Реликт 2
2009 a.
720 lk.
Вселенская рулетка, на кону которой поставлено ни много ни мало - все человечество, продолжает свое смертоносное вращение. На счастье или на беду, но в Игру вступил новый участник - эрм и интраморф Ставр Панкратов. Именно ему предстоит доказать всей Метавселенной, что маленькая Земля может быть не только серьезным партнером для своих галактических соседей, но и опасным врагом.
Arvamus:
Kogumik koosneb "Хроники Реликта" sarja 4 - 6 raamatust. Siin on siis kõigi nende kolme raamatu arvustused.
4. raamat
Дети вечности
Raamat läheb täpselt sealt ja samade tegelastega edasi, kus eelmine osa lõppes.
Saadikud sisenevad ja kaovad Konstruktorisse, kuid mingit silmaga nähtavat muutust tolle käitumises ei toimu ja ta murrab end ikkagi meie universumisse.
Inimesed on iga hetk ja ükskõik milliste vahenditega valmis üritama ürgolendit hävitama, kuigi peaks selge olema, et inimkonna teadmistest ja vahenditest ei jätku selleks ligilähedaseltki.
Kogu osas käibki tants selle ümber, et kas „tulistada või mitte tulistada”. Grehovi, veel paari kainet mõistust omava tegelase ja mittehumanoidide tegevuse tulemusel jääb see ilmselt inimkonna enesetappu tähendav akt ikkagi sooritamata.
Selgub, et olend on teisest universumist meie omasse tulles viga saanud ning kihutab Maa poole nn teadvuseta olekus. Ja Maa poole kihutab ta sinder sellepärast, et tunneb koduigatsust – no vähemalt teadvuseta olekus küll. Ning selgub, et ainsaks võimaluseks galaktilist katastroofi vältida on kogu inimkonna ühisjõul olendi vastu headust ja armulikkust üles näidates ta koomast välja tuua, enne kui hilja. See kogu ühiskonnaga headuse ülesnäitamine tundub ikka eriti jabura mõtte ja teostamatu ideena, aga midagi sellest siiski välja tuleb...
Küllalt huvitav ja põnev lugu, ning neid mind häirivaid pisiasju, mis mu hinded siiani kolmele vedasid, oli selles raamatus nagu vähem (või ei häirinud enam sedavõrd). Muidugi oli autor minu jaoks uue suure miinuse osanud teosesse juurde tekitada – ühe nutuse neiukese, kellele on suur armastus kui kotiga selga kukkunud ning kelle mõistus ja ajud seepeale ilmselt universumi teise otsa jalga on lasknud.
Aga seekord panen hindeks siiski nelja. Nagu ütlesin, põnevust oli, tegevus käis kogu aeg (vahepeal isegi 12 või enamamõõtmeliseski ruumis ürgolendi sees), autori mõte jooksis ikka väga ulmelistel radadel ja loo moraal oli ka selge ning vastuvõetav: ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse.
5. raamat
Контрразведка
Seda sarja osa iseseisva raamatuna ma lugeda ei soovita. Esiteks on peaaegu kõik selle tegelased samad, kes eelmises osas - vaid aeg on 50 aastat edasi läinud - seega oleks vaja varasemaid taustu teada. Ja teiseks on ta sissejuhatuseks, avamänguks sarja järgmisele raamatule. Selle raamatu sündmused siin jäävad pooleli ja jätkuvad juba järgmises osas.
Sellepärast sisust vaid lühidalt. Meie universumis hakkavad toimuma muudatused ja mitte just inimkonnale positiivses suunas. Mingi jõud hakkab muutma meie universumi põhiolemust. Ehk nagu raamatus öeldakse, hakkab toimuma meie konstantide ümberehitus (kuni elektroni massi muutumiseni välja). Selge see, et inimesel selles uues tekkivas reaalsuses enam kohta pole.
Seda muutumist juhib nn Fundamentaalne Vaenlane, kes allutab endale ka suure osa inimkonna juhtuvatest tegelastest ja järele jäävadki vaid paranormaalsete võimetega inimesed (neid võimeid on muidu aja jooksul tohutult arendatud), keda on vähe ja kelle hulka kuuluvad siis ka eelmisest raamatust tuttavad tegelased.
Esialgu käib võitlus välise sissetungi ja muudatuste vastu rahulikult, siis läheb möll karmimaks ja tempo kasvab. Ja selgub, et tegu polegi otseselt sissetungi ega sõjaga, vaid Mänguga, mida mängivad...
Ja siin tuleks nüüd puudutada autori maailmakäsitlust, mis on nii super-hüperglobaalne ja üüratult suur, et mulle ei tulegi meelde, kas ma sellist asja veel kusagil raamatus kohanud oleks.
Seda pole siin mõne lausega võimalik kirja panna. Paar vihjet sellest oleks ehk sellised: meie universum on vaid üks miljonitest universumitest/rakukestest meie suure Universumis (kes on mõistuslik supersüsteem), kes omakorda on üks tilluke osake Suures Universumis... Too inimkonda tabanud häda on aga Universumi Mäng mingi mõistusliku olendiga Suurest Universumist.
Golovatšovi maailmakujutus on sarjas selline, et ma pidin selle vahepeal endale aru saamiseks üles joonistama; et kuidas asi jaguneb ning millised jõud ja üliolendid (näiteks Arhitektid – Suure Universumi tasemeline mõistuslik stabiliseeriv süsteem, Konstruktorid, Insenerid...) meie universumi tasandist kõrgemal "asju ajavad".
Kui rohujuure tasandile ehk meie universumisse jälle tagasi tulla, on Golovatšovil ka tulnukate väljamõtlemiseks fantaasiat jätkunud. Näiteks või "mitte lihast ja luust olendid, vaid matemaatilised valemid või isegi matemaatilised protsessid, mis kulgesid mitmemõõtmelise-mittelineaarses Tartara kontiinumis". No minu mõistus olenditena tegutsevaid valemeid ette ei kujuta :).
Nii et õige alguse ja üldse lõputa raamat, kus käputäis paravõimetega tegelasi (intramorfe) püüab võidelda nii Mängu kui Päikesesüsteemi saabunud „mängujuhiga”.
Kogu selle sarja ulmepoole eest annaks ma Golovatšovile suure viie. Midagi rohkemat nii välja mõelda, et lugeja arvaks end vahetevahel asjast midagi aru ka saavat, on ikka väga raske.
Aga sündmused, tegelased... nende kirjeldamisega on autoril veidi probleeme. Sest ulme ulmeks, aga kõike seda tuleks ka ladusalt, haaravalt, põnevalt osata edasi anda. Autor nagu satub veidi liiga hoogu oma üliulmelise maailma ja intramorfide võimaluste kirjeldamisega ja näiteks tavainimestele pole raamatus enam üldse kohta (teisalt, mis neist asja, nad ei saa toimuvast niikuinii üldse midagi (õigesti) aru ja neist ka ei sõltu midagi – tuleb muide kuidagi tuttav ette). See raamat jäi minu arust veidi kuivaks ja üksluiseks, tegelastel pole piisavalt värvi kuigi autor on siiagi inimliku osa lisamiseks puhkeva armastuse sisse toppinud. Aga muidugi nende üliinimeste vahel...
Hinne on kolme ja nelja vahel, aga jääb siiski kolm.
6. raamat
Закон перемен
Eelmises osas alanud võitlus inimkonna püsimajäämise eest jätkub. Intramorfid annavad vaenlasele vastulööke ja vahel saavutatakse edugi. Aga et oma jõust jääb väheks, siis käiakse tulnukate abil isegi Universumi teistes universumites “Halle” ja Konstruktorit appi kutsumas.
Kutsele reageeritakse, aga muudatused meie universumis on juba ilmselt pöördumatud.
Raamatu lõpus saame teada, mis viimases kahes raamatus toimunust oli tõeline ja mis inimestele sisestatud, kes oli see Mängija, kes meie armsa universumi „ära rikkus” ja miks ta seda tegi.
Ning Mängija esitab inimkonnale valus küsimus: aga miks te peaksite eksisteerima, miks te peate end Mängust ja Muutustest tähtsamaks? Inimkonna sünnist on möödunud juba piisavalt aega, et see oleks metatsivilisatsiooniks võinud muutuda, oleks võinud ühineda teiste mõistuslike olenditega, aga midagi sellist pole toimunud. Ja ilmselt ei toimugi.
Järelikult oli Inimkonna teke üldse üks suur eksitus ja arengu ummiktee.
Kõigest sellest on selge, et inimeste senine maailm on pöördumatult kadunud, kuid intramorfid püüavad Mängijaga mingilegi kompromissile jõuda ja...
Eks selleski osas ole samad puudused, mida ma eelmise osa kohta juba mainisin, kuid juba ainuüksi meie universumist väljumise, teistes universumites reisimise ja selle kirjeldamise eest panen sellele osale küll nelja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar