Seafort Saga 1
1994 a.
400 lk.
In the year 2194, Nick Seafort is a 17-year-old midshipman aboard the Hibernia, a huge interstellar liner cruising to the Hope Nation colony 69 light-years away. When all the senior officers are killed in a freak accident, the captaincy falls to Nick--who must battle inexperience, mutiny, and an alien horror.
Arvamus:
Militaarulme - 17-aastane kadett Nicholas Seafort kosmoselaeva juhtimas.
Aasta on 2194 ja ÜRO kosmose-sõjalaevastiku sõja-reisi-kaubalaev Hibernia on teel kaugete kolooniate poole pardal peale meeskonna veel paarsada reisijat ja hunnik kaupa.
Too 22. sajandi lõpu maailm on selline veidi erinev meie tänapäevast. Maa on ÜRO juhtimise all, kristlus on ametlik valitsev usk. Ja kord sõjaväes kui 19. sajandil. Ega seda maailma palju ei kirjeldata, aga mul on tunne, et mulle ta ei meeldiks. Alates jaburates kohustuslikest söögipalvetest kuni jumala nime ette ja taha pruukimisele ja austamisele. Aga kosmoselaevad liiguvad see-eest valguse kiirusest kiiremini.
Riviohvitsere on laevas vaid 7 (koos kadettidega) ja sellest jama pihta hakkabki. Ühe õnnetusse sattunud laeva uurimisel saavad surma kapten ja kaks leitnanti, seejärel sureb vähki kapteniks hakanud leitnant ja kadett Seafort ongi äkki kõrgeim riviohvitser (3 leitnanti on laevas veel - piloot, arst ja mehhaanik - aga nood pole riviohvitserid ega või kapteniks hakata).
Sõjaväekord on selle raamatu maailmas üsna jube. Kadettide vahel on neid nn "määrusteväliseid suhteid" ikka kordades rohkem kui omaaegses nõukogude armees ja seda kiidetakse ka ametlikult heaks nn „traditsioonide” sildi all. Karistusena on näiteks käibel ka ihunuhtlus - kui kadett kogub 10 miinuspunkti (ja koguda on neid väga lihtne), saad ta ihunuhtlust, iga miinuspunkti likvideerimiseks tuleb 2 tundi spordisaalis kehalisi harjutusi teha. Suuremate üleastumiste eest on aga kasutusel ka avalik poomine, mida Seafort laeval kapteniks saades ka päris mitu korda kasutab.
No saab siis Seafort kapteniks ja kuidagi õnnestub tal lõppude lõpuks selle ametikohaga toime tulla ja laev viimaks Maale tagasi tuua, aga lollusi teeb ta minu arvates väga palju. Temas on nagu kaks vastandlikku poolt, ühelt poolt täitsa normaalse mõtlemisega mitte just kõige helgema peaga ja lapsepõlve hingehaavade käes kannatav noormees, ehk veidi äge ja mõtlematu (noor ja sarved veel maha jooksmata); ning kaptenina täielik despoot ja näpuga määrustikes järge vedav poolearuline tatikas. No vara oli temasugusel kapteniks saada ja oma parimatel hetkedel mõistab ta seda ka ise täiesti.
Ei olnud halb raamat. Värvikad tegelased, hästi palju inimestevahelisi suhteid, põnev süžee. Vahel ajas Seafort mu lugedes nii vihale, et oleks ma ta sealt raamatust kätte saanud, küll ma teda oleks õpetanud :). Aga eks see näitagi, et loetu pani kaasa elama ja polnud ainult kiidulaul ühele positiivsele kangelasele (kiidulaulust oli asi ikka kaugel). Ulme jäi selles kirevate tegelaste, inimsuhete ja sõjaväe siseelu virvarris üsna tahaplaanile, kuigi tegevus toimus ju kosmoselaevas, paaril Maa koloonial ja korra nähti ja prooviti jõudugi mingi väga inimvaenulikult meelestatud kosmoseelukaga.
Ma olen sellist militaarse kallakuga ulmet üsna vähe lugenud ja nendest loetud asjadest on väga vilets mulje jäänud, aga sellele raamatule ei oska ma midagi ette heita. Ja kui pole midagi ette heita, siis tuleb 5 panna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar