Реликт 1
2005 a.
800 lk.
Многое приходится пережить землянам, сумевшим в XXII веке далеко шагнуть в просторы Космоса. Отнюдь не везде их ждут и встречают с распростертыми объятиями. Порой ставкой на кону гигантской вселенской рулетки оказывается само существование человеческой расы. И тогда людям приходится вспомнить и взять на вооружение все тысячелетиями накопленное мужество, бесстрашие и решительность.
Arvamus:
Kogumik koosneb "Хроники Реликта" sarja kolmest esimesest raamatust. Siin on siis kõigi nende kolme raamatu arvustused.
1. raamat
Непредвиденные встречи
Leitakse galaktikas tolmupilveke, selle seest täht (mida seal astronoomiaseaduste järgi olla ei tohiks), siis veel planeetki tähe ümber tiirlemas (see tohiks seal veel vähem olla), inimesed hakkavad kohe planeeti uurima, tegevus läheb hirmsa kiirusega käima ja kulgeb sedasi ilma hingetõmbeta raamatu lõpuni.
Autor puistab igasuguseid planeedil toimuvaid seletamatuid, saladuslikke ja võimatuid nähtusi ning sündmusi nagu küllusesarvest ja näib nende kirjeldamist ja oma sõnaseadmisoskust kohati lausa täie rinnaga nautivat. Tahan öelda, et ma pole juba mõnda aega selliste segaste ja arusaamatute lausete ja sõnade peale sattunud, kui selles raamatus kohati esinevad.
Aga see inimestepoolne planeediuurimine on kuidagi veidi õõvastav. Umbes nii, et on kivi kalju küljest vaja lahti saada, urgitsed näpukesega – ei tule. Virutad kirkaga - ei aita. Kutsud kopa kohale - ikka ei saa kätte. Otsustad kogu kalju õhku lasta: ahah, hea pauk oli, vaid 20 juuresolnut sai ka surma ja kalju kurivaim ikka terve?! Ei häda, lõhkame siis tuumapommi ja las inimesed lähevad nüüd sadakond meetrit eemale ka. Jne.
Ühesõnaga uurimine uurimise pärast ja iga hinna eest. Ning järelemõtlemiseks aega võtmata.
Viimasel paaril lehel seletab autor siis kiirkorras, millega tegemist on – vabandust, seda ma ei ütle – ning teine mõistuslik rass, seekord juba „kaasaegsem ja kohalikum”, kes aastasadu seda imet seal kohapeal uurinud on, käsib inimestel end planeedilt ahvikiirusel minema koristada. Et kui te oinad ikka üldse aru ei saa, mida te teete, siis minge ja arenege kõigepealt kodus mõned miljonid aastad.
Aga kõige lõpus, kui saba jalge vahel Tartaralt jalga lastakse, paneb üks tegelane ikka asja ideoloogiliselt õigesti ja positiivselt paika. „Mida me oskame? Kannatada ja võidelda. Las me vahel kukume, aga ikkagi oleme me õigel teel!” No jah, eks loo ilmumisaasta 1979 seletab ka mõndagi – selle aja raamatu kohta isegi ime, et inimene millegi ees taanduma peab.
Aga kõigile raamatu puudustele vaatamata oli siin science fiction’i rohkem kui küll. Autori fantaasia tunnustuseks saab raamat kolme.
2. raamat
Пришествие
Sarja teises osas jätkab autor sama idee ja samade tegelastega, millega esimeseski. Vaid tempo on sündmuste toimumisel seekord veidi rahulikum. See on autorile vajalik näitamaks, et inimkond Tartara õppetunnist natukenegi suutis midagi omandada – nüüd püütakse tegutsemise käigus juba isegi mõtlemise ja arutlemisega tegeleda – aga et inimühiskonna arengutase ja mõttemaailm jääb antropogeensuse raamidesse, millest kaugemale ei suudeta vaadata, siis on selle raamatu lõpuks saavutatud olukord (ehk) veelgi hullem, kui sarja esimeses raamatus.
No jah, selle sarja kahe esimese raamatu põhjal võib öelda, et Golovatšov on inimkonna jätkusuutlikkuse suhtes küll väga pessimistlikult meelestatud.
Veidi sisust. Avastatakse läbi meie galaktika liikumas mingid kümme salapärast objekti. Et nendega kokkupuutel mõned inimesed surma saavad ja objektid on väga mõistatuslike ja ennenägematute võimetega, hakatakse neile jahti pidama. Lõpuks õnnestubki üks neist kinni püüda ja Marsile transportida, kus teda siis uurima asutakse – ikka uute teadmiste saamise ja inimkonna arengu nimel. Uurimisest ei tule aga suurt midagi välja, kuna kinnipüütud asi käib inimestel lihtsalt üle mõistuse.
Et peale Tartarat on siiski ka veidi midagi õpitud, ei loodeta nüüd enam ainult enda tarkusele, vaid kutsutakse üks Tartara „hallidest viirastustest” imeasja vaatama. See teeb kindlaks, millega on tegemist, annab sellest inimestele teada ja soovitab tungivalt leitust väga kiiresti vabaneda – ta kas kohe hävitada või lasta tal oma teed jätkata.
Sellist head nõuannet ei saa aga inimesed muidugi järgida, see võetakse küll teadmiseks, kuid jätkatakse ikkagi objekti uurimist, olles millegipärast veendunud, et vajaduse tekkides suudetakse kinnipüütu alati hävitada. Leitud objekt hakkab aga ootamatult arenema ja selgub, et inimestel pole mingitki kontrolli enda tegevusega provotseeritud protsessi üle. Lõpuks saabuvad uuesti kohale „hallid viirastused”, kuid ka nende teadmised ja võimalused ei käi enam toimuvast arengust üle. „Hallidel” jääb vaid imestada inimkonna rumaluse ja enesetapjaliku käitumise üle (me ju ütlesime teile...), mis seab nüüd ohtu mitte ainult meie galaktika, vaid ehk ka kogu universumi. Inimkonnast miljoneid aastaid vanemad ja arenenumad „hallid” avaldavad kahtlust, kas selline liik kui inimesed on ikka üldse mõistuslik ja kas me oleme väärilised eksisteerima. Inimkonna poolt elluäratatud ülim mõistus – Ehitaja (või Ehitaja) - alustab oma teadlikku eksistentsi... milleni see viib, on ehk kirjas sarja järgmises osas.
See oli siis teine lugu sellest, kuidas inimkond hindab üle oma tarkust ja võimeid. Raamat meeldis mulle grammikese rohkem, kui esimene osa, aga üle kolme siiski ei saa. Kasvõi juba nende jubedate monstrumsõnalühendite pärast, mida vene uuemas kirjanduses enam nii palju ei kasutata, aga mis vene vanemas kirjanduses ja ka tänapäeva vene kantseliidis levinud on; pluss siis veel igasugused tähelühendid (УСН, СЭКОН, СВС, ПОБ, УАСС...), mis raamatu lõpus on küll lahti seletatud, aga mida on jube tüütu sealt iga kord vaatamas käia.
3. raamat
Возвращение блудного Констрктора
Saaga jätkub, eelmise osa sündmustest on möödunud veidi üle saja rahuliku aasta. Ehitaja (ei leia head nime sellele tegelasele, otsetõlke Konstruktor ei meeldi mulle mitte, Looja on liiga suureline, Ehitaja pole ka kõige parem, aga siin sedasi) püüdis oma Marsil toimunud sünni järel teisigi suguvendi elustada, see tal aga ei õnnestunud ja ta kadus teadmatusse.
Ühel halval päeval avastatakse kusagil galaktikasügavustes aga negatiivse entroopia voog. Arusaamatu nähtuse ala on paarisaja tuhande kilomeetrise läbimõõduga, selle pikenemise (edasiliikumise) kiirus ületab mitme suurusjärgu võrra valguse kiirust ning mis kõige ebameeldivam, voog liigub täpselt meie Päikese suunas.
Maal läheb muidugi saginaks. Asjaga mobiliseeritakse tegelema kõik jõustruktuurid kui parimad teadlased. Fenomeni uurimine annab esialgu vaid sedavõrd infot, et tegemist on nähtusega, mis inimkonna teadmistest tükk maad eespool on.
Lõpuks jõutakse arusaamisele, et nähtus on seotud Ehitajaga. Saadakse aru, et kui voog Päikeseni jõuaks, tähendaks see nii Päikesesüsteemi kui enamiku inimkonna hukku. Teadlased mõtlevad välja vahendi, mis võiks ehk selle voo peatada või mujale suunata ja läheb lahti kosmosesse nähtuse trajektoorile vajaliku seadeldise ehitamine.
Loo peategelane on kõiki inimkonna tegemisi koordineerima pandud Ratibor Berestov, raamat räägib tema tegemistest, mõtetest, kõhklustest ja tunnetest. Tähtis (kuid vähekajastatav) roll on ka eelmistest osadest tuttaval Gabriel Grehovil (kes „tänu” oma neljale surmale eelmistes osades ja tihedale kokkupuutele mittehumanoididega ja Ehitaja „kõhus” viibimisele on nüüd ilmselt surematuks muutunud ja tulevikunägemise võime omandanud).
Mittehumanoidide ja Grehovi kaasabil jõuavad inimesed arusaamisele, et fenomeni näol on tegemist Ehitaja püüdega meie Universumisse tagasi pöörduda. Et Ehitaja on mingis teises Universumis (kuidas ta sinna sattus, mida ta sealt otsis?) ja püüab läbi erinevaid Universume eristava potentsiaalibarjääri meie kontiinumisse murda. See võiks aga ehk kaasa tuua meie Universumi oleku täieliku muutuse...
Ehitajast veel seda, et tema on Golovatšovi järgi peale Suurt Pauku ja enne galaktikaid tekkinud ja tegutsenud superolendi järglane ja et see superolend ongi galaktikate autor ja see, kes 12-dimensioonilisele Universumile oma katsetuste käigus tema praeguse kuju ning olemuse andis.
Inimeste tegevus Ehitaja läbimurde tõrjumiseks – tema või meie – tõstatab muidugi küsimuse ja vaidluse, kas inimestel oleks üldse õigust sellist olendit tappa: antropotsentristlikust eetikast lähtudes jätsite Ehitaja tema sünni ajal tapmata, kuidas te nüüd võtate endale õiguse seda teha? Ehitaja poolt „allaneelatud” ja siis mahajäetud inimeste infokoopiad näevad asja üldse oma vaatevinklist – inimene on evolutsiooni eksitus ja viga tuleb parandada – ning püüavad inimeste tegevust igati takistada. Mittehumanoididel on veel mingi täiesti erinev vaatenurk, mille mõistmiseks inimesed üldse suutelised ei ole ja nood tegutsevad mingite omade eesmärkide nimel... Raamatu lõpus suundub kolme huvitatud osapoole „ühisdelegatsioon” mittehumanoidide tehnikat kasutades Ehitajale teise Universumisse vastu asja klaarima... Ehitaja murrab end meie Universumisse (vist)... ja mis edasi saab, sellest ilmselt järgmises osas.
Ei saa mitte öelda, et Golovatšov mastaapselt ei mõtleks. Ikka päris tegemist on, kui püüda kõigist ta ideedest aru saada (või vähemalt arvata, et said aru). Ja see suurelt mõtlemine meeldib mulle raamatu juures väga.
Aga loo rikuvad minu jaoks veidi ära just pisiasjad: näiteks eelmise osa arvustuses märgitud värdlühendid, või siis ühiskonna toimemehhanism, milles on kahtlaselt palju sarnasusi nõukogudeaegsega. Ka peategelane Berestov on oma positsioonile vaatamata siiski rohkem kahvatu käsutäitja, kes iga hinna eest püüab „usaldust õigustada”. Oleks need Golovatšovi raamatud mulle nende esmailmumise ajal kätte sattunud, poleks sellised asjad mind ilmselt sedavõrd häirinud ja ma oleks kirjutatust väga vaimustuses olnud. Nüüd aga hindeks tugev kolm.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar