Naasen veelkord Tarmaševi juurde. Näiteke tema maailmavaatest Iidsete sarja (vähemalt esialgu) viimasest osast „Час воздаяния” ehk eesti keeles siis ilmselt „Tasumise tund”.
Inimesed oma liitlastega ja galaktikasse tunginud iidse energiaolendi poolt suuresti otseselt endale allutatud rassidega Allianss on otsustava jõukatsumise eel. Toimub inimeste nõupidamine ja kerkib küsimus, miks kunagi meie universumiosa loonud üliarenenud olendite (jumala?) poolt siia mahajäetud „korravalvurid” – Merhn – ei sekku tolle energiaolendi tegevusse ja lasevad tal siin kõiki „meid vaeseid ja väetikesi” hävitada.
Sellel nõupidamisel laseb raamatu autor kõlab veelgi tähelepanuväärseid väljaütlemisi, aga toon siin vaid ühe ära.
♣
*****
Сергей Тармашев- Катастрофа
Katkendis on aga tegu Välisrühmale korraldatud „infotunniga”. Välisrühm on veidi enam kui kümnemeheline grupp endisi sõjaväelasi, kes sõja puhkedes kuulusid Punkri turvameeskonda ja kes esimese tuumapommi lõhkemise järel ja enne järgmisi tuumalööke päästsid väljast ja tõid Punkrisse need vähesed inimesed, kel õnnestus linnast põgenedes Punkri lähedale jõuda. Meditsiin on tulevikus juba sedavõrd arenenud, et sellest kiiritusdoosist oleks mehed terveks ravitud. Kuu aja pärast tuli neil aga uuesti maapinnale minna mingite sõjaväelaste Punkrisse tungimise katset tagasi lööma ja siis said nad juba surmava kiirgusdoosi.
Aga Punkri asukad ei tahtnud oma kangelasi surra lasta ja seetõttu pandi mehed anabioosi, kuniks nende jaoks ravi leiutatakse. Vahetevahel nad äratatakse aga ka üles, et nad jälle maapinnale mingit ülesannet täitma läheksid. No et kui neil juba niigi surmav kiirguseannus käes on, siis uus ports neid enam rohkem tappa ei saa ja pole vaja terveid inimesi maapinnal kiiritada. Nende maapinnal käimiste pärast nimetataksegi mehi Välisrühmaks. Seega on nad peaaegu kogu aeg külmutatud olekus ja ootavad enda jaoks ravi leidmist, aeg-ajalt nad aga äratatakse üles ja saadetakse maapeale midagi tegema.
Katkendis ongi mehed jälle kord üles äratatud ja valmistutakse neid maapinnale saatma, et raadiosaatja teiste inimkildudega suhtlemiseks tööle saada, hetkel suudetakse Punkris teisi ellujäänuid vaid kuulata...
♦
Major lasi hommikused sündmused uuesti silme eest läbi. Anabioosist väljumisele järgnes rida üllatusi. Esmalt Neljanda anabioosikambrit teenindav uus noor arst, kes kohe peale kapsli avamist tervitas üllatusest keeletuks jäänud Andreid sõnadega: „Tere hommikust, papa!” ja täitis sellega tavaliselt uimase õhkkonna anabioosiruumis naeru, naljade ja sõbraliku aasimisega..Seejärel teatas peaarst eesseisvast väljumisest maapinnale ja kavandatud tegevustest, mille Välisrühm võttis vastu kui pidupäevast teadasaamise, sest üksluisetest raviprotseduuridest oli inimestel juba kõrini. Ning lõpuks ootasid Välisrühma saalis Nõukogu liikmed, kes esimese asjana kirjeldasid neile olukorda maailmas, nagu sellest oli aru saadud viimase nelja kuu jooksul pealtkuuldud raadiovestlustest.
Pilt oli kurb. Tsivilisatsioon oli hävimas, inimkonnast olid järel veel vaid viletsad riismed, mis viimast jõudu kokku võttes võitlesid oma olemasolu eest. Tuumalöökide vahetus kestis kolm päeva, kuni viimasedki sõdijad olid hukkunud. Territooriumid, kus veel hiljuti asusid tuumariigid, kujutasid praegu endast tuumalöökidega ülesküntud radioaktiivset kõrbe. Tuumaplahvatuste tekitatud sünergia kutsus esile tektooniliste laamade ulatuslikud liikumised, enamus saari oli vee alla vajunud. Räägiti, et mingi mitte väga sügav maa-alune varjend ühel jaapani saarel ei purunenud Jaapani ookeani vajumisel ja inimesed sattusid poole kilomeetri sügavusele vee alla ning varjend täitus aeglaselt veega. Esimesed pool aastat võitlesid nad oma elu eest, siis oli eetris kuulda veel vaid nende hullunud hääli, mis midagi seosetut karjusid. Ning seejärel kolme kuu pärast katkes side nendega täielikult. Mitte väga sügaval maa all asunud varjendid, kaevandused ja suurlinnade metrood ei pidanud tuumaõudusele vastu ja purunesid kas kohe või hukkusid esimese kuu jooksul mittehermeetilisusest tingitud saastumise tõttu. Võitlevate poolte vanad ja luuretele hästi teadaolevad kindlad varjendid purustati vastastikuste täppislöökidega, mitte ükski valitus ei pääsenud, vastaste strateegilised objektid hävitati esmajärjekorras. Kuu aega peale seda, kui viimane plahvatus kärgatanud oli, mähkisid miljonid tonnid radioaktiivset tolmu Maa endasse ja saabus tuumaöö, mis kestis kaheksa pikka aastat. Temperatuur maapinnal langes järsult keskmiselt 50 kraadi ning planeedi harjumuspärane biosfäär hukkus.
Aafrikas ei lõhkenud ükski pomm, kuid tuultega toodud saaste ja järsk külmenemine hävitasid otsekohe kogu taimestiku ja kõik loomad, määrates inimesed hukule epideemiate, külma ja nälja kätte ning kogu kontinent muutus tohutuks kalmistuks. Tuiskliivad ja orkaanituuled valitsesid jagamatult kogu tohutut kontinenti, pühkides ta pinnalt igasuguse mälestuse arutust tsivilisatsioonist. Vaid üks maa-alune varjend Lõuna-Aafrika Vabariigi territooriumil jätkas toimimist.
Rohkearvulised varjendid, mis olid ehitatud Andide ja Kordiljeeride jalamile, otsetabamusi ei saanud, kuid kuna nad polnud absoluutselt hermeetilised, hukkusid pikkamisi saaste ja kohutavaid epideemiaid levitavate muteeruvate putukate rünnakute tõttu. Paljud varjendid hävisid peale seda, kui lõppesid energiavarud. Tohutu suurel Ameerika mandril oli üheksa aastat peale suurt katastroofi elu säilinud veel vaid kolmes varjendis endiste USA, Brasiilia ja Argentina territooriumil.
Seoses maakoore liikumisega kadus põhjavesi Euroopas Alpide piirkonnast ning varjendite asukad olid sunnitud maapinnale tõusma, et vett hankida. See tõi kaasa nende aeglase hukkumise kiirituse ja mürgituste tõttu. Ainsaks kohaks Euroopas, kuhu oli veel inimesi jäänud, oli Šveits. Kaljudesse rajatud tohutu maa-aluste tunnelite võrgustik, mis oli varustatud kõigi vajalike varudega ja hõlmas peaaegu kogu riiki, sai peavarjuks peaaegu neljale miljonile inimesele. Lootmine sajanditepikkusele neutraliteedile polnud ennast aga õigustanud. Lausa mitu tuumariiki sooritasid Šveitsi pihta võimsad tuumalöögid, kuna Šveitsi pangad hoiustasid nende riikide vaenlaste rahavarusid ja nii püüti vaenlase finantssüsteemi hävitada. Šveitsi üleriigiline laiaulatuslik tunnelivõrgustik, mis pidi inimeste elusid päästma, osutus tegelikkuses tohutuks saastatud reservaadiks. Varjendi liigne suurus ja rohkearvulised väljapääsud maapinnale ei võimaldanud rangelt säilitada ei hermeetilisust ega järgida ka õhu puhastamise ja regenereerimise täielikult suletud tsüklit. Selle tulemusel hakkas maa-aluses Šveitsis juba esimestel kuudel tekkima haiguskoldeid ning lugematu arv paljunevaid putukaid kandsid epideemiaid tunnelite sügavusse. Õhuvarustussüsteem tõi kaasa maapinnal olevaid nakkusi, neile lisandusid veel sisemised pandeemiad ja maa-alune riik sattus möödapääsmatu huku haarmetesse. Kusagil maa-aluste tunnelite keskmes, tuumareaktori juures, võitles veel väike arv teadlasi ja meedikuid ellujäämise eest ja oli võitluses surmaga lootusetult alla jäämas.
Venemaal oli ühendus kahe maa-aluse varjendiga, millest üks oli ilmselt „Podzemstroi–1” ja lisaks veel sõjaväepunkriga kusagil Uraalides, aga mõlemas varjendis tekkisid üha tõsisemad energiahäired, ühes neist toimus ka tulekahju ja ühendus nendega katkes viimaks. Sõjaväepunker eksisteeris ka mõnda aega, aga peale järjekordset maapeal käimist hävis see puhkenud katkuepideemia tõttu. Nii et juba kolm aastat peeti Venemaa territooriumi inimtühjaks. Aasias oli käesolevaks ajaks säilinud vaid kaks hiinlaste varjendit Himaalajas, aga seoses suure ülerahvastatusega valitse neis nälg. Toiduainete katastroofiline vähesus sai saatuslikuks ainsale India territooriumil säilinud varjendile, side sellega oli katkenud peaaegu aasta tagasi. Põhjamaades langes kõige sügavama tuumaöö ajal temperatuur alla miinus seitsmekümne kraadi ning kõik elusolendid hukkusid.
Kõige vähem kannatas Austraalia, mis ei saanud Suure Katastroofi ajal tuumalööke. Aga järgnenud tuumatalvest saadi sealgi täies mahus osa. Mitu aastat märatsenud ülitugevad orkaanid ja tornaadod purustasid täielikult kõik rannikuäärsed linnad, kohutavad tsunamid tungisid kümneid kilomeetreid sisemaale, ilma päikesevalguseta lõppes fotosüntees, plankton ja veetaimed hukkusid ning ookean jäi tühjaks ega pakkunud enam toidulisa. Ellujäänud inimesed läksid mandri keskossa, mis oli peale soojalembese austraalia loomastiku hukkumist tühjaks jäänud. Varem neljakümnemiljonilisest elanikkonnast jäi ellu vaevalt veerand ning elu keskendus nelja suure varjendi ümber mandri keskosas, mis organiseeriti kosmodroomi, aatomielektrijaama, uraanirikastamisvabriku ja kümme aastat enne sõja puhkemist ehitatud hästikaitstud valitsuskompleksi baasil. Inimestel õnnestus säilitada uraanikaevandused ning osa tööstusest. Sademed tõid atmosfäärist radioaktiivselt ja keemiliselt saastatud tolmu, inimkonna jäänused pidasid visa võitlust saastatusega, püüdes säilitada allesjäänud inimkonnale kasvõi killukestki maad. Kolm aastat tagasi, kui talved hakkasid pehmemaks muutuma ja temperatuur Austraalias tõusis üle nulli, alustati mitmekilomeetrilise müüri ehitamist, et ühendada neli varjendit ja luua kupliga kaetud hermeetiline tsoon, kuhu ei pääseks radioaktiivsed sademed. Ehitus edenes aga aeglaselt, kuna ei jätkunud inimesi ja puudus oli toidust.
Hindamatut abi osutas ISS, mis jälgis orkaanide tekkimist ning nende liikumisteid ja hoiatas õigeaegselt läheneva ohu eest. Õnneliku juhuse tõttu jaama ei tulistatud ning kaks tuhat silmapaari orbiidil ja viissada Kuul jälgisid kolm ööpäeva, kuidas tuumalöökide haavad nende planeeti puruks käristavad ning igaveseks hävitavad kõike seda, mis veel hiljuti näis vääramatu ja igavesena. Seejärel sai esmaseks ellujäämise küsimus. Ühendusepidamine Kuuga ei nõudnud suuri kulusid ja asula sai regulaarselt toitu, mis lubas töid mitte katkestada ning kaevandused toimisid, seadmed töötasid ning koduplaneedist äralõigatud inimkilluke alustas võitlust ellujäämise eest. Aja jooksul loodi side allesjäänud varjenditega ja ISS-ist sai koordineeriv keskus inimkonna viimaste esindajate jaoks.
*****
Олег Шовкуненко - Сезон огненных дождей
Proovisin jälle vahelduseks tõlkimisega kätt. Tõlgitu (selline rahulikum ja süzee
Kui sarja kohta karmilt öelda, siis eks see kokku üks sopakas ikka ole. Kui aga veidi heatahtlikumalt võtta, siis tegemist pole ju kõige hullemate raamatutega. Päris hullud on need raamatud, mida minagi lugeda ei suuda ja mis mul pooleli jäävad, siin poolelijätmise mõtet küll pähe ei tulnud. Süžee oli suhteliselt põnev, kirjutatud oli ladusalt, kohati trafaretselt ja nn. keskmisele lugejale suunatult, aga ajaviitekirjandusena täitsa normaalne sari.
♠
„Kui see must sodi seinast välja purskas, oleks ma hirmust peaaegu püksi lasknud,” rääkis Schröder mõistvalt noogutavale Aleksei Rutovile.
„Komandör, kas te kujutate ette, selleks et mitte janusse surra, pidime oma uriini filtreerima ja jooma,” kaebas Luiza poolihääli Hrizikule.
„Nangisseni seisund paranes veidi, kui me siia jõudsime. Aga ta on veel ikka teadvuseta.” Morichel ja Mikulsky seisid isetehtud kanderaami lähedal ja kapten tutvustas luurajale haavatu olukorda. Luuraja noogutas ning oli näha, et poolakas püüdis pingsalt midagi meenutada või millestki aru saada.
See, mida Mikulsky juurdlev mõistus alles püüdis kombata, oli Strogovile juba ammu selge. Võrreldes planeedi pinnaga oli bioenergeetiline väli siin peaaegu kaks korda tugevam. Aga see võis tähendada vaid ühte – nad lähenesid Elu Allikale. See oli juba kusagil üsna lähedal.
Nagu püüdes lõõmavat helesinist leeki näha, vaatas Nikolai ringi. Aga ei midagi sarnast. Vaid päästekapsli terasseinad ja juba tuttavaks saanud reisijatesektsiooni õhkkond. Juhuslikult üle illuminaatori libisenud pilk peatus kaitseplaadi hõbedasel pinnal. Kõik aknad, ka juhi ees olev, olid tihedalt kinni kaetud ja seetõttu tekkis mulje, et nad on jälle kosmoses ja et moodul alustab kohe oma peadpööritavat ning ohtlikku kukkumist planeedi poole.
„Nik, kuidas sulle meie uus peavari meeldib?” August Morichel lõpetas jutu poolakaga ja tuli nüüd Suure Meistri juurde.
„Ei tea...” kehitas Strogov ebalevalt õlgu. „Siin on kuidagi ebamugav. Ma ei tunne end siin ohutult.”
„Kraakenid matsid moodulid peaaegu kilomeetri sügavusse. Siit meid vaevalt avastatakse ja rünnata oleks veel keerulisem.”
„Aga kõrvalise abita me siit välja ka ei pääse.”
„Nõus,” noogutas kapten nukralt. „Aga kahest halvast valitakse väiksem. Praegu tuleb meil rohkem karta „Peaingli” rünnakut kui kraakenite reetlikkust ja pealegi pole nood minu arvates selleks üldse võimelised.”
„Aga kes need kraakenid üldse on?” sekkus Hrizik subordinatsioonile tähelepanu pööramata kahe ohvitseri vestlusse.
„Masinad,” vastas Morichel lühidalt.
„Masinad?” pistis Luiza pea sauruse soomustatud selja tagant välja.
„No jah,” tegi kapten inimese näo, kes on oma kaasvestlejate rumalusest ja taipamatusest üllatunud. „Mõistuslikud masinad.”
„Midagi morungide sarnast?” ehmatas Hrizik.
„Ei oska täpselt öelda,” naeratas Morichel süüdlaslikult. „Mul pole piisavalt kogemusi morungidega kokkupuutest. Nagu on kõigil teil.”
Kapteni murelik nägu muutus jälle veidi selgemaks. Ilmselt tuli talle hea mõte pähe.
„Las Rutov jutustab. Tema on kraakenitega kõige rohkem suhelnud.”
Kõigi pilgud pöördusid kaprali poole. Too seisis koos Mikulsky ja Schröderiga veidi eemal. Distsiplineeritud sõduritena ei söandanud nad loata auastmelt vanemate seltskonnaga liituda.
Nikolai peast käis läbi mõte, et see on nüüd kõik tinglik. Vaid kuue ellujäänud „kõrilõikaja” puhul kaotasid formaalsused mõtte.
„Istume ja räägime,” lausus Suur Meister selle mõtte tulemusel. Ta astus esimesena sammu reisijate toolide poole ja viipas käega sõduritele.
Kui kõik olid istunud ja Hrizik end nagu tavaliselt seadnud sisse tooliridade vahekäigus, pöördus Strogov Aleksei Rutovi poole:
„Lao kõik lagedale, mida sa kraakenitest tead. Alusta päris algusest. Kus te nad välja kaevasite?”
Rutov oleks nagu vaid oodanudki võimalust oma lugu jutustada. Ta noogutas valmisolevalt, heitis kiire pilgu kõigile ümbritsevatele, köhatas ja alustas:
„Juhtus nii, et mina neile esimesena sattusin. Otsisime just ümbersõiduvõimalust ühest murrangukohast. See polnudki väga sügav, ehk viis meetrit, pigem isegi jäärak, aga masin poleks sealt läbi läinud. Ma kõndisin liikuri ees ja kontrollisin pinnase tugevust. Järsku registreeris skänner kahtlase energiapurske. Peiling viitas kusagil allpool asuvale objektile. Algul otsustasin sinna alla mitte vaadata. Et äkki on seal mõni „kütt” või mingisugune robot-luuraja. Avastab mu ja kõik... jää vaid rakettide ja plasmakahuritega tiivulisi külalisi ootama.”
„Aga siis mõtlesid ringi?” kas küsis või nentis kaprali eest Strogov.
„Mõtlesin ringi,” kinnitas Rutov. „Uudishimu läks väga suureks. Ronisin murrangu servale, kummardusin üle ääre ja tardusin. Jumal küll, seal all oli mingi elus veoautosuurune plekk! Vappub, tõmbub kokku, laieneb, mingid sädemed liiguvad mööda musta pealispinda. Pean tunnistama, et pilt polnud just kõige lõbusam. Sellist asja näeb tavaliselt õudusfilmides, kui soovitakse hirmu üles kütta. Hea veel, et kõik päeval toimus.”
„Sa, kapral, ära kaldu teemast kõrvale. No kus nüüd tuli Stephen King välja.” Värvika kirjelduse loodud atmosfääri rikkus Morichel. „Räägi asjast. Kas oled juba unustanud, kuidas ette kanda tuleb?”
„Kuulen!” raporteeris Aleksei, ja jätkas kavalalt naeratades endises stiilis. „No ma ju räägin... Jõudsin ma vaid mõelda, et see asi on küll kohalik ja „Peaingliga” mingit seost ei oma, kui kuulsin selja taga roomikute lõginat. Selle pagana harrirlase, no liikuri juhi, tüütas ootamine ära. Ja muidugi põrutas edasi. Ma sain väga vihaseks. Aga kui see asi seal all on ohtlik? Niipea kui too kuuleb mootori mürinat ja roomikute häält... oi saab „lõbus” olema. Sööstsin järsult tagasi...”
„Ja murrangu serv ei pidanud vastu,” arvas mägiettevalmistuse spetsialist August Morichel selle järsu liigutuse tagajärje ära.
„Just nii, ei pidanud vastu,” kinnitas järsku hapuks muutunud näoga Rutov. „Lendasin alla kui pihtasaanud kotkas.”
„Nagu lastud vares,” parandas teda skeptiliselt meelestatud Morichel. „Mida ma teile, puupeadele, küll õpetasin?”
„Kes teab, härra kapten, ehk just selle lennu tõttu olemegi me praegu kõik veel elus,” märkis kapral tagasihoidlikult.
„Räägi edasi,” käskis Suur Meister veidi ärritunult. Ta jälgis sündmuste videoülevaadet, mis Aleksi ajus tekkis ning kõik kergemeelsed kõrvalekaldumised pidurdasid pilti ja muutsid selle katkendlikuks.
„Kukkusin ma mitte just sulemadratsitele, aga kividele maandumisega ka tegemist ei olnud. Pigem...” Rutov mõtles veidi. „Nagu poroloonmattidele, mis meil treeningsaalis olid. Mäletate veel?”
Peale seda, kui mitu inimest kinnitavalt noogutasid, venelane jätkas.
„Peale kokkupõrget vajusin ma ootamatult poolest kehast saadik selle musta meduusi sisse. Nagu sohu.” Siin krimpsutas Rutov nägu, ilmselgelt midagi ebameeldivat meenutades. „Kõige hullem, et ma ei vajunud sinna sisse mitte jalad, vaid pea ees. Kogu keha ülemine pool kuni vööni oli selle jubeda musta massi sees. Ja see mass muutus järsku tahkeks kui betoon, nii et sellest ei pääsenud välja, isegi liigutada ei saanud. No nii, mõtlesin, nüüd on minuga lõpp.”
„Ja siis?” kõlas tekkinud vaikuses Luiza ärev hääl. See tema peaaegu lapselikult ehmunud „ja siis” tõi muiged meeste näole.
„Ära muretse, ta jäi ju ellu,” ei suutnud Mikulsky ütlemata jätta.
„Elus jah,” toetas poolakat Schröder. „Ma nägin teda millalgi peale seda.”
No mis nendega peale hakata, vandus Strogov vaikselt omaette. Nii kui võimalus on, hakkavad keelt teritama. Aga juba mõne hetke pärast Meister rahunes. Inimesed on lihtsalt õnnelikud. Nad said jälle kokku, kuigi keegi neist seda enam ilmselt ei uskunud.
„Edasi,” viibutas Nikolai näpuga üsna isalikult keeleteritajate suunas.
„Minutid kulusid, aga midagi ei juhtunud,” jätkas Aleksei oma juttu. „Mõtlesin, et midagi peaks ju ette võtma. Näiteks kedagi appi kutsuma. Kasvõi liikurit lõppude-lõpuks. Selle juhil on ju raadios tõlkeprogramm. Läbi häda see ikkagi üldkeelt nende murrakuks tõlgib. Selle abil ma ju kogu tee harrirlastega suhtlesingi. Mõtlesin-mõtlesin, aga kutsungit ikka ei saatnud. Signaal võidakse kinni püüda. Siis on mitte ainult minuga, vaid ka kõigi teistega lõpp.”
„Ei jõudnud ma seda mõtet veel õieti lõpunigi mõelda, kui arvuti tekitas mulle ekraanile teate: „Signaal vastu võetud.” Ma mõtlesin, et mu kaaslased ei pidanud ikkagi vastu, kutsusid mind. Ja siis tuli ekraanile uus kiri: „Kes sa oled?” Ma olin täiesti jahmunud. Mis tähendab, kes ma olen? Ma ei jõudnud veel midagi ette võtta, kui ekraanile tekkis juba järgmine teade: „Kas sa oled mõistuslik olend?” No siis jõudis mulle äkki kohale, et mitte harrirlased ei kutsu mind, vaid et see must kissell räägib minuga.”
„Ega ma eriti ehmatanudki. Olukord justkui hullemaks enam minna ei saanud, see oli juba niigi täielik jama. Aga mind polnud tapetud, minuga räägiti ja ma pidin vastama juba kasvõi seepärast, et aega võita. Teatasingi siis, et olen mõistuslik jah, ning isegi kõrgelt arenenud. Arvuti tõlkis. Ilmselt mitte liiga hästi, sest vastust tuli kaua oodata. Mul hakkas juba meeleheide peale tulema, kuni viimaks ilmus uus tekst. Ja teate, milline? Lolliks võis minna. Ekraanile ilmus: „Aita mind. Ma olen rikkis.””
„Siis sa saidki aru, et tegemist on just masinaga?” küsis Georg Schröder.
„Tekkis mul jah selline kahtlus,” noogutas Rutov. „Ainult et ma polnud päris kindel, kas arvuti ikka õigesti tõlkis. Ehk see seepia tahtis öelda „haavatud”, aga mitte „rikkis”. Aga noh põhimõte oli sama, kas haavatud või rikkis, mõlemal juhul tuleb aidata. Ehk siis laseb mu lahti. Vastasin talle kiiresti, et olen nõus. Ainult et kuidas aidata? Aga tema: „On kadunud kooskõlastatus esmaste segmentide vahel. Taasta kontroll ja sa võid neid juhtida.” See palve ajas mu täielikku segadusse. Mis kuradi segmendid veel? Mis juhtimine? Ja siis mul peas sähvatas, ning see oli hiilgav idee, nagu hiljem selgus. Kui see imeasi on masin, siis las ta ka masinaga suhtleb - minu kiivri arvutiga ühesõnaga. Mulle tuli meelde, kuidas ma ühendasin arvuti taha uue hiire või klaviatuuri. Arvuti mõtleb siis paar sekundit ja kirjutab: „Seadmed on ära tuntud ning töövalmis.” Ehk õnnestub siin samuti toimida. Arvuti avastab uue seadme ja hakkab ehk mingisuguste esmaste segmentide juhtimisega tegelema.”
Siinkohal tegi Aleksei pausi, et või veidigi hinge tõmmata.
„Juua tahad?” küsis Luiza hoolitsevalt. „Ma toon.”
„Poleks paha,” noogutas Rutov. „Kurk juba kuivabki. Ammu pole enam nii palju lobisenud.”
„Ainult ära sa ilma minuta edasi räägi, muidu ma tulen tagasi ja sul läheb halvasti.” Luiza tõusis püsti ja läks vaheseina taga asuvasse toitlustusblokki.
„Ta saab sellega hakkama,” informeeris Mikulsky tüdrukule järele vaadates asjaga veel mitte kursis olevaid kaaslasi. „Ta tegi paljaste kätega „kütile” ära. Hammasrattad ainult lendasid.”
„Kas Luiza võimeid saab kuidagi kasutada?” vaatas kapten Morichel küsivalt Nikolai poole.
„Kui ta seda kontrollima õpib, siis küll,” jäi Strogov mõttesse. „Aga praegu pole ma kindel, kas see tal õnnestub. Ning pealegi on ta jõud väga imelik, ma ei suuda selle allikat mõista. See on midagi kusagilt teisest maailmast, midagi meile praegu veel arusaamatut.”
Korsiklanna naasis juba minuti pärast. Ta ulatas Alekseile plastiktopsi mingi pruuni vedelikuga ja heitis siis ümbritsevatele meestele etteheitva pilgu:
„Noh, rääkisite mind taga, tegeleme nüüd ehk jälle asjaga?”
„Suurima heameelega,” Suur Meister andis Rutovile märku. Too kuivatas huuli ja jätkas.
„Kohe, kui ma andsin arvutile käsu luua ühendus sisemise sidekanali kaudu, andsid mind kinnihoidnud köidikud järele. Ja ma vajusin üleni ootamatult kaalutuks muutunud musta massi sisse. Uppusin ja jäin siis kusagil sügavuses rippuma. Selline tunne oli, nagu oleksin kaaluta olekus tähtedeta kosmoses hõljunud.”
„No sa vennas oled lausa kirjanik,” turtsatas Schröder. „Nüüd järgmiseks ütled, et siis sa kuulsid äkki häält.”
„Häält ei kuulnud, aga ekraanile ilmus järjekordne kiri: „Aita mul tagasi pöörduda.” Ütlesin, et olgu, mis selleks teha tuleb? Meduus mulle vastu: „Ma annan ette tingimused, aga sinu aju peab looma programmi liikumiseks. Siis ta võtab juhtimise üle.” Ega midagi üle jäänudki, kui olin juba korra alustanud, tuli asi lõpule viia. Pealegi sain ma juba siis aru, et need mustad kaheksajalad võivad meile väga kasulikud olla. Ütlesin siis, et olen valmis. Ja kus siis läks ekraanil lausa torm lahti. Mingid sümbolid, märgid, numbrid, joonised, skeemid... mul hakkas lausa pea ringi käima. Ja siis jäi kõik vaikseks. Ekraanile jäid vaid tavalised näidud. Vaatasin neid ega uskunud oma silmi. Mu koordinaadid muutuvad, ja muutuvad veel sellise kiirusega, nagu kihutanuks ma sportautoga kiirteel. Ja kõige fantastilisem oli veel see, et mu masin kihutas maa all. Võidusõit lõppes peaaegu kahesaja kilomeetri kaugusel kohast, kus ma kraakenit kohtasin, ning ligikaudu kolme kilomeetri sügavusel. Ripun ma aga ikka pimeduses ja ootan, mis siis nüüd edasi saab. Ja siis ilmub kiri: „Me täname meie kaaslase aitamise eest. Kes sa oled? Kus sa varem olid?” Ja mis eriti üllatav, need polnud lihtsalt sõnad, ekraanile tekkis ka pilt, ma oleks kui filmi vaadanud. Nägin ennast. Nagu seisaksin tohutus võlvidega saalis ja mu ümber on paarkümmend musta kaheksajalga. Roomavad, tõmbuvad rõngasse, liigutavad kombitsaid. Ma sattusin algul segadusse. No ei saa sellist asja olla. Kiivriklaasi taga polnud midagi näha, täielik pimedus. Aga siis hakkas kohale jõudma. Mu arvuti ilmselt suhtles nendega. Ja nüüd loob siis mulle tingimusi nendega võrdväärseks suhtluseks.”
„Ja suhtlesite?” asi huvitas Strogovit, ta oleks juttu edasigi kuulanud, kuid komandöri kohus nõudis jutustaja kontrolli alla võtmist ja temalt konkreetsete vastuste saamist.
„Suhtlesime,” Aleksei Rutov mõistis komandöri motiive.
„Mida nad endast rääkisid? Kes nad on? Kust välja ilmusid?”
„Midagi konkreetset nad ei öelnud. Justkui oleksid seltsimees Darwini töid tsiteerinud. Elavad kogu aeg siin. Pärinevad kõige lihtsamatest, mõistusetutest. Arenesid. Praegu on neid poolteist tuhat.” Siinkohal pidas Aleksei oma kohuseks veidi kiidelda. „Muide, tänasid oma venna päästmise eest. Ütlesid, et uute kraakenite loomine on äärmiselt keeruline ettevõtmine. Seepärast püüavad nad kõigiti oma ühiskonna igat liiget säilitada.”
„Neil on ühiskond? On nad kuidagi organiseerunud?” tundis suur sisalik huvi.
„Neil on midagi vanemate nõukogu sarnast, ehk suurima mahutavusega grupid, nagu nad seda ise nimetavad. Ma arvan, et need on need kraakenid, kes on endasse teistega võrreldes kõige rohkem infot sisestanud.”
„Huvitav,” Suur Meister mõistis kohe selle info väärtust. „Ja kus see grupp asub? Kas nendega saab kohtuda?”
„Just nendega ma rääkisingi,” teatas Rutov. „Ja asuvad need vanemad otse meie all. Kaks kilomeetrit sügavamal.”
„Seal on nende linn,” taipas Luiza.
„Linn... kui seda nii nimetada võib.”
„Mis tähendab „kui seda nii nimetada võib”,” Strogov vaatas kaasmaalasele tõsiselt otsa.
„Niipalju kui mina aru sain, siis mõisteid kodumaa, kodu, perekond kraakenid ei tunne. Roomavad maa all, kogudes päikese poolt soojendatud ülemistest pinnasekihtidest energiat. Aga kui midagi on valesti, miski ei toimi või kipub jukerdama, siis tuleb neile nende niinimetatud hoolduskeskus meelde. See asubki siin otse meie all.”
Sinu udusest selgitusest võib järeldada, et kraakenite linnast sa suurt midagi teada ei saanud,” järeldas Strogov.
„Ausalt öeldes polnud selleks aega,” tunnistas kapral. „Oli vaja kiiresti kõik ellujäänud kokku koguda, nende peale algas siin tõeline jaht.”
Kuuldes sõna „jaht”, muutus Nikolai ärevaks.
„Kui palju päästekapsleid sul avastada ja päästa õnnestus?”
„Kaheksa. Teie oma mitte arvestades. Nelikümmend üheksa elusat hinge, jällegi teid nelja mitte lugedes.”
„Teid nelja... .” Kõiki, kes saabusid koos Suure Meistriga, tabas see fraas kui noahoop südamesse. Luiza, Mikulsky ja Schröder vahetasid murelikke pilke. Vale, vähenenud number, Nevada pardalt lahkusid nad ju viiekesi.
„Kahju, et Mark kadus,” sosistas neiu vaevukuuldavalt.
„Ja sa, Nik, pole teda enam kordagi tunnetanud?” kapten Morichel mõtles samuti Grabowskyle.
„Mitte kordagi,” kinnitas Strogov.
„Arvestades seda, milline madin seal üleval käis,” meenutas Mikulsky, „ära tegid nad mu komandörile.”
„Ma ei saa midagi öelda,” Nikolaile ei meeldinud luuraja lootusetu hääletoon. „Ehk võeti Mark vangi. Amarillo on ilmselt ekraniseeritud. Ma ei kuule sealt peaaegu midagi ega kedagi.”
„Peaaegu?” küsisid Morichel ja Mikulsky kooris üle.
„Jah, peaaegu,” Suur Meister vaatas liikumatu pilguga tühjusesse. „Ma kuulen vaid sadade morungide rõõmsat sisinat. Esimest korda viimaste aastate jooksul on nad end lõpuks täis õgida saanud.”
„Elu Allikas?” arvas Mikulsky ära.
„Täpselt.”
„Huvitav, aga mida kraakenid Elu Allikast, Amarillost ja lõppude-lõpuks meist endist arvavad?” esitas tähelaevastiku saurusest komandör äkki ootamatu küsimuse.
Tõesti huvitav küsimus, ja kõikide pilgud pöördusid Rutovi kui ainsa inimese poole, kes sellele vastata võis.
„Kraakenid pole kunagi varem teiste mõistuslike eluvormidega kokku puutunud, aga nende mälus on veel kuuldused ja legendid teistest mõtlevatest olenditest. Kui meie, inimesed, suhtume legendidesse suure skeptitsismiga, siis Volari tehismõistusega asukate jaoks on see vaid informatsioon, mis pole muust teabest sugugi halvem. Seepärast küsimust sellest, kas legende uskuda või mitte, nende jaoks ei eksisteeri. Nad teavad kindlalt, et planeedil elasid kunagi teised mõistusega olendid. Nood kadusid ajutiselt kuhugi, aga on nüüd siis tagasi tulnud.”
Tähendab meie ja „Peaingli” inimeste vahel nad erinevust ei näe?” mõtiskles Mikulsky kuuldavalt. „Kas see on hea või halb?”
„Ma ütlen teile, mis on tõeliselt hea,” tegi kaua vait olnud Schröder häält. „Hea on see, et meie nende olenditega esimestena kohtusime. Kui meie Amarillo „sõbrad” oleks neile sattunud...,” Georg tegi paljutähendava grimassi, „no siis oleks asi ikka pärsi kehv olnud. Kui morungid ja kraakenid siin planeedil koos tegutseksid, poleks kellelgi pääsu.”
„Olgu,” tõmbas Strogov nende väikese sõjanõukogu informatiivsele osale joone alla. „Mis ja kuidas oleks võinud olla, see pole üldse oluline. Praegu tuleb otsustada, mis me edasi tegema peame ja kuidas kraakenid meid aidata saavad.”
„Härra leitnant, kas tohib?” sekkus Rutov äkki Suure Meistri juttu.
Strogov vaatas küsivalt kaprali poole: „Mis siis nüüd veel?”
„Ma unistasin öelda,” Aleksei jäi veidike mõttesse, nagu püüdes hoolikalt sõnu valida. „Kraakenid ootavad vastust.”
„Mis vastust veel?” Nikolai tõmbus pingule, aimates ette mingit ebameeldivust.
„Nad tahavad teada, miks me tunnelit kaevame?”
„Meie? Tunnelit? Mis kuradi tunnelit?”
„Siit 500 kilomeetrit põhja pool avastasid kraakenid aktiivsed mäetööd. Nad arvavad, et ehitatakse tunnelit. Ja see tunnel peaks minema läbi mingite kraakenitele väga tähtsate kivimite. No ja aborigeenid tunnevadki nüüd huvi, et mis tööd seal käivad, miks see vajalik on ja kas seda tunnelit ei saaks veidi ida pool ehitada?”
Aleksei küsimused kõlasid kui äike selgest taevast. Strogov sai asjast kohe aru. Tunnel! „Peaingel” kaevab tunnelit! Milleks? Vastus võis olla vaid üks. Nad teevad seda, mida kavatses teha ka Suur Meister ise, nad pürgivad Elu Allika poole.
*****
Sean Williams & Shane Dix - Heirs of Earth
Tegemist on Dix/Williamsi Orphans sarja kolmanda ehk viimase
Kes võib kätt südamele pannes väita, et ta kõigest allpooltoodust aru saab ja seda ette kujutab, siis sellise inimese ees võtan mina küll mütsi maha.
◊
„Ta esitas teooria, mille järgi Spinnerite ja Meritähtede evolutsiooniteed võivad mitte lõikuda meie arenguga – no vähemalt isoleeritud kvantide piires. Üks tema kirjeldatud variant sisaldas sellist ideed: tulnukad liiguvad ajalises kontiinumis, mis on meie oma suhtes vastupidine, kulgedes seega Suur Paugu poole. Vastupidiselt sellele liigub meie Universum Suurest Paugust soojussurma või millegi muu sellesarnase poole.”
„Mõttemängud,” märkis Lucia. „Ta lihtsalt läks omadega segi, olles piiratud oma mõistuse algtingimustega.”
„Mis siiski ei tähenda, et ta arutlustes mõtet ei olnud,” vaidles Singh vastu. „Tuletage meelde, mida Asteroid ütles. Ta sai rääkida vaid väidetega.”
Alander mäletas seda fakti: veidrat sfäärikujulist olendit, kes positsioneeris end kui viimast instantsi suhtlemisel Meritähtedega. Ei suutnud ta aga taibata muud – kuidas on see kõik seotud ta enda defektse koopia arutlustega?
„Nii. Ja mis siis sellest?”
„Sa seda ikka mäletad, miks Asteroid ei saanud teisiti rääkida?” jätkas Singh oma rida.
Alander ohkas:”No lao siis oma teooria lagedale, ma kuulan.”
Singhi robot muutis poosi, jäädes ukse juurde.
„Ma usun, et Asteroid võis ennast ainult väidete kaudu väljendada seepärast, et ta ei saanud normaalse kõne reegleid kasutada. Küsimuse püstitus eelneb ikka vastusele, aga seda mitte sellel juhul, kui vaadata vestlust vastupidiselt kulgeva aja korral. Kuidas oleks Asteroid saanud vastata enne, kui ta küsimust kuulis? Ehk end veel selgemalt väljendades, milleks tal olnuks vaja oma küsimust esitada, kui tema seisukohalt võttes me sellele juba vastasime?”
„Mulle jääb asi segaseks,” pomises Lucia.
„Aga mina vist mõistsin,” teatas Alander. Ta liikus ukse juurde, kus robot end rõõmsalt liigitas ja täristas. „Rob arvab, et kahes vastupidise märgiga ajakontiinumites asuvate olendite omavaheline suhtlemine on võimalik vaid kvantide kaupa – ehk siis väidetega.”
„Täpselt,” nõustus Singh. „See on ühilduvus täiesti kokkusobimatute maailmade vahel.”
Alander naasis tolle veidra ja ebamugava vestluse juurde ning meenutas enda imestust – kuidas sai nii võimsatel olenditel olla selliseid arusaamatud raskusi suhtlemisel? Singh pakkus sellest aru saamiseks välja täiesti mõistuspärase seletuse, muidugi kui tal õigus oli ja see tähendas, et nad avasid veel ühe konservipurgi – tõukudega. Probleem on vaid üks, kuidas sundida laialiroomanud olendeid jälle purki naasma?
„Ilmselt põhjustab see uusi raskusi,” tuli Lucia kohe välja sama mõttega. „Enda universumis näevad nad entroopia kasvu. Kas siis on nii, et aja kuludes muutub seal kõik korrastatumaks, mitte aga vastupidi?”
Roboti silmad liikusid, nagu uurinuks ta toa pimedust.
„Selles ongi asja olemus. Kui ebaloomulikult see ka kõlab, aga nad võivad meie juurde tulla teiselt poolt kohta, kus Universum asus oma pöörde hetkel. Nad võivad tulla sealt, kus isegi ajavektor võttis meie omaga võrreldes vastupidise suuna. Nende seisukohast võttes suunduvad nad tulevikku; enda tulevikku.”
„Sel juhul nende seisukohast,” arendas Lucia mõtet edasi, „pole nad üldsegi mitte need, kes Kinke purustavad. Nad on need, kes neid ehitavad! Meritähtede seisukohast purustavad Kinke just Spinnerid!”
„Täiesti võimalik,” nõustus Singh. „Aga me ei tea, kas Spinnerid on samuti seotud selle meie omale vastupidise aja suunaga, millega Meritähed, või mitte. Kui ei ole, siis muutub kõik veel raskemini aru saadavaks.”
„Suur jumal!” lausus Lucia jahmunult. „Kas siis selline asi on ka võimalik?”
„Hüpoteetiliselt on. Eksisteerib arvamus, et selline aja kulgemise vastupidine suund on omane niinimetatud tumedale ainele, kuigi seda ennast pole senini leitud. Võib olla, et tume aine kujutab endast mateeriat, mis liigub ajas Suure Paugu poole. See on muidugi ainult teooria.”
„Huvitav idee,” märkis Alander.
Tumedast Toast väljudes sattus ta Robi roboti kõrvale.
„Aga kust nad võivad tulla?” küsis Lucia nõutult. „Kui kauget tulevikku me võime pidada nende minevikuks?”
„Praegused hinnangus annavad umbes 50 miljardit aastat ajavektori ümberpöördumiseni.”
„Kuradi pikk aeg,” õhkas Lucia.
„Aga hoopiski mitte võimatu.”
„Et säilitada oma ajasuunda,” jätkas Alander arutlemist, pöördudes mõttes teooriate poole, mida polnud juba aastaid meenutanud, „peavad nad püsima teatud kaugusel muust Universumist. Nad on võimelised suhtlema meie Universumiga, aga ainult nõrkade vastasmõjude abil. Vastasel juhul riskivad nad enda ajavektori pöördumisega meie omaga samasse suunda.”
„Mis nad ette võtta võivad?” küsis Lucia.
„Ei tea.” Alander mõtles pingsalt millestki. „Mis siis, kui Meritähed ja Spinnerid on tulevikust? Kujutame ette, et nad reisivad koos meie minevikku, aga kõik, mida me näha võime, asub liiga kaugel meie universumi osast ja meie ajakontiinumist ning haarab meid, nagu kasvav korall katab kari.”
„Just seda püüdsin ma ette kujutada,” noogutas Singh. „Näib üsna imelik, et Meritähed ja Spinnerid liiguvad alati koos, olles teineteisega ajaliselt seotud; nagu niit nõela taga, samal ajal aga kõik muud eluvormid asustavad seda niiti, püüdes sellele oma kodu rajada. Mõnes mõttes on nad juba oma ajavektori kaotanud, kuna põhjuslikkus niidi raames on nii põhjalikult sassi läinud, et see põhjuslikkus ei oma enam oma esialgset tähendust. Kas Kinke jagavad Meritähed või Spinnerid? Kas Kinke hävitavad Meritähed või Spinnerid? Kas meie provotseerisime lahingu Pii-1 Suures Vankris või meie lõpetasime selle lahingu? Kas Spinnerid saabusid sellesse tähesüsteemi 43-aasta eest või siis nad lahkusid siis sellest süsteemist? Nende seisukohast vaadates nad ehk alles saabuvad sinna tähesüsteemi?”
„Või olid seal alati,” lisas Alander määramatust.
Lucia skeptitsism täitis Tumeda Toa peaaegu füüsiliselt.
„Isiklikult eelistan ma muud teooriat,” kuulutas Lucia teravalt.
„Muidugi,” pareeris Singh. „Sest seda oleks kergem omaks võtta. Ja just sellepärast ma selliseid teooriaid ei usaldagi. Kui Spinnerid jagasid Kinke, et eksitada Meritähti enda jälgedelt, kuniks nad ise lahkuvad, siis muudab see nad kõiges toimunus süüdlasteks. Ja muidugi vabastab meid endid igasugustest süüdistustest.”
„Millistest süüdistustest?” küsis Lucia.
„Muidugi nendest, et me avaldasime Spinnerite asukoha Meritähtedele,” selgitas Singh.
Alander pidi Rob Singhi teooria küllaltki huvitavaks tunnistama. Pilt teineteise suhtes vastupidistest seostest, mis läbisid kogu ruumi-aega ja ühendasid selle kahte vastaspunkti, näis veidra, kuid haaravana. Ning lisaks karmilt fatalistlikuna. Nüüd näis talle võrdlus karile kasvanud ja laialdasele ökosüsteemile peavarju andva koralliga kohatuna. Pigem tekkis kujutluspilt liimiga kaetud kärbsepaberist, ahvatlevast lõksust igaühe jaoks, kes sellele liiga lähedale satub. Ja nende jaoks, kes kord juba põhjuslikkuse sassis võrku sattunud on, võis pääsemist enam mitte ollagi: võrk oli liiga tugev. Vaid selle otspunktides – vaid kahekordse ajalise järjestus alguses ja lõpus – on olemas võimalus sellest pääsemiseks.
Järelikult on küsimus selles: kus konkreetselt tulevikus asub see võimalik väljapääsupunkt? Kas inimkond – täpsemalt see, mis tast alles oli jäänud – oli sattunud lõksu Yuhl/Goelide kombel miljoniteks aastateks või oli nende pääsemine lähedal?
*****
Timothy Zahn - Angelmass
Ei ole mina enne ulmekale sattunud, kus mustal augul mõistus on, 
Toon raamatust lõigukese kohast, kus peategelastele hakkab järjest enam kohale jõudma, et „headuse ingleid” emiteeriv Angelmassi nimeline must auk ilmselt veel muugagi tegeleb ja veelgi erilisem on, kui seni arvati. Ning et asi päris kurjaks võib minna.
Tuleb veel öelda, et tegemist on paraja "tellisega", peaaegu 600 lehekülge. Mul on praegu kõvasti tööd filmidele tiitrite tõlkimisega/tegemisega ja vaba aega vähe, sain vaid õhtuti enne magamamikekut lugeda ja nii kulus raamatule üle kuu aja, lõpuks hakkas juba väike tüdimus tast peale tulema. Aga ikkagi täiesti korralik teos oli ja ega Angelmass seal ainus oluline liin pole, näiteks vargaplika Chandrise ümberkasvamine/muutumine on vist pea sama oluline teema.
♦
"Probleemid Angelmassiga," näitas Ronyon. "Ta liigub."
"Ta räägib, et Angelmass liigub," tõlkis Chandris.
"Millest jutt?" küsis Hanan, Kosta abiga sisse ronides. "Mis tähendab - liigub?"
"Kord läheneb Päikesele, siis eemaldub," vastas Kosta. "Forsythe abiline Pirbazari rääkis sellest eile õhtul. Püüdsin neile rääkida meie eksperimentidest inglite intellektiga ja seletada, mis see võib Angelmassi enda jaoks tähendada, aga nad ilmselt ei uskunud mind."
Ronyoni silmad läksid suureks.
"Intellekt?" küsis ta žestidega. "Te tahate öelda, et Angelmassil on mõistus?"
"Me pole selles kindlas," tunnistas Chandris ringi vaadates. Politseinikke polnud näha, aga nad võisid iga moment ilmuda. "Lähme laeva. Seal on mugavam."
"Ja Ornina on ilmselt juba teed keetnud," lisas Hanan ja suundus tugevalt longates luugi poole. "Kes viimasena laeva jõuab, peseb nõud!"
Tee oli tõesti valmis ning viie minuti pärast istusid kõik laua taga hämaras kambüüsis ja igaühe ees oli aurav tass.
"Olgu, selgitame olukorda," lausus Hanan. "Oletame, et nõustume uskuma Angelmassi mõistuslikkust..."
"Räägi vaid enda eest," pomises Ornina.
"...aga kui see isegi nii on, siis kuidas ta oma orbiiti muuta saab? Talle ei mõju mingid jõud, tal pole reaktsioonimassi, mida ta võiks välja heita."
"Mõnes mõttes on," vastas Kosta. "Suunatud radiatsioonipursked. Ilmselt need toimivad ta reaktiivjõu allikana, midagi ioonmootori sarnast, mida looduses kohtab. Ma püüdsin Pirbazarilt uurida, kas Angelmassi liikumine on või osaliselt tagatud radiatsioonipursetega, aga ta ei vastanud mulle."
"Vaid osaliselt?" küsis Hanan üle.
"Asi on selles, et ioonkäituri efektiivsus on liiga väike," vastas Kosta. "Selle abil ei suudaks Angelmass arendada sellist kiirust, et ta liikumine sundinuks Centrali evakueerima."
"Üks hetk," sekkus Ornina. "Centrali evakueerima? Sellist asja pole veel olnud."
"Seal pole enam kedagi," näitas Ronyon.
"Kõik juhtub kunagi esimest korda," vaidles Kosta vastu. "Forsythe andis eelmisel ööl evakueerimiskäsu, aga ma ei tea, kas see on täidetud."
"Ronyon väidab, et on," ütles Chandris, jälgides hiiglast, kes žestikuleerimist jätkas. "Sinna saadeti süstik... ja kell neli naasid kõik jaamas olnud Seraphile."
Ornina vangutas pead.
"Ei usu oma kõrvu," ütles ta kui iseendale. "Central töötab juba 18 aastat vahetpidamata, alates ta ehitamise ajast. See kõik meenutab mulle maailma lõppu."
"Teil võib rohkemgi õigus olla, kui arvate," märkis Kosta süngelt. "Ronyon, ega sa ei tea, kas jaama seadmed lülitati enne lahkumist välja?"
"Ei tea," vastas Ronyon. "Aga ma ei näinud, et keegi sellest oleks rääkinud."
"Loodame siis, et mitte," lausus Kosta. Ta vaatas oma teetassi piinatud pilguga. "Me ei tule ilma ta kiirendita toime."
"Põgeneda Centralilt on võimatu," lausus Ornina vaikselt. "Jaam on ühendatud vaid küttide laevade võrguga."
"Ma ei kavatsegi põgeneda," vastas Kosta. "Mis aga küttide võrku puutub... Ronyon, mida nad Angelmassist veel rääkisid?"
"Ta läheneb jaamale," vastas Ronyon. "Sellele, mis on tohutu putuka moodi."
"Kui palju ta lähenenud on?" küsis Chandris.
"Palju," näitas Ronyon. "Arve ma ei tea. Aga kõik on väga imelik. Räägitakse, et ta laskub ja siis jälle tõuseb ja tulistab jaama."
"Tulistab jaama?" kordas Hanan otsaesist kortsutades, kui Chandris tõlkimise lõpetas. "Mille paganaga ta tulistada võib?"
"Ilmselt peab Ronyon silmas radiatsioonipurskeid," selgitas Kosta. "Pursked, mis on suunatud Centralile, Angelmass juba sundis inimesi sealt lahkuma. Nüüd ta tahab kogu jaama hävitada."
Ta tahab. Need sõnad tungisid Chandrise teadvusse kui katuseräästast tilkuvad veepiisad. Tahab. Siiani ta ei uskunud musta augu mõistuslikku pahatahtlikkust. Aga need kaks sõna said ta seda uskuma. Angelmass on tõesti elus ja mõtleb. Ja ta vihkab inimesi. Inimesi jaamast. Ehk ka Seraphi elanikke? Aidaku neid jumal.
"Kosta, sa rääkisid, et orbiidi muutusi ei saa selgitada vaid pursetega," lausus Hanan. "Millega siis veel?"
"Kasvõi mingite uute varem tundmatute füüsikaliste nähtustega," vastas Kosta. Ma ei tahaks pöörduda müstiliste jõudude poole, aga kardan, et praegu meil muud valikut pole. Miski Angelmassi liigutab, aga seni me sellise jõuga kokku puutunud ei ole."
"No jah, aga kuidas see seni võis märkamatuks jääda?" ei mõistnut Hanan.
"Kas me oleme palju musti auke nii lähedalt vaadelnud?" vaidles Kosta vastu. "Musta augu sisemises raadiuses võib tekkida mis tahes - tohututest gravitatsioonijõududest kuni ajamoonutusteni. Ma võin kihla vedada, et see on seotud kuidagi gravitatsiooniga: kas siis väljade enda polarisatsioonimuutusega või ajaanomaaliatega."
"Poleks mitte arvanud, et füüsika muutub kihlveoobjektiks," pomises Hanan.
"Kui ma ütlesin "võin kihla vedada", pidasin ma silmas, et selle teooria nimel olen valmis oma eluga riskima," seletas Kosta. "Ehk isegi kõigi meie eludega."
"Üks hetk, ärme sellega kiirusta," sekkus Chandris. "Kes ja millega kavatseb riskida?"
"Me ei või lasta Angelmassil vabalt Seraphi süsteemis ringi kolada," lausus talle Kosta. "Praegu ta lõbustab end gravitatsiooniga, õpib seda kasutama. Sellepärast ta visklebki orbiidil ühest suunast teise. Aga varem või hiljem õpib ta seda täielikult kasutama."
"Kui juba ei õppinud," märkis Ornina õlgu kehitades. "Kui ta Centrali ründab, tähendab, et ta on endas kindel."
Hanan vangutas pead.
"Enesekindel must auk," lausus ta mõtlikult. "Kõlab kuidagi veidralt."
"Ja mis meil temaga siis teha?" küsis Chandris.
"Ainus, mis meie võimuses on," ütles Kosta talle silma vaadates, "on tast lahti saada."
Chandris kortsutas kulme: "Mida?"
"Me kasutame Centrali kiirendit, et ta siit minema visata," vastas Kosta. "Kuhugi tähtedevahelisse ruumi, kus ta saab vaid nõrku gravitatsioonivälju kasutada."
"Kuidas sa kavatsed ta siit minema lüüa?" küsis Hanan. "Ornina juba ütles, et Centrali kiirendi on ühendatud vaid Serphi võrguga."
"Siis ei jää muud üle, kui see võrk rivist välja viia," vastas Kosta. "Peab olema võimalus ta Centralist eraldada. Tuleb vaid juhtimiskoodid välja nuputada."
"Aga kui võrgu väljalülitamine ei aita?" käis Hanan peale. "Mis siis, kui me vaid kiirendi rivist välja viime?"
"Siis oleme suures hädas," tunnistas Kosta. "Aga me peame riskima. Vähemalt mina pean."
"Oletame, et kõik läheb nii, nagu sa rääkisid," alustas Chandris. "Ja mis pärast saab? Angelmass on küttide laevast tohutult raskem"
"Usun, et kiirendit saab ümberkalibreerida," vastas Kosta. "Sisestada uued andmed ja tagada küllalt võimas toide."
"Aga kui see ei õnnestu?" käis Chandris peale.
Elektrivalguses näis Kosta nägu veidi kaamemaks muutuvat.
"Me oleme suures hädas," kordas ta. "Ja ikkagi tasub proovida."
Hanan vaatas Orninale otsa ja Chandris mõistis, et nad vahetavad sõnatult mõtteid.
"Olgu," teatas Hanan reipalt püsti tõustes. "Lähen laeva ette valmistama..."
*****
Сергей Лукьяненко - Звёздная Тень
Paar rida Lukjanenko raamatust Звёздная Тень.
◊
Hetkeks, vaid lühikeseks viivuks haaras mind meeleheide. Kõik, mis ma tegin, oli sama tähtsusetu kui hiire piuksumine. Siin, galaktika keskmes, olid Maale käsitletamatudki tormid ammu maha rahunenud. Siin sündisid ja surid impeeriumid, surm ise oli siin muutunud lühikeseks hingetõmbeajaks enne uut elu. Põhimõte „igaühele tema vajaduste järgi” võib mulle meeldida või mitte, aga siin oli see ellu viidud. Varju maailmades olid juba ammu end praegu millegipärast veel inimesteks pidavad uued jumalad sündinud. Siin sünnib iga päev inimesi, kel pole muud valikut, kui jumalateks saada.
Aga kaugel-kaugel, kusagil galaktika serval, otsustavad tähtsad kindralid, millise paragrahvi järgi mulle tagaselja surmaotsus määrata. Ning teises kolkas, kus pori on veidi vähem, otsustavad mitte vähemtähtsad Tugevate rasside valitsejad, millisel kombel Maad tappa.
Siin minu kõrval jätab aga Kelos hüvasti oma naise ja kujuteldava lapsega ning valmistub igaveseks lahkuma.
Aga kaugel-kaugel, kusagil galaktika serval, otsustavad tähtsad kindralid, millise paragrahvi järgi mulle tagaselja surmaotsus määrata. Ning teises kolkas, kus pori on veidi vähem, otsustavad mitte vähemtähtsad Tugevate rasside valitsejad, millisel kombel Maad tappa.
Siin minu kõrval jätab aga Kelos hüvasti oma naise ja kujuteldava lapsega ning valmistub igaveseks lahkuma.
Sellest mõttest hakkas mul kergem.
Millised ka poleks võimsate rasside mastaabid, kui palju tsivilisatsioone ka ei hõlmaks järjekordne tuhandeaastane riik – kõigel sellel pole tähtsust. See kõik on miraaž.
Kuni jääd inimeseks, on kõige tähtsamad probleemid need, mis on kõiksuse ees tühised. Nagu näiteks minu jaoks on ausalt öeldes mu koera saatus hulga olulisem, kui igavene sõda rohelistega ökoloogia pärast...
No ja las nad oskavad kõike, mida vaid ette kujutada võib! Las koguvad tähed ühte, las voolivad planeetidest kujundeid. Las valmistavad endale võrratuid naisi ja ideaalseid lapsi, las elavad tuhat aastat ja liiguvad jalgsi valgusest kiiremini. Las nende impeeriumid keeravad Linnutee sõlme, las nende aevastusest kustuvad supernoovad.
Edu neile!
Minule on vaja vaid ühte – väikest planeeti, mis nüüd ei saa tõesti enam millegagi uhkustada. Planeeti, mille asutasid põgenikud Tuumast. Planeeti, kus sündis ja suri Pjotr Hrumov.
Millised ka poleks võimsate rasside mastaabid, kui palju tsivilisatsioone ka ei hõlmaks järjekordne tuhandeaastane riik – kõigel sellel pole tähtsust. See kõik on miraaž.
Kuni jääd inimeseks, on kõige tähtsamad probleemid need, mis on kõiksuse ees tühised. Nagu näiteks minu jaoks on ausalt öeldes mu koera saatus hulga olulisem, kui igavene sõda rohelistega ökoloogia pärast...
No ja las nad oskavad kõike, mida vaid ette kujutada võib! Las koguvad tähed ühte, las voolivad planeetidest kujundeid. Las valmistavad endale võrratuid naisi ja ideaalseid lapsi, las elavad tuhat aastat ja liiguvad jalgsi valgusest kiiremini. Las nende impeeriumid keeravad Linnutee sõlme, las nende aevastusest kustuvad supernoovad.
Edu neile!
Minule on vaja vaid ühte – väikest planeeti, mis nüüd ei saa tõesti enam millegagi uhkustada. Planeeti, mille asutasid põgenikud Tuumast. Planeeti, kus sündis ja suri Pjotr Hrumov.
*****
Сергей Лукьяненко - Звезды - холодные игрушки
Nüüd üks tilluke lõiguke Lukjanenko raamatust, et näidata teose ideed ja mõtet, mida autor edasi anda tahab.
◊
Liiga kerge...Toibudes täielikus pimeduses, tolles valulises Hüppele järgnevas tühjuses, kanduski mu mõte tahtmatult Hüppele. Liiga kerge on see Hüpe, liiga meeldiv.
Me poleks tohtinud midagi sellist luua.
Me eksisime!
Too hetkega toimuv liikumine läbi ruumi, see Hüpe annab meile illusiooni võimsusest. Tekivad lootused, mis tõukavad avantüüridele. Aga selle asemel tuleks vaikselt ja ettevaatlikult harjuda Universumi ja tähtedega, kes meid hoopiski ei vaja... Inimkond on kõige otsesemas mõttes alles imik. Me kasvasime üles otsatu taeva, musta sügaviku all, mis igal õhtul laskus väikese tasase Maa peale. Ning meie kohal särasid tähed, ahvatlevad ja kättesaamatud, imelised kalliskivid – ahvatlevad ja kättesaamatud lelud. Kuid meil õnnestus siiski nendeni küünituda. Enne õiget aega, liiga vara. Me puudutasime neid, nii meelitavaid ja ihaldatuid.
Ja meie peapesi põletas tähejää.
Tähed – nad on külmad mängukannid. Me ei suuda neid käes hoida.
Aga et neid kõrvale heita – nüüd mil uskusime oma suurusesse, omasime kõige kiiremaid laevu – ka selleks puudub meil jõud...
******
Владимир Васильев - Черная эстафета
Väike näide järjekordse kulleri üleelamiste algusest.
♦
Sarkofaag jätkas majesteetlikku lendu sissepoole veidi kaldu oleva tagaseina suunas.
Jiiri-Jovazi pööras pead ja vaatas kinnitusklambrite poole: lisaks lasti gravitatsiooniga fikseerimisele kasutati laevades traditsiooniliselt ka mehhaanilisi kinnitusvahendeid.
Mehhaanilise haardeseadme „käpad” olid kui läbi põletatud. Viltune lõige koos metallokeraamika tahkunud mullikestega... Ime missugune.
Ja ikkagi – ei mingit märki kaalutusest.
Jiiri hingas närviliselt sisse, ning silme ette tuli detailne pilt sellest, kuidas ta väikesed antigravitatsiooni plaadikesed sarkofaagi ülemiselt küljelt lahti tõmbas. Võttis ju need ära ja torkas tasku. Nii, muidugi, taskus nad ongi, mõlemad.
Käsi taskust välja võtmata jäi Jiiri-Jovazi uuesti sarkofaagi põrnitsema.
Põmm!
Järjekordne põrge vastu seina, ja uus kurss. Seekord otse Jiiri suunas. Kiirustamata ja soliidselt.
„Kolm Ema, tal on ju mass missugune – oi-oi-oi!” Jiiri-Jovazile tuli meelde, millist võimsust tuli antigraviplaatides rakendada, kui ta sarkofaagi mööda asteroidisiseseid käike tassis ning ta sisemuses hakkas levima halvav hirm.
Sarkofaag ujus aga sel ajal läbi sektsiooni halastamatult otse tema poole.
Jiiri-Jovazi hüppas, kui sarkofaagi soomuselise otsatahuni oli jäänud veel vaid paar käepikkust. Ta üheaegselt nii puudutas sarkofaagi, kui ka tõukas end sellest eemale. See ta ilmselt päästiski.
Vaevalt olid peopesad puutunud vastu sarkofaagi sooja ja elusana tunduvat külge, kui too oma kaalu tagasi sai ja kivina sektsiooni põrandale lartsatas, purustades lõplikult varem vigastatud kinnitusklambrid. Laev vappus tugevalt. Kui Jiiri poleks end eemale tõuganud ja kõrvale põiganud, võinuks sarkofaag vabalt ta jalad lömastada. Või ta tervenisti lömastada. Oli kord muunduja – pole enam muundujat...
Mõne hetke seisis Jiiri-Jovazi kangestunult paiga, siis sööstis millegipärast avatud lüüsi poole. Lävel ta seisatas uuesti, pöördus ringi ja vaatas arukaotanud lasti poole. Jiirit haaras segadus, toimunus oli midagi hirmuäratavat ja ebareaalset.
Jiiri põrnitses pikalt sarkofaagi, oodates, et see uuesti lendu tõuseb või millegi veel hullemaga hakkama saab. Sarkofaag aga, nagu ühele kastile stabiilses raskusväljas kohane, ei liikunud.
Pikkamisi keskendus Jiiri-Jovazi pilk mingile lühikesele jämedale torusarnasele asjale sarkofaagi otsal. Varem polnud ta seda toru või võrset tähele pannud. Aga nüüd märkas.
„Huvitav,” mõtles Jiiri. „Kas see varem ka seal oli? Või see neetud kast muudab ennast?”
Äkki kerkis ta silmade ette pilt, kuidas sellest torust hakkab välja voolama mingi tihe veniv aine, täidab kogu sektsiooni, täidab kogu laeva ja Jiiri upub selles, upub, lämbub õudusest kangestununa... Lühikese hetke jooksul Jiiri-Jovazi sisemuses kõik tardus, sellest ehmus ta veelgi enam, pingutusega peletas ta nägemuse eemale ja vihastas.
„Mis mul viga on? Nagu mingi väike plika pimedas toas. Mõtlen igasuguseid õuduslugusid välja ja siis ise ehmatan nendest...”
Jiiri-Jovazi kogus tahtejõu kokku, astus sammu, teise – kõige raskemad – kolmanda, neljanda, viienda – need olid juba kergemad – ja lõi vihaselt sarkofaagi jalaga. Jalg sai haiget ja hirm kadus lõplikult. No peaaegu lõplikult.
„Ah sa jälkus!” vandus Jiiri valjult. „Tahtsid mind hirmutada? Ma olen saaide patrullis käinud! Ma ütlesin „jovazi” admiral Satailamaile endale ja põletasin ta kõige Kolme Ema juurde koos ta admiralisüstikuga! Sedasi!”
Ning lõi veelkord jalaga isepäist kasti. Seekord mitte nii tugevalt, jalast oli ikkagi kahju. Kast vastu ei hakanud. Teeskles tavalist kasti, olgugi et ta sees midagi elusat oli. Ehkki tavaliselt lebavad sarkofaagides laibad või anabiootikud, keda laipadest eristab vaid see, et neid võib lõpuks jälle siiski ellu äratada.
Sel hetkel „Ruleboy” hüppas: Jiiri-Jovazi tundis hetkeks keha läbistavat teravat torget, „kaotas end” hetkeks ja taassündis juba uues kohas, paljude valgusaastate kaugusel oma eelmisest asukohast. Ja samas jäi ta lastiruumi, vastakuti tolle veidra ärevakstegeva kastiga. Sest lastiruum ja kast hüppasid koos temaga. Või kui veel täpsemalt öelda, siis kogu Roi laev koos x-ajamiga liikus teise ruumipunkti.
See tegi Jiiri-Jovazi pea lõplikult selgeks. Ta sammus lasti gravikinnituspuldi juurde, „haaras” sarkofaagi, nihutas ta lokaalse gravitatsioonivälja keskpunkti ning lükkas regulaatorid maksimumi peale. Igaks juhuks. Sarkofaag ei vaielnud vastu – vähemalt Jiiri ei märganud midagi sellist. Veidi aega viibis Jiiri veel sektsioonis, närviliselt jalalt-jalale tammudes. Rohkem sarkofaag ilmselt mässu tõsta ei kavatsenud.
„Niimoodi!” lausus Jiiri-Jovazi võidukalt, kuid kahjuks mitte eriti veenvalt ja kadus lüüsi.
*****
Владимир Васильев - Смерть или Слава
Tegemist oli raamatuga, mis mulle väga meeldis: mõnusalt kirjutatud, tegevust ja madinat täis, põnev. Vahelduseks tõsisemale ja sügavamõttelisemale ulmele hea vahepala, sai niiöelda ühe hingetõmbega läbi loetud.
Näiteks lühike lõiguke üsna raamatu lõpust. Just on kapteni ja tema sõprade (laeva ohvitseride) poolt maha surutud Volga endise direktsiooni ja bandiitide katse kapten kõrvaldada ja võim laevas üle võtta. Mässu mahasurumise käigus lülitas onu Roma kaheks päevaks peaaegu kõik laeva süsteemid välja, et mässajad neid laeva ülevõtmisel kasutada ei saaks. Ja nüüd on siis laev 2 päeva liikumis- ja tulistamisvõimetu ning just mässu ajal on kohale saabunud meie galaktikat valitseva viie rassi tohutu suur ühendlaevastik. Kohalesaabunud laevastik saatis enne inimeste laeva ründamist neile formaalse kutse läbirääkimisi alustada (sama formaalne asi, kui et näiteks põgeneva kurjategija hoiatuseks tulistatakse esimene lask õhku, teine pihta – aga tee sa pärast kindlaks, et mitte vastupidi ei olnud). Kuid et Roma sattus just sel ajal kõiki laeva süsteeme välja lülitama (ka väline kaitseväli, laeva mootorid jms), siis tulnukad võtsid seda kui positiivset vastust läbirääkimiste alustamiseks (ja mis tulnukaid muidugi väga üllatas - kes oleks seda metslastelt oodata osanud) ja saadavad nüüd oma läbirääkijad inimeste juurde...
♣
„Roma! Lendavad! Mida me nendega räägime?”
„Sõltub sellest, mida nemad räägivad,” vastasin filosoofiliselt. „Ega meie nende juurde roninud, nemad ikka meie juurde. Kuulame, mis neil öelda on, siis vaatame.”
„Arvad, nad ei saa aru, et laev surnud on?”
„Kui me neid kaugele ei lase, siis ei saa. Võtame nad vastu null-lüüsis, paneme sinna lauad... nii kolm tükki. Tühja nad midagi aru saavad.”
„Null-lüüsi saab käsitsi avada?” pöördus Jana Zislise poole. Ju ta arvas, et selliseid asju peab esimene tüürimees ka vahivabal ajal ja ilma võrgus olemata teadma.
Zislis kinnitas kõhklusteta:”Saab.”
„Nii,” koputasin ma valjult tooli käsitoele ja kamandasin. „Saatke keegi puhkeruumidesse laudu tooma. Toole ka. Niipalju, kui ma mäletan, siis nii zooftid kui svaigid suudavad oma tagumikud inimeste toolidesse toppida.”
„Svaigid on sabadega,” märkis Suvajev. „Aga noh, toolid on nagunii aukudega.”
„Need pole augud,” parandas teda Jana – täpsusearmastaja. „Toolide seljatoed on sellised... kunstipärased.”
Flomaster läks oma kahurväelasi jalule ajama.
„Ja valve võid ka kaasa võtta,” soovitas Zislis talle järele.
„Nendest kah asja,” porises Flomaster. Kuid pööras ikkagi kõigepealt liftide, ehk siis transporditunnelite poole, kus endine direktoraadi kaitsemeeskond nüüd valvel oli.
„Teate,” lausus Julka äkki. „Aga ma ei karda üldse. Kas olen ära harjunud? Olen viimase kuuga võõrdunud hirmutundmisest?”
Ohvitseride poolt kostus suminat, kommentaare, vastuvaidlemist ja nõustumist, aga mina mõtlesin, et ei tunne galaktika asukate vastuvõtu eel erilist ärevust. Kuid jah, kui oled nende laevu juba portsude kaupa hävitanud, võib endale teatud vabadusi lubada.
Kui vaid tulnukad ei lakkaks uskumast, et võime neid hulgi hävitada. Isegi praegu.
Hantleid meenutavate laevade kolmik lähenes.
*****
Robert Wilson - Spin
Toon näiteks väikese lõigu üsna raamatu alguses. Barjääri tekkest on möödunud 5 aastat, romaani lapsepõlvesõpradest peategelased Tyler (minategelane), Jason ja Diane on nüüd 17-18 aastased ja Jason on kuulnud uut, esialgu veel varjatud infot barjääri kohta ning jagab seda nüüd teistele.
♥
Jason ütles, et toimuvat võib hinnata mitmest vaatepunktist. Maapealsed teenistused fikseerisid seadmete barjääri sisenemise selliselt, nagu oleks neid sinna tõmmatud, justkui kärbseid tolmuimejasse. Nende seadmete pardaandmed aga seda nähtust ei kinnita. Andmed on omavahel vastuolus.
Maapealsed teenistused fikseerisid satelliitide barjääri sisenemise ja nende kohese tagasikukkumise. Pardaandmed näitasid, et sputnikud jõudsid kenasti ettenähtud orbiidile, täitsid oma programmi ja pöördusid ettenähtud ajal Maale tagasi. Nädala, kuu pärast... Mulle meenus kohe vene kosmonaut, keda keegi ei uskunud. Kui oletada, et mõlemat viisi kogutud andmed on õiged, siis on sellele vaid üks selgitus:
Aeg barjääri taga käitub teisiti, kui siinpool.
Ehk teiste sõnadega öeldes kulgeb aeg Maal aeglasemalt, kui barjääri taga ülejäänud Universumis.
„Mõistate, mida see tähendab?” küsis Jason. „Meile näis, et me sattusime mingisse elektromagnetilisse puuri, mis reguleerib Maale jõudvat energiat.. Ja nii see ongi. Aga see on vaid osake üldpildist. Kõrvalnähtus.”
„Mille kõrvalnähtus?”
„Ajagradiendi. Mõistad? Iga Maa sekundi kohta kulub barjääri taga palju rohkem aega.”
„Pagan teab mis...” Mulle ei mahtunud see pähe. „Ja milline on kogu selle jama füüsika?”
„Palju targemad inimesed, kui meie sinuga, ei suuda seni sinu küsimusele vastust leida. Kuid ajagradiendi idee siiski üht-teist selgitab. Kui meie ja „nende” aeg Universumis kulgeb erinevalt, siis kiirgus ümbritsevast ruumist Maale – nii nähtav valgus, röntgenkiirgus, kosmiline kiirgus – suureneb vastavalt sellele. Päikese aastane kiirgus, mis on koondunud kümnesse sekundisse, tapaks siin kõik elava. Seega Maad ümbritsev elektromagnetiline barjäär mitte ainult ei varja meie eest Universumit, vaid ka kaitseb meid. Peegeldab ülearust kiirgust, mis on pealegi ilmselt sininihke poolt muudetud.”
„Võltspäike,” märkis Diane.
„Just. Nad andsid meile võltspäikese, kuna õige Päikese valgus oleks meile surmav. Andsid ettenähtud portsu, jaotasid laiali. Kujutasid aastaaegu, kliimat, tõusu ja mõõna, meie teekonda ümber Päikese. Mass, pöörlemine, gravitatsiooniväli... kõik oli korraldatud meie elushoidmiseks.”
„Korraldatud... tähendab tegemist ei ole loodusliku värgiga. Vaid tehnoloogiaga,” jõudsin ma järeldusele.
„Näib, et tuleb seda tunnistada,” noogutas Jason.
„See tehti siis meie jaoks.”
„Räägitakse hüpoteetilisest domineerivast või kontrollivast intellektist.”
„Kellele ja milleks seda kõike vaja on?”
„Ei tea. Keegi ei tea.”
Diane hoidis kätega enda ümbert kinni ja vaatas venda ainitise pilguga läbi külma ja liikumatu talveõhu. Ta värises, mitte külmast, vaid ta oli jõudnud kõige tähtsama küsimuseni.
„Kui palju, Jason? Kui palju kiiremini väljas aeg kulgeb?”
Seal - musta taeva taga. Jason viivitas ja kõhkles.
„Palju kiiremini.”
„Ütle.”
„Mõõtmisi on mitmesuguseid tehtud. Aga viimasest satelliidist saadeti signaal Kuu pinnale. Te teate, et Kuu eemaldub Maast üsna konstantse kiirusega? See on väike, kuid määratav suurus. Kui mõõta kauguse suurenemist, võib määrata, kui pika aja jooksul see toimus. Ja tähed kaugenevad meist ka teatud kiirusega...”
„Kui palju, Jason?”
„Varjutuse algusest on möödunud veidi üle viie aasta. Barjääri taga on selle aja jooksul kulunud üle viiesaja miljoni aasta.”
Mul pidi hing kinni jääma. Mida öelda? Ma olin kõnevõimetu. Mõtlemisvõimetu. Talveöös ei kostunud ainsatki heli.
Seejärel kostus kohe probleemi olemust mõistnud Diane hääl: ”Palju meil on aega jäänud?”
„Täpselt on raske öelda. Barjäär kaitseb meid, kuid kui kaua ta vastu peab, kui efektiivne ta on? Aga mõned asjad on kindlad ja möödapääsmatud. Päike kustub nagu iga teinegi täht. Vesinik, mida ta põletab, saab otsa ja Päike paisub ja muutub ajapikku kuumemaks. Maa asub Päikesesüsteemi elukõlblikus tsoonis, mis aga aeglaselt üha kaugemale nihkub. Nagu ma ütlesin, oleme me kaitstud ja mõnda aega pole meil häda midagi. Aga millalgi jõuab Maa Päikese heliosfääri. Ja Päike neelab ta alla. Selle eest ei kaitse ükski barjäär.”
„Millal, Jase?”
Jasonit oli kurb vaadata.
„Neljakümne... viiekümne aasta pärast. Kurat teab.”
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar