Seafort Saga 2
1995 a.
416 lk.
The silent hell of deep space holds certain death for the unwary. It is the task of the UN Navy to defend the starways, no matter the danger. An ailen attack and an admiral's betrayal leave a wounded Commander Seafort stranded aboard a doomed ship.
Arvamus:
Lugu läheb eelmise osa lõpust edasi. Maal pannakse kosmosekaladega võitlemiseks ja kolooniate kaitsmiseks laevastik kokku, Seafort ülendatakse kolmanda järgu kapteniks, antakse tallegi oma laev ja lend läheb tuttavat teed mööda tagasi.
Teepeal saab aga laevastikku juhtiva admirali laev kaladega võideldes viga ning admiral kolib kogu oma meeskonna ja enamuse reisijatega Seaforti laevale, tolle aga kupatab enda katkisele alusele koos karja asumisele saadetavate noorte pättidega „päästjaid ootama” ehk teisisõnu surema.
Seafort muidugi surra ei kavatse, kehtestab pättidest, vanuritest, kõige hullematest madrustest ja kahest ohvitserist koosnevas laevaperes ülirange sõjaväekorra ja hakkab tasapisi Maa poole tagasi popsutama, et nii umbes 76 aasta pärast kohale jõuda. Toiduvarusid muidugi nii kauaks ei jätku, aga laevas kasvatatakse kurke, tomateid, ube... ja nendega kavatsetakse siis aastakümneid vastu pidada(!). Loodetakse muidugi kiiremale pääsemisele, kuna raadiosignaalil kulub Maale jõudmiseks vaid 19 aastat ja siis tuleks päästjad juba ülevalgusekiiruel appi.
Ühesõnaga rahmib Seafort oma katkises laevas kui segane; surub madruste mässu maha, võtab reisijaid vägivaldselt sõjaväkke (sõjalaev ju ikkagi ja tsiviliste ta ei saaks sedavõrd kamandada kui sõjaväelasi), peab kosmosekaladega suure lahingu... ja muidugi jõuab just enne nälgasuremist ja üsna kiiresti (ning väga veidralt) Päikesesüsteemi tagasi.
Sündmustik on põnev, ei jää mitte esimesele osale all. Aga kapten Seafort... kui ma esimeses osas oleks talle mõned korrad äsada tahtnud, siis selles raamatus muutub see soov mul juba üsna pidevaks.
Seafortil on mõned põhimõtted, mida ta iga hinna eest järgida püüab: mina täidan oma kohust, jään truuks vandele, säilitan sõjaväedistsipliini iga hinna eest kuna tegu on sõjaväelaevaga, täidan täpselt määrustikku. Pluss veel ta jabur usufanatism. Nendest asjadest hoiab ta meeleheitlikult ja lausa arulagedalt kinni, aga kui ta nüüd veidigi mõtleks, siis tahta 76 aastat (üksinda!) kõiki teisi enda hirmuvalitsemise all hoida pole ilmselt eriti perspektiivikas plaan.
Ja millega autor mind veel tõsiselt ärritab, siis Seaforti pideva mõtlematusega, pidurdamatusega - raamatu üks pidevalt korduvaid motiive on see, kuidas Seafort midagi välja prahvatab ja järgmisel hetkel juba öeldut kahetseb. Ja nii raamatu jooksul kümneid ja kümneid kordi. No isegi viimane tainapea võiks ju natukenegi areneda ja midagi õppida?! Ei tea, miks autor oma peategelast nii kiusab või vihkab? No igatahes on ta peategelase juba üsna ebameeldivaks tüübiks suutnud teha küll
Sündmustik ja tegelased olid huvitavad, kirjutatud oli hästi ja panen ka sellele raamatule viie. Aga kui autor oma peategelasele veel musti toone lisab, siis sarja järgmine osa jääb mulle küll viimaseks lugeda. Isegi kõik muu positiivne ei pane mind lõputult idioodist peategelasega lugu nautima. Muide, olen ka mõelnud, kas autor püüab Seaforti tegelaskujuga kedagi/midagi parodeerida? Kui jah, siis minule see kahjuks kohale ei jõua.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar