The Mind Pool

Charles Sheffield
Chan Dalton 1
1993 a.
432 lk.

In the 23rd century, out of all the races of the galaxy, only humanity has discovered the secret of travel between the stars. When a threat to all life arises from non-living cyborgs, suddenly the peculiar human virtues of valor and stubbornness make the despised Earthlings the saviors of all.

Arvamus:

„The Mind Pool” on 1986. a. ilmunud „The Nimrod Hunti” Sheffieldi poolt ümbertehtud variant. Kas lugu läks sellest paremaks või mitte, ei tea, Nimrodi pole ma lugenud.
Aga seda tean ma kindlalt, et tegu on mu teine katsega Sheffieldi lugeda ja esimesega, mis õnnestus. Esimese proovi tegin romaaniga „Cold as Ice” ja kui olin 300 lehekülge sellist loo tausta paikapanevat stoorit ja tegelaste tutvustust ära lugenud ja ma ikka veel ei näinud märkigi loo tõeliste sündmuste juurde asumisest (aga äkki neid ei olnudki?), siis sellest raamatust mulle aitas.

„Mind Pool” aga mulle täitsa meeldis. Muidugi on jälle tegemist paljude tegelastega, autor hüppab pidevalt ühest kohast teise, ühelt tegelaselt teisele, aga siiski on näha see peamine süžeeliin, mille ümber kõik keerleb ja too probleem, mille lahendamise suunas lugu liigub. Ning liigub muidugi üsna rahulikus tempos väikeste pingetõusudega, ilma suure rabistamiseta. Ning see ulmemaailm, mida Sheffield kujutab, on vägagi ulmeline (Maa Päikesesüsteemi mahajäänuma kolkana, kus elatakse sadade korruste ulatuses maa all; geenitehnoloogia saavutused; mittehumanoidsed tulnukad, ülevalgusekiirusega liikumine...), aga minu jaoks jääb kõik ikka kaine mõistuse raamesse, ma võin neid asju põhimõtteliselt uskuda, tegu pole muinasjutuliste fantaasiaviljadega. Ju sellele mõistuslikkusele ja loogilisusele aitas kaasa ka see, et Sheffieldi näol oli lisaks ulmekirjanikule tegu matemaatiku ja füüsikuga.

Veidi ka raamatu sisust. Tegevus toimub 500 aasta pärast tulevikus. Inimesed on kosmost uurides jõudnud umbes 60 valgusaasta kaugusele Päikesesüsteemist ja avastanud kolmed mõistuslikud mittehumanoidsed olendid. Nendega on liit moodustatud. Too ühendus pole inimestele küll just kõige meelepärasem, kuna tulnukad on inimestest teatud võimete poolest kaugel ees ja kõigi nende tulnukate maailmavaade välistab igasuguse vägivalla - inimestele on vägivald aga muidugi igapäevane asi ja kuulub elustiili juurde. Inimeste selle omaduse tõttu peavad teised kolm liidu osapoolt inimesi alaväärtuslikemaks ja hoiavad inimeste tegemistel pidevalt silma peal ja vajadusel piiravad seda.

Inimeste eesmärk on aga kosmost uurides edasi liikuda ja end sealsete võimalike ohtude eest ka kaitsta. Inimeste liidukaaslaste jaoks on aga mõlemad täiesti mõttetud tegevused. Nokitsevad siis inimeste jõustruktuurid kusagil orbitaaljaamas vaikselt ja salaja uusi tehismõistuslikke kosmoseuurimissonde teha. Midagi läheb aga rappa, sondid tungivad inimestele kallale ja möllu lõpuks on jaama kõik inimesed tapetud ja sondid peale kõige targema ja uuema mudeli hävitatud – too supervõimetega poololend-poolmasin põgeneb aga kuhugi kosmosesse.

Kui inimeste liitlased teada saavad, et inimesed selliseid ohtlikke olendeid valmistasid ja üks selline potentsiaalne tapja lausa kusagil kosmoses vabalt ringi hulgub, on skandaal muidugi suur. Inimestel kästakse oma lollus kohe heastada ja põgenik kinni püüda ning kahjutuks teha. Aga et inimeste tegevuse vastu usaldus puudub, otsustatakse luua kümmekond otsingumeeskonda, kuhu igasse kuulub inimesele lisaks ka üks tulnukas igast liigist.

Ja edasi räägibki lugu kahest sellise otsingurühma moodustamisest, sinna kuuluvatest inimestest, sondi põgenemises süüdi tehtud inimeste julgeoleku- ja piirivalveteenistuse juhtidest, nende intriigidest ja tegevusest, Travancore’i nimelisest planeedist, mida katab üleni viie kilomeetri kõrgustest puudest mets, kuidas neljast eri liiki mõistuslikest olenditest ühtsed meeskonnad saavad ja millise üllatusliku tulemuseni see viib...

Kokkuvõtteks ütlen, et oli minu meele järgi lugu, kuhu sai süveneda ja kus oli, millesse süveneda. Põnevust võinuks ju veidi rohkem olla ja vahel läks sündmuste tempo minugi jaoks liiga aeglaseks ning loo finaal leidis millegipärast aset juba enne raamatu lõppu ja loo lõpp ise oli kui veetilga kadumine kuuma kõrbeliiva, aga ega kõike head korraga ka alati ei saa. Raamat saab minult hindeks tugeva nelja ja kindlasti kavatsen ka ta järje „The Spheres Of Heaven” nüüd ette võtta.