaniku kaval mõte ja teadlik korraks kraavikeeramine pinge üleskruvimiseks).
Juhul kui ei ole, siis: olgu, mõistan, USA kirjaniku romaan ja ikka püütakse omadest "über alles" mõelda, aga siiski... No oletame, et raamatu tegevuse toimumise ajal - 150 aasta pärast - on USA ikka veel üldse olemas ja ikka veel kujutab endast esimest suurvõimu (mis on Hiina arengut jälgides äärmiselt kahtlane), aga isegi sellisel juhul ja isegi mitte ulmeraamatus ei tohiks ühe riigi juht ainuisikuliselt ja asja tuumast üldse aru saamata võtta vastu otsust, millest sõltub terve inimkonna edasine saatus. Tule taevas appi, sellise otsuse tegemisse peaks ikka kogu maailm enda valitud esindajate kaudu haaratud olema. Või siis vähemalt peaksid otsuse langetama kogu maailma tippmõistused, mitte aga... Ma raamatu selles osas vahepeal mõtlesin, et autor kujutab veidralt karikatuurselt oma maa tulevikupresidenti... aga kui Sartison mõtles seda kõike tõsiselt ja arvab, et selline peabki USA tulevikupresident olema? Ohjah...
Ega midagi, asun viimast osa lugema ja kui seal nüüd mingit korralikku loo lõpp-puänti ei ole, siis jääb sellest raamatust küll sitt maitse suhu. Loodan, et nii kurvalt siiski ei lähe.
Kuidas viimane osa siis oli?
VastaKustuta