W. Michael Gear1990 a.554 lk.Humanity's first contact with alien life is no less than a nightmare, as the Ahimsa take control of Earth and force humanity to do their bidding. Soon Earth's most skilled strike force, composed of Russian, American, and Israeli experts in the art of war and espionage, find themselves aboard the Ahimsa vessel, training for an offensive attack against a distant space station. Andas they struggle to overcome their own prejudices while preparing to face an enemy of unknown capabilities, none of them realize that the greatest danger to humanity's future is right in their midst....Arvamus:Universumis on miljardeid aastaid vanad Ahimsa nimelised olendid. Elavad vaikselt ja rahulikult, enamuse ajast tegelevad enda mõtetega ja oma materiaalsesse vajadustesse puutuval lasevad järjest rohkem hoolitseda Pashti nimelistel krabisarnastel tegelastel.
Ühel ahimsal tekib aga tunne, et ahimsad on oma arengus seisma jäänud ja liialt kõik pashtide hoolde usaldanud, ta otsustab pashtisid veidi pidurdada ja ahimsad seisakust välja tuua.
Et kosmoses tsiviliseeritud olendid mingit vägivalda ei kasuta, siis valib ta oma plaanide otsesteks läbiviijateks ühel „keelatud planeedil” (nende planeetidega tsiviliseeritud universum ei suhtle) elavad metsikud, agressiivsed ja vähearenenud olendid. Ehk siis ainsad mõistuslikud olendid kogu universumis, kes ka oma liigikaaslasi tapavad, homo sapiensid.
Lendab too ahimsa oma 300x90 kilomeetrit suure laevaga Maa nimelise planeedi juurde, mida ta muide juba sadu tuhandeid aastaid jälginud on, blokeerib naljaviluks kõik maalaste tuumalõhkepead ja käsib USA presidendil ja NSVL-i kompartei peasekretäril ahvikiirusel tema väljavalitud kõrilõikajad endale valmis panna... või muidu jäävad Maast vaid aatomid järele. Ja ongi paari päeva pärast ahimsa laeva pardal Afganistanist toodud vene spetsnazi üksus, USA CIA eriüksus, Iisraeli tankiväeosa mehed, hulk KGB-lasi, jänkide luurajaid, ühesõnaga kokku 400 meest ja naist, oma ala parimat asjatundjat – vilunuimat tapjat ja luurespetsi.
Ja edasi tuleb siis sadade lehekülgede kaupa seda, kuidas verivaenlased uue olukorra ja üksteisega kohanema hakkavad ja ideoloogilised erimeelsused tasapisi ühise eesmärgi ees taanduvad. No et ahimsa ikka üle kavaldada, Maa hävitamisest päästa ja ka ise lõpuks ellu jääda.
Üsna kesine mulje jäi loetust. Nii paksu oopuse kohta oleks lugu ühise eesmärgi taha koondumisest ja ahimsale ärategemisest võinud ju usutavam olla, ja loo finaal mitte nii ettearvatav. Kas ikka miljardeid aastaid vana jumal teab kui tark tulnukas, kes kõigele lisaks on inimeste asjatundja, kokkuvõttes ikka nii lihtsameelne oleks... isegi siis, kui ta inimesi lihtsalt lollideks poolloomadeks peab ja neisse tohutu üleolekuga suhtub? Kahtlen selles. Ei olnud minu arvates hädisest pika miinusega kolmest enamat väärt raamat.
David FeintuchSeafort Saga
31995 a.528 lk.The third volume of the Seafort Saga . Assigned to Hope Nation, Captain Nicholas Seafort is appointed liason to the wealthy planters of the colony planet. But, reeling from a savage alien attack, the UN space flotilla flees homeward, and the colonists seize their moment to rebel.Arvamus:Sarja kolmandas osas kolib tegevus kosmoselaevadest maale, täpsemalt Hope’i kolooniasse, kus siis Seafort oma vägitegusid korda hakkab saatma.
Kohe loo algul saab Seafort haavata ja kosmoselaevadele teda enam ligi ei lasta... mis muidugi ei tähenda, et Seafort oma „suurepäraseid” isikuomadusi ilmutada ei saaks. Ja see õnnestub tal siin kahest eelmisest osast veelgi paremini, sest ta on peaaegu kogu loo jooksul kas kohe suremas, varsti suremas või lihtsalt raskelt haige ja see muudab ta veel äkilisemaks ja ettearvamatumaks kui siiani (ja ilma spoileri süüdistust kartmata võin öelda, et ära ta muidugi ka ei sure – millest need järgnevad osad siis oleks...).
Mind paneb ikka imestama sarja autori soov selline jabura iseloomuga tegelane luua, temaga muutumatult nii pikalt edasi minna ja temasse positiivseltki suhtuda – no miks ta muidu peategelase ka kõige suuremad lollused, jõhkrused, mõtlematused talle lõpuks positiivselt laheneda laseb. Ainult sõpru ei õnnestu autoril sellisele kangelasele kuidagi tekitada, need mõned, kes tal algul olid, muutuvad ta suurimateks vihavaenlasteks.
Aga sündmustik oli siin minu arvates igavam, kui esimestes osades: koloonia probleemid, mida Seafort lahendab ja taustal toimuv laevatiku võitlus kosmosekaladega, kellelt korralikult peksa saadakse – kalad nimelt osutuvad ilmselt mõistuslikeks ja õppimisvõimelisteks ja tulevad Maa sõjalaevadega täiesti toime. Seaforti usufanatism muudkui kasvab (et ta on kord oma lubadust murdnud, usub ta nüüd, et tema hing on igaveseks neetud ja viimsepäevakohtus ootab teda niikuinii ränk karistus ja põrgutuli ees, seetõttu ei hooli ta oma maisest elust enam üldse; see muudab ta aga kõigile ümbritsevatele päris ohtlikuks) ja too tihti korduv motiiv „ah pagan, pidin ma nüüd seda ütlema/tegema” on ka juba üsna tüütu. No kui inimene ikka ise ka hiljem aru saab, et lollilt käitus või talitas, siis peaks ju sellist käitumist olema võimalik tasapisi muutma hakata, aga autor ei anna küll lootustki selles suunas... mis mõte sellel on kui autor oma kangelasel üldse areneda ei lase?
Annan sellele raamatule kolme ja eelmiste osadega võrreldes igavam sisu annab mulle põhjuse vähemalt mitte kohe sarja järgmist osa ette võtta.
David FeintuchSeafort Saga
21995 a.416 lk.The silent hell of deep space holds certain death for the unwary. It is the task of the UN Navy to defend the starways, no matter the danger. An ailen attack and an admiral's betrayal leave a wounded Commander Seafort stranded aboard a doomed ship.Arvamus:Lugu läheb eelmise osa lõpust edasi. Maal pannakse kosmosekaladega võitlemiseks ja kolooniate kaitsmiseks laevastik kokku, Seafort ülendatakse kolmanda järgu kapteniks, antakse tallegi oma laev ja lend läheb tuttavat teed mööda tagasi.
Teepeal saab aga laevastikku juhtiva admirali laev kaladega võideldes viga ning admiral kolib kogu oma meeskonna ja enamuse reisijatega Seaforti laevale, tolle aga kupatab enda katkisele alusele koos karja asumisele saadetavate noorte pättidega „päästjaid ootama” ehk teisisõnu surema.
Seafort muidugi surra ei kavatse, kehtestab pättidest, vanuritest, kõige hullematest madrustest ja kahest ohvitserist koosnevas laevaperes ülirange sõjaväekorra ja hakkab tasapisi Maa poole tagasi popsutama, et nii umbes 76 aasta pärast kohale jõuda. Toiduvarusid muidugi nii kauaks ei jätku, aga laevas kasvatatakse kurke, tomateid, ube... ja nendega kavatsetakse siis aastakümneid vastu pidada(!). Loodetakse muidugi kiiremale pääsemisele, kuna raadiosignaalil kulub Maale jõudmiseks vaid 19 aastat ja siis tuleks päästjad juba ülevalgusekiiruel appi.
Ühesõnaga rahmib Seafort oma katkises laevas kui segane; surub madruste mässu maha, võtab reisijaid vägivaldselt sõjaväkke (sõjalaev ju ikkagi ja tsiviliste ta ei saaks sedavõrd kamandada kui sõjaväelasi), peab kosmosekaladega suure lahingu... ja muidugi jõuab just enne nälgasuremist ja üsna kiiresti (ning väga veidralt) Päikesesüsteemi tagasi.
Sündmustik on põnev, ei jää mitte esimesele osale all. Aga kapten Seafort... kui ma esimeses osas oleks talle mõned korrad äsada tahtnud, siis selles raamatus muutub see soov mul juba üsna pidevaks.
Seafortil on mõned põhimõtted, mida ta iga hinna eest järgida püüab: mina täidan oma kohust, jään truuks vandele, säilitan sõjaväedistsipliini iga hinna eest kuna tegu on sõjaväelaevaga, täidan täpselt määrustikku. Pluss veel ta jabur usufanatism. Nendest asjadest hoiab ta meeleheitlikult ja lausa arulagedalt kinni, aga kui ta nüüd veidigi mõtleks, siis tahta 76 aastat (üksinda!) kõiki teisi enda hirmuvalitsemise all hoida pole ilmselt eriti perspektiivikas plaan.
Ja millega autor mind veel tõsiselt ärritab, siis Seaforti pideva mõtlematusega, pidurdamatusega - raamatu üks pidevalt korduvaid motiive on see, kuidas Seafort midagi välja prahvatab ja järgmisel hetkel juba öeldut kahetseb. Ja nii raamatu jooksul kümneid ja kümneid kordi. No isegi viimane tainapea võiks ju natukenegi areneda ja midagi õppida?! Ei tea, miks autor oma peategelast nii kiusab või vihkab? No igatahes on ta peategelase juba üsna ebameeldivaks tüübiks suutnud teha küll
Sündmustik ja tegelased olid huvitavad, kirjutatud oli hästi ja panen ka sellele raamatule viie. Aga kui autor oma peategelasele veel musti toone lisab, siis sarja järgmine osa jääb mulle küll viimaseks lugeda. Isegi kõik muu positiivne ei pane mind lõputult idioodist peategelasega lugu nautima. Muide, olen ka mõelnud, kas autor püüab Seaforti tegelaskujuga kedagi/midagi parodeerida? Kui jah, siis minule see kahjuks kohale ei jõua.
David FeintuchSeafort Saga
11994 a.400 lk.In the year 2194, Nick Seafort is a 17-year-old midshipman aboard the Hibernia, a huge interstellar liner cruising to the Hope Nation colony 69 light-years away. When all the senior officers are killed in a freak accident, the captaincy falls to Nick--who must battle inexperience, mutiny, and an alien horror.Arvamus:Militaarulme - 17-aastane kadett Nicholas Seafort kosmoselaeva juhtimas.
Aasta on 2194 ja ÜRO kosmose-sõjalaevastiku sõja-reisi-kaubalaev Hibernia on teel kaugete kolooniate poole pardal peale meeskonna veel paarsada reisijat ja hunnik kaupa.
Too 22. sajandi lõpu maailm on selline veidi erinev meie tänapäevast. Maa on ÜRO juhtimise all, kristlus on ametlik valitsev usk. Ja kord sõjaväes kui 19. sajandil. Ega seda maailma palju ei kirjeldata, aga mul on tunne, et mulle ta ei meeldiks. Alates jaburates kohustuslikest söögipalvetest kuni jumala nime ette ja taha pruukimisele ja austamisele. Aga kosmoselaevad liiguvad see-eest valguse kiirusest kiiremini.
Riviohvitsere on laevas vaid 7 (koos kadettidega) ja sellest jama pihta hakkabki. Ühe õnnetusse sattunud laeva uurimisel saavad surma kapten ja kaks leitnanti, seejärel sureb vähki kapteniks hakanud leitnant ja kadett Seafort ongi äkki kõrgeim riviohvitser (3 leitnanti on laevas veel - piloot, arst ja mehhaanik - aga nood pole riviohvitserid ega või kapteniks hakata).
Sõjaväekord on selle raamatu maailmas üsna jube. Kadettide vahel on neid nn "määrusteväliseid suhteid" ikka kordades rohkem kui omaaegses nõukogude armees ja seda kiidetakse ka ametlikult heaks nn „traditsioonide” sildi all. Karistusena on näiteks käibel ka ihunuhtlus - kui kadett kogub 10 miinuspunkti (ja koguda on neid väga lihtne), saad ta ihunuhtlust, iga miinuspunkti likvideerimiseks tuleb 2 tundi spordisaalis kehalisi harjutusi teha. Suuremate üleastumiste eest on aga kasutusel ka avalik poomine, mida Seafort laeval kapteniks saades ka päris mitu korda kasutab.
No saab siis Seafort kapteniks ja kuidagi õnnestub tal lõppude lõpuks selle ametikohaga toime tulla ja laev viimaks Maale tagasi tuua, aga lollusi teeb ta minu arvates väga palju. Temas on nagu kaks vastandlikku poolt, ühelt poolt täitsa normaalse mõtlemisega mitte just kõige helgema peaga ja lapsepõlve hingehaavade käes kannatav noormees, ehk veidi äge ja mõtlematu (noor ja sarved veel maha jooksmata); ning kaptenina täielik despoot ja näpuga määrustikes järge vedav poolearuline tatikas. No vara oli temasugusel kapteniks saada ja oma parimatel hetkedel mõistab ta seda ka ise täiesti.
Ei olnud halb raamat. Värvikad tegelased, hästi palju inimestevahelisi suhteid, põnev süžee. Vahel ajas Seafort mu lugedes nii vihale, et oleks ma ta sealt raamatust kätte saanud, küll ma teda oleks õpetanud :). Aga eks see näitagi, et loetu pani kaasa elama ja polnud ainult kiidulaul ühele positiivsele kangelasele (kiidulaulust oli asi ikka kaugel). Ulme jäi selles kirevate tegelaste, inimsuhete ja sõjaväe siseelu virvarris üsna tahaplaanile, kuigi tegevus toimus ju kosmoselaevas, paaril Maa koloonial ja korra nähti ja prooviti jõudugi mingi väga inimvaenulikult meelestatud kosmoseelukaga.
Ma olen sellist militaarse kallakuga ulmet üsna vähe lugenud ja nendest loetud asjadest on väga vilets mulje jäänud, aga sellele raamatule ei oska ma midagi ette heita. Ja kui pole midagi ette heita, siis tuleb 5 panna.
