Хроники Реликта. Том 2

Василий Головачев
Реликт 2
2009 a.
720 lk.

Вселенская рулетка, на кону которой поставлено ни много ни мало - все человечество, продолжает свое смертоносное вращение. На счастье или на беду, но в Игру вступил новый участник - эрм и интраморф Ставр Панкратов. Именно ему предстоит доказать всей Метавселенной, что маленькая Земля может быть не только серьезным партнером для своих галактических соседей, но и опасным врагом.

Arvamus:

Kogumik koosneb "Хроники Реликта" sarja 4 - 6 raamatust. Siin on siis kõigi nende kolme raamatu arvustused.

4. raamat
Дети вечности

Raamat läheb täpselt sealt ja samade tegelastega edasi, kus eelmine osa lõppes.
Saadikud sisenevad ja kaovad Konstruktorisse, kuid mingit silmaga nähtavat muutust tolle käitumises ei toimu ja ta murrab end ikkagi meie universumisse.
Inimesed on iga hetk ja ükskõik milliste vahenditega valmis üritama ürgolendit hävitama, kuigi peaks selge olema, et inimkonna teadmistest ja vahenditest ei jätku selleks ligilähedaseltki.
Kogu osas käibki tants selle ümber, et kas „tulistada või mitte tulistada”. Grehovi, veel paari kainet mõistust omava tegelase ja mittehumanoidide tegevuse tulemusel jääb see ilmselt inimkonna enesetappu tähendav akt ikkagi sooritamata.
Selgub, et olend on teisest universumist meie omasse tulles viga saanud ning kihutab Maa poole nn teadvuseta olekus. Ja Maa poole kihutab ta sinder sellepärast, et tunneb koduigatsust – no vähemalt teadvuseta olekus küll. Ning selgub, et ainsaks võimaluseks galaktilist katastroofi vältida on kogu inimkonna ühisjõul olendi vastu headust ja armulikkust üles näidates ta koomast välja tuua, enne kui hilja. See kogu ühiskonnaga headuse ülesnäitamine tundub ikka eriti jabura mõtte ja teostamatu ideena, aga midagi sellest siiski välja tuleb...

Küllalt huvitav ja põnev lugu, ning neid mind häirivaid pisiasju, mis mu hinded siiani kolmele vedasid, oli selles raamatus nagu vähem (või ei häirinud enam sedavõrd). Muidugi oli autor minu jaoks uue suure miinuse osanud teosesse juurde tekitada – ühe nutuse neiukese, kellele on suur armastus kui kotiga selga kukkunud ning kelle mõistus ja ajud seepeale ilmselt universumi teise otsa jalga on lasknud.

Aga seekord panen hindeks siiski nelja. Nagu ütlesin, põnevust oli, tegevus käis kogu aeg (vahepeal isegi 12 või enamamõõtmeliseski ruumis ürgolendi sees), autori mõte jooksis ikka väga ulmelistel radadel ja loo moraal oli ka selge ning vastuvõetav: ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse.

5. raamat
Контрразведка

Seda sarja osa iseseisva raamatuna ma lugeda ei soovita. Esiteks on peaaegu kõik selle tegelased samad, kes eelmises osas - vaid aeg on 50 aastat edasi läinud - seega oleks vaja varasemaid taustu teada. Ja teiseks on ta sissejuhatuseks, avamänguks sarja järgmisele raamatule. Selle raamatu sündmused siin jäävad pooleli ja jätkuvad juba järgmises osas.

Sellepärast sisust vaid lühidalt. Meie universumis hakkavad toimuma muudatused ja mitte just inimkonnale positiivses suunas. Mingi jõud hakkab muutma meie universumi põhiolemust. Ehk nagu raamatus öeldakse, hakkab toimuma meie konstantide ümberehitus (kuni elektroni massi muutumiseni välja). Selge see, et inimesel selles uues tekkivas reaalsuses enam kohta pole.
Seda muutumist juhib nn Fundamentaalne Vaenlane, kes allutab endale ka suure osa inimkonna juhtuvatest tegelastest ja järele jäävadki vaid paranormaalsete võimetega inimesed (neid võimeid on muidu aja jooksul tohutult arendatud), keda on vähe ja kelle hulka kuuluvad siis ka eelmisest raamatust tuttavad tegelased.
Esialgu käib võitlus välise sissetungi ja muudatuste vastu rahulikult, siis läheb möll karmimaks ja tempo kasvab. Ja selgub, et tegu polegi otseselt sissetungi ega sõjaga, vaid Mänguga, mida mängivad...

Ja siin tuleks nüüd puudutada autori maailmakäsitlust, mis on nii super-hüperglobaalne ja üüratult suur, et mulle ei tulegi meelde, kas ma sellist asja veel kusagil raamatus kohanud oleks.
Seda pole siin mõne lausega võimalik kirja panna. Paar vihjet sellest oleks ehk sellised: meie universum on vaid üks miljonitest universumitest/rakukestest meie suure Universumis (kes on mõistuslik supersüsteem), kes omakorda on üks tilluke osake Suures Universumis... Too inimkonda tabanud häda on aga Universumi Mäng mingi mõistusliku olendiga Suurest Universumist.
Golovatšovi maailmakujutus on sarjas selline, et ma pidin selle vahepeal endale aru saamiseks üles joonistama; et kuidas asi jaguneb ning millised jõud ja üliolendid (näiteks Arhitektid – Suure Universumi tasemeline mõistuslik stabiliseeriv süsteem, Konstruktorid, Insenerid...) meie universumi tasandist kõrgemal "asju ajavad".
Kui rohujuure tasandile ehk meie universumisse jälle tagasi tulla, on Golovatšovil ka tulnukate väljamõtlemiseks fantaasiat jätkunud. Näiteks või "mitte lihast ja luust olendid, vaid matemaatilised valemid või isegi matemaatilised protsessid, mis kulgesid mitmemõõtmelise-mittelineaarses Tartara kontiinumis". No minu mõistus olenditena tegutsevaid valemeid ette ei kujuta :).

Nii et õige alguse ja üldse lõputa raamat, kus käputäis paravõimetega tegelasi (intramorfe) püüab võidelda nii Mängu kui Päikesesüsteemi saabunud „mängujuhiga”.
Kogu selle sarja ulmepoole eest annaks ma Golovatšovile suure viie. Midagi rohkemat nii välja mõelda, et lugeja arvaks end vahetevahel asjast midagi aru ka saavat, on ikka väga raske.
Aga sündmused, tegelased... nende kirjeldamisega on autoril veidi probleeme. Sest ulme ulmeks, aga kõike seda tuleks ka ladusalt, haaravalt, põnevalt osata edasi anda. Autor nagu satub veidi liiga hoogu oma üliulmelise maailma ja intramorfide võimaluste kirjeldamisega ja näiteks tavainimestele pole raamatus enam üldse kohta (teisalt, mis neist asja, nad ei saa toimuvast niikuinii üldse midagi (õigesti) aru ja neist ka ei sõltu midagi – tuleb muide kuidagi tuttav ette). See raamat jäi minu arust veidi kuivaks ja üksluiseks, tegelastel pole piisavalt värvi kuigi autor on siiagi inimliku osa lisamiseks puhkeva armastuse sisse toppinud. Aga muidugi nende üliinimeste vahel...
Hinne on kolme ja nelja vahel, aga jääb siiski kolm.

6. raamat
Закон перемен

Eelmises osas alanud võitlus inimkonna püsimajäämise eest jätkub. Intramorfid annavad vaenlasele vastulööke ja vahel saavutatakse edugi. Aga et oma jõust jääb väheks, siis käiakse tulnukate abil isegi Universumi teistes universumites “Halle” ja Konstruktorit appi kutsumas.
Kutsele reageeritakse, aga muudatused meie universumis on juba ilmselt pöördumatud.
Raamatu lõpus saame teada, mis viimases kahes raamatus toimunust oli tõeline ja mis inimestele sisestatud, kes oli see Mängija, kes meie armsa universumi „ära rikkus” ja miks ta seda tegi.
Ning Mängija esitab inimkonnale valus küsimus: aga miks te peaksite eksisteerima, miks te peate end Mängust ja Muutustest tähtsamaks? Inimkonna sünnist on möödunud juba piisavalt aega, et see oleks metatsivilisatsiooniks võinud muutuda, oleks võinud ühineda teiste mõistuslike olenditega, aga midagi sellist pole toimunud. Ja ilmselt ei toimugi.
Järelikult oli Inimkonna teke üldse üks suur eksitus ja arengu ummiktee.
Kõigest sellest on selge, et inimeste senine maailm on pöördumatult kadunud, kuid intramorfid püüavad Mängijaga mingilegi kompromissile jõuda ja...

Eks selleski osas ole samad puudused, mida ma eelmise osa kohta juba mainisin, kuid juba ainuüksi meie universumist väljumise, teistes universumites reisimise ja selle kirjeldamise eest panen sellele osale küll nelja. 

Хроники Реликта. Том 1

Василий Головачев
Реликт 1
2005 a.
800 lk.

Многое при­хо­дит­ся пе­ре­жить зем­ля­нам, су­мев­шим в XXII ве­ке да­ле­ко шаг­нуть в прос­то­ры Кос­мо­са. От­нюдь не вез­де их ждут и встре­ча­ют с расп­рос­тер­ты­ми объяти­ями. По­рой став­кой на ко­ну ги­гантс­кой все­ленс­кой ру­лет­ки ока­зы­ва­ет­ся са­мо су­щест­во­ва­ние че­ло­ве­чес­кой ра­сы. И тог­да лю­дям при­хо­дит­ся вспом­нить и взять на во­ору­же­ние все ты­ся­че­ле­ти­ями на­коп­лен­ное му­жест­во, бес­стра­шие и ре­ши­тельность.

Arvamus:

Kogumik koosneb "Хроники Реликта" sarja kolmest esimesest raamatust. Siin on siis kõigi nende kolme raamatu arvustused.

1. raamat
Непредвиденные встречи

Leitakse galaktikas tolmupilveke, selle seest täht (mida seal astronoomiaseaduste järgi olla ei tohiks), siis veel planeetki tähe ümber tiirlemas (see tohiks seal veel vähem olla), inimesed hakkavad kohe planeeti uurima, tegevus läheb hirmsa kiirusega käima ja kulgeb sedasi ilma hingetõmbeta raamatu lõpuni.
Autor puistab igasuguseid planeedil toimuvaid seletamatuid, saladuslikke ja võimatuid nähtusi ning sündmusi nagu küllusesarvest ja näib nende kirjeldamist ja oma sõnaseadmisoskust kohati lausa täie rinnaga nautivat. Tahan öelda, et ma pole juba mõnda aega selliste segaste ja arusaamatute lausete ja sõnade peale sattunud, kui selles raamatus kohati esinevad.

Aga see inimestepoolne planeediuurimine on kuidagi veidi õõvastav. Umbes nii, et on kivi kalju küljest vaja lahti saada, urgitsed näpukesega – ei tule. Virutad kirkaga - ei aita. Kutsud kopa kohale - ikka ei saa kätte. Otsustad kogu kalju õhku lasta: ahah, hea pauk oli, vaid 20 juuresolnut sai ka surma ja kalju kurivaim ikka terve?! Ei häda, lõhkame siis tuumapommi ja las inimesed lähevad nüüd sadakond meetrit eemale ka. Jne.
Ühesõnaga uurimine uurimise pärast ja iga hinna eest. Ning järelemõtlemiseks aega võtmata.

Viimasel paaril lehel seletab autor siis kiirkorras, millega tegemist on – vabandust, seda ma ei ütle – ning teine mõistuslik rass, seekord juba „kaasaegsem ja kohalikum”, kes aastasadu seda imet seal kohapeal uurinud on, käsib inimestel end planeedilt ahvikiirusel minema koristada. Et kui te oinad ikka üldse aru ei saa, mida te teete, siis minge ja arenege kõigepealt kodus mõned miljonid aastad.
Aga kõige lõpus, kui saba jalge vahel Tartaralt jalga lastakse, paneb üks tegelane ikka asja ideoloogiliselt õigesti ja positiivselt paika. „Mida me oskame? Kannatada ja võidelda. Las me vahel kukume, aga ikkagi oleme me õigel teel!” No jah, eks loo ilmumisaasta 1979 seletab ka mõndagi – selle aja raamatu kohta isegi ime, et inimene millegi ees taanduma peab.

Aga kõigile raamatu puudustele vaatamata oli siin science fiction’i rohkem kui küll. Autori fantaasia tunnustuseks saab raamat kolme.

2. raamat
Пришествие

Sarja teises osas jätkab autor sama idee ja samade tegelastega, millega esimeseski. Vaid tempo on sündmuste toimumisel seekord veidi rahulikum. See on autorile vajalik näitamaks, et inimkond Tartara õppetunnist natukenegi suutis midagi omandada – nüüd püütakse tegutsemise käigus juba isegi mõtlemise ja arutlemisega tegeleda – aga et inimühiskonna arengutase ja mõttemaailm jääb antropogeensuse raamidesse, millest kaugemale ei suudeta vaadata, siis on selle raamatu lõpuks saavutatud olukord (ehk) veelgi hullem, kui sarja esimeses raamatus.

No jah, selle sarja kahe esimese raamatu põhjal võib öelda, et Golovatšov on inimkonna jätkusuutlikkuse suhtes küll väga pessimistlikult meelestatud.

Veidi sisust. Avastatakse läbi meie galaktika liikumas mingid kümme salapärast objekti. Et nendega kokkupuutel mõned inimesed surma saavad ja objektid on väga mõistatuslike ja ennenägematute võimetega, hakatakse neile jahti pidama. Lõpuks õnnestubki üks neist kinni püüda ja Marsile transportida, kus teda siis uurima asutakse – ikka uute teadmiste saamise ja inimkonna arengu nimel. Uurimisest ei tule aga suurt midagi välja, kuna kinnipüütud asi käib inimestel lihtsalt üle mõistuse.
Et peale Tartarat on siiski ka veidi midagi õpitud, ei loodeta nüüd enam ainult enda tarkusele, vaid kutsutakse üks Tartara „hallidest viirastustest” imeasja vaatama. See teeb kindlaks, millega on tegemist, annab sellest inimestele teada ja soovitab tungivalt leitust väga kiiresti vabaneda – ta kas kohe hävitada või lasta tal oma teed jätkata.

Sellist head nõuannet ei saa aga inimesed muidugi järgida, see võetakse küll teadmiseks, kuid jätkatakse ikkagi objekti uurimist, olles millegipärast veendunud, et vajaduse tekkides suudetakse kinnipüütu alati hävitada. Leitud objekt hakkab aga ootamatult arenema ja selgub, et inimestel pole mingitki kontrolli enda tegevusega provotseeritud protsessi üle. Lõpuks saabuvad uuesti kohale „hallid viirastused”, kuid ka nende teadmised ja võimalused ei käi enam toimuvast arengust üle. „Hallidel” jääb vaid imestada inimkonna rumaluse ja enesetapjaliku käitumise üle (me ju ütlesime teile...), mis seab nüüd ohtu mitte ainult meie galaktika, vaid ehk ka kogu universumi. Inimkonnast miljoneid aastaid vanemad ja arenenumad „hallid” avaldavad kahtlust, kas selline liik kui inimesed on ikka üldse mõistuslik ja kas me oleme väärilised eksisteerima. Inimkonna poolt elluäratatud ülim mõistus – Ehitaja (või Ehitaja) - alustab oma teadlikku eksistentsi... milleni see viib, on ehk kirjas sarja järgmises osas.

See oli siis teine lugu sellest, kuidas inimkond hindab üle oma tarkust ja võimeid. Raamat meeldis mulle grammikese rohkem, kui esimene osa, aga üle kolme siiski ei saa. Kasvõi juba nende jubedate monstrumsõnalühendite pärast, mida vene uuemas kirjanduses enam nii palju ei kasutata, aga mis vene vanemas kirjanduses ja ka tänapäeva vene kantseliidis levinud on; pluss siis veel igasugused tähelühendid (УСН, СЭКОН, СВС, ПОБ, УАСС...), mis raamatu lõpus on küll lahti seletatud, aga mida on jube tüütu sealt iga kord vaatamas käia.

3. raamat
Возвращение блудного Констрктора

Saaga jätkub, eelmise osa sündmustest on möödunud veidi üle saja rahuliku aasta. Ehitaja (ei leia head nime sellele tegelasele, otsetõlke Konstruktor ei meeldi mulle mitte, Looja on liiga suureline, Ehitaja pole ka kõige parem, aga siin sedasi) püüdis oma Marsil toimunud sünni järel teisigi suguvendi elustada, see tal aga ei õnnestunud ja ta kadus teadmatusse.

Ühel halval päeval avastatakse kusagil galaktikasügavustes aga negatiivse entroopia voog. Arusaamatu nähtuse ala on paarisaja tuhande kilomeetrise läbimõõduga, selle pikenemise (edasiliikumise) kiirus ületab mitme suurusjärgu võrra valguse kiirust ning mis kõige ebameeldivam, voog liigub täpselt meie Päikese suunas.

Maal läheb muidugi saginaks. Asjaga mobiliseeritakse tegelema kõik jõustruktuurid kui parimad teadlased. Fenomeni uurimine annab esialgu vaid sedavõrd infot, et tegemist on nähtusega, mis inimkonna teadmistest tükk maad eespool on.

Lõpuks jõutakse arusaamisele, et nähtus on seotud Ehitajaga. Saadakse aru, et kui voog Päikeseni jõuaks, tähendaks see nii Päikesesüsteemi kui enamiku inimkonna hukku. Teadlased mõtlevad välja vahendi, mis võiks ehk selle voo peatada või mujale suunata ja läheb lahti kosmosesse nähtuse trajektoorile vajaliku seadeldise ehitamine.

Loo peategelane on kõiki inimkonna tegemisi koordineerima pandud Ratibor Berestov, raamat räägib tema tegemistest, mõtetest, kõhklustest ja tunnetest. Tähtis (kuid vähekajastatav) roll on ka eelmistest osadest tuttaval Gabriel Grehovil (kes „tänu” oma neljale surmale eelmistes osades ja tihedale kokkupuutele mittehumanoididega ja Ehitaja „kõhus” viibimisele on nüüd ilmselt surematuks muutunud ja tulevikunägemise võime omandanud).

Mittehumanoidide ja Grehovi kaasabil jõuavad inimesed arusaamisele, et fenomeni näol on tegemist Ehitaja püüdega meie Universumisse tagasi pöörduda. Et Ehitaja on mingis teises Universumis (kuidas ta sinna sattus, mida ta sealt otsis?) ja püüab läbi erinevaid Universume eristava potentsiaalibarjääri meie kontiinumisse murda. See võiks aga ehk kaasa tuua meie Universumi oleku täieliku muutuse...
Ehitajast veel seda, et tema on Golovatšovi järgi peale Suurt Pauku ja enne galaktikaid tekkinud ja tegutsenud superolendi järglane ja et see superolend ongi galaktikate autor ja see, kes 12-dimensioonilisele Universumile oma katsetuste käigus tema praeguse kuju ning olemuse andis.
Inimeste tegevus Ehitaja läbimurde tõrjumiseks – tema või meie – tõstatab muidugi küsimuse ja vaidluse, kas inimestel oleks üldse õigust sellist olendit tappa: antropotsentristlikust eetikast lähtudes jätsite Ehitaja tema sünni ajal tapmata, kuidas te nüüd võtate endale õiguse seda teha? Ehitaja poolt „allaneelatud” ja siis mahajäetud inimeste infokoopiad näevad asja üldse oma vaatevinklist – inimene on evolutsiooni eksitus ja viga tuleb parandada – ning püüavad inimeste tegevust igati takistada. Mittehumanoididel on veel mingi täiesti erinev vaatenurk, mille mõistmiseks inimesed üldse suutelised ei ole ja nood tegutsevad mingite omade eesmärkide nimel... Raamatu lõpus suundub kolme huvitatud osapoole „ühisdelegatsioon” mittehumanoidide tehnikat kasutades Ehitajale teise Universumisse vastu asja klaarima... Ehitaja murrab end meie Universumisse (vist)... ja mis edasi saab, sellest ilmselt järgmises osas.

Ei saa mitte öelda, et Golovatšov mastaapselt ei mõtleks. Ikka päris tegemist on, kui püüda kõigist ta ideedest aru saada (või vähemalt arvata, et said aru). Ja see suurelt mõtlemine meeldib mulle raamatu juures väga.
Aga loo rikuvad minu jaoks veidi ära just pisiasjad: näiteks eelmise osa arvustuses märgitud värdlühendid, või siis ühiskonna toimemehhanism, milles on kahtlaselt palju sarnasusi nõukogudeaegsega. Ka peategelane Berestov on oma positsioonile vaatamata siiski rohkem kahvatu käsutäitja, kes iga hinna eest püüab „usaldust õigustada”. Oleks need Golovatšovi raamatud mulle nende esmailmumise ajal kätte sattunud, poleks sellised asjad mind ilmselt sedavõrd häirinud ja ma oleks kirjutatust väga vaimustuses olnud. Nüüd aga hindeks tugev kolm.