The Shattered Sphere

Roger MacBride Allen

Hunted Earth 2

1995 a.

416 lk.

 

Striving to retrieve a stolen planet Earth and restore it to its proper solar system, an unlikely band of human scientists, dictators, and professional troublemakers face two enemies in the powerful Charonians and the mysterious Adversary. Reprint.

 

Arvamus:

 

Järg romaanile „The Ring of Charon". Sündmused toimuvad 5 aastat peale Maa äraviimist Sfääri poolt. Inimesed püüavad uuesti oma elu järjele seada. Päikesesüsteemis uuritakse hoolega Kuule maha jäänud surnud olendeid ja üritatakse Sfääri gravitatsiooni kasutamise tehnikat mõista ning kasutusele võtta. Maal jällegi püütakse kohanda oma uue ümbruskonnaga ja seda jõudumööda uurida.
Sfäär avastab aga, et Maa etteplaneerimatul ärandamisel on tema jaoks ilmselt saatuslik tagajärg. Saame teada, et Galaktika neutrontähtedel pesitseb Sfääristki võimsamaid olendeid, kes mööda ussiauke liiguvad ja kellele Sfäärid (nende energia) kõige armastatumaks magustoiduks on. Ning Maa uude asukohta transportimisel tekkinud gravitatsioonivõnked on ühe sellise tegelase „kõrvu” ulatunud ning too on suuna peolaua poole võtnud. Ning üllatus küll, nii kõikvõimas kui Sfäär inimestele ka tundus, selgub, et tolle Vaenlase vastu on ta üsna võimetu.

Larry Chao saab siiski mitte täiesti surnud olevalt Lucian Dreyfussilt infot Sfääri ähvardavast ohust ning sellest, et viimase vahendina võitluses Vaenlasega kasutaks Sfäär ilmselt Maad asjana, millega toda visata. Kuna Vaenlane väljuks Sfääri juurde samast ussiaugust, kust Maa Sfääri juurde toodi ja Maa oleks seega kõige lähem ning ka viimane vahend, millega toda elukat hävitada püüda. Maale selline pildumine muidugi hästi ei mõjuks, inimestest rääkimata. Ja Sfääri see ka ei päästaks.

Maal küll ei mõisteta neid (koos Sfääriga) ähvardavat uut ohtu, kuid pannakse tähele Sfääri käitumise muutust ja midagi head sellest ei oodata ning asutakse veelgi agaramalt tegutsema.
Selle agara tegutsemisega seoses tuleb ära mainida raamatu üks uutest peategelastest, Sianna Colette, kel igasugu geniaalseid ideid pähe tuleb ja kui ta need kuidagi julgeb välja öelda, siis kellest maalastele Sfääri mõistmisel palju abi on. Aga mis vajadus sundis küll Allenit toda noort naist nii oma mälestustes ja mõtteis hõljuva, kartliku ja nutusena kujutama, seda ma mitte ei mõista ja ega see mulle ei meeldinud ka.

No lõpuks suundub Päikesesüsteemist esimene Sfääri tehnoloogial põhinev gravilaevuke mööda ussiauku Maad uuest ohust hoiatama, Maa saadab samal ajal oma kaks ainsat kosmosesõidukit (Naked Purpuri orbitaalelamu ja Terra Nova nimelise raketi) ussiauku. Kusagil kosmoses Vaenlase poolt juba ammu hävitatud naabersfääri juures saavad kõik 3 inimeste kosmosesõidukit kokku ja näevad Vaenlast Maa ärandanud Sfääri poole rühkimas. Mispeale preili Colettil tuleb jällegi pähe üks tema geniaalsetest ideedest ja mille ellurakendamine inimeste ühisjõul saab Vaenlasele saatuslikuks.

Raamat jääb minu jaoks nagu õige lõputa: kasvõi see, et Maa jääb ikka oma uude asukohta. Tema vargale aetakse küll kärbseid (s.t. arvutiviiruseid) pähe, et too ka inimesi märkama ja ehk isegi austama hakkaks (ikkagi nagu tolle Sfääri elupäästjad), aga kas Maa kunagi Päikesesüsteemi naaseb või kas algab mingi koostöö Sfääriga, jääb kõik lahtiseks. Ja sarjal minu teada kolmandat osa vist ei ole?

Jälle hea huvitav raamat (ja füüsikaideid ajude piinamiseks ka piisavalt), aga esimesele osale jäi siiski millegi poolest nagu veidi alla – ehk oli asi sellest, et esimese osa ideede uudsust enam sedavõrd ei olnud. 5 miinusega minult.

The Ring of Charon

Roger MacBride Allen

Hunted Earth 1

1990 a.

512 lk.

 

Volume One of The Hunted Earth sequence. Science is toil and hard work - except when it verges on miracle. When Larry O'Shawnessy Chao manages to harness the giant Ring of Charon, orbiting Pluto's only moon, to control a field of over one million gravities, he feels a touch of the miraculous.

 

Arvamus:

 

Hea raamat, põnev. Ja pani mind peale kaasaelamise ka üritama kaasa mõelda autori ideedele gravitatsiooni ning mustade aukude füüsikast. Ega see lihtne ei olnud ja vist jäi mõnigi Alleni füüsikamõte ikkagi veidi uduseks, aga ega neid ulmeraamatuid ka ülearu tihti ette ei satu, kus lugejat korralikult füüsikaprobleemidega kostitatakse ning minul polnud selle vastu midagi.
Ning too Sfääri miljonite aastate pikkune enese-evolutsioneerimine (oi aeg, milline sõna...) mõistuslikust olendist mingiks ühele kindlale käitumisele/ülesandele programmeeritud masinolendiks oli muidugi ka võimas idee (kuigi ilmselt mitte eriti originaalne).
Mis natuke küsitav tundus, oli inimeste kiire olukorrast arusaamine ja lõpuks lausa Päikesesüsteemi täielikust hävingust päästmine (mis sarja seisukohalt oli muidugi vältimatu). Kui mõelda, et on meist miljoneid aastaid vanem ja jumal teab kui palju kõrgemal arengutasemel olev olend, kelle „toimemehhanismidest” me vaid kübekest mõistame ja kellele meie oleme amööbid, keda ta ei märkagi, siis pole just eriti usutav, et need amööbid tollel olendil mingi ettevõtmise kihva keeravad!
Ärritas mind veidi see pikk keerutamine tolle Naked Purple Movement nimelise sekti ja tema põhimõtete ümber, see tundus kuidagi mõttetu ja mittevajalik olevat. (Sarja teises raamatus küll selgub, et need NaPur tüübid mängivad seal arvestatavat rolli, aga esimest osa lugedes ei saa ju seda ette teada ja nendele sedavõrd tähelepanu pühendamine tundus puhta ajaraiskamisena).
Kokkuvõttes: huvitav, kaasakiskuv, mõttetööd pakkuv – hindeks 5.

The Folk of the Fringe

Orson Scott Card

2001 a.

272 lk.

Only a few nuclear weapons fell in America-the weapons that destroyed our nation were biological and, ultimately, cultural. But in the chaos, the famine, the plague, there exited a few pockets of order. The strongest of them was the state of Deseret, formed from the vestiges of Utah, Colorado, and Idaho. The climate has changed. The Great Salt Lake has filled up to prehistoric levels. But there, on the fringes, brave, hardworking pioneers are making the desert bloom again.

A civilization cannot be reclaimed by powerful organizations, or even by great men alone. It must be renewed by individual men and women, one by one, working together to make a community, a nation, a new America.

Arvamus:

Katastroofijärgne USA, kus kamp mormoone rändab oma mingi pühapaiga poole. Millegipärast on need usuhullud aga tavaelus täiesti abitud ja lollakad ja oleks ilmselt oma teekonna esimesel kümnel kilomeetril maha notitud, kui neile poleks mingi mitteusklik patukotist rändur appi tulnud. No ja too tegelane püüab siis mormoone läbi maa "tassida".

Täielik pask minu arvates vürtsitatuna veel mingide pikkade usualaste arutlustega. 50-60 leheküljest piisas mulle täiesti. 

Гвардия

Сергей Мусаниф
2006 a.
352 lk.

Гвардия - самая засекреченная и самая высокотехнологичная спецслужба изученного сектора космоса, последняя линия обороны человечества. Галактические террористы, всемогущие мафиозные кланы, опасные артефакты, оставленные предтечами, - вот самый малый список проблем, которыми она занимается. Она вступает в игру, когда все варианты использованы и другого выхода нет. Она способна действовать там, где другие бессильно опускают руки. Она помогла Лиге Цивилизованных Планет разрешить не один кризис. И вот теперь кризис возник внутри нее самой...

Arvamus:

Ega enam sisu ei mäletagi, aga jama ta igatahes oli ja pooleli selle lugemine jäi. Nii et hinne on ka selge...

Die beste Frau der Space Force

Wolfgang Hohlbein
Charity 1
1994 a.
208 lk.

Arvamus:

Tänapäev. Avastatakse kõige ehtsam UFO suure kiirusega Maa poole liikumas, NASA saadab süstiku asja uurima, kokkuvõttes saadakse teada, et taldrik on igavesti suur – 900 m diameetriga, auklik kui šveitsi juust (ühe sellise 5-meetrise augu kaudu käiakse ka sees ära), seest täiesti tühi (kui üks tohutu suur kuup ja sellel olev rõngas välja arvata), meeskonnata.
Teeb ÜFO tiiru ümber Päikese ja plärtsatab siis Maale maha. Kõik, vaikus. Teadlased ja sõjaväelased karjakaupa uurivad imeasjandust, aga targemaks ei saada mitte. Nii läheb kuukene. Ühel päeval tekib taldriku ümber inimeste tehnikale läbimatu kuppel, kõik UFOt uurinud inimesed on kadunud ja peagi suundub Maa atmosfääri kari suurest UFOst väljunud pisikesi UFO-sid (üks suudetakse isegi puruks lasta, see toob kaasa korraliku termotuumaplahvatuse).
Seavad pisi-ufod on end Maa atmosfääri korrapäraselt paika ja siis plahvatavad üksmeelselt, tekib elektromagnetiline laine, mis kogu Maal kõik elektroonikat sisaldavad asjad rivist välja lööb. Ühesõnaga Maal ei sõida, lenda ega uju enam ükski masin, elektrist on järel vaid mälestus jne. Ja sellega on Maa vallutamine põhiliselt ka läbi. Edasi järgneb juba lihtsalt inimeste massiline hävitamine tulnukate poolt. Mingid rõngad tekitavad igasse Maa kohta sealsete inimeste mahanottimiseks vajaliku tulnukatehulga ja kui kohati neile vastupanu osutataksegi, siis vastupanu mahasurumiseks antud kohta kasvõi lõpmatu arvu uute tulnukate tekitamine ei näi ründajaile mingi probleem olevat.

Raamat kirjeldab tolle taldrikuga esimesena kokku puutunud NASA süstiku piloodi Charity Lairdi (kes on USA Space Force’i kapteni aukraadis preili) teekonda plahvatusjärgsest New Yorgist veel mingil määral toimivasse USA sõjaväe tähtsaimasse juhtimiskeskusse Kaljumägede all.
Mulje raamatust: kõik raamatus kirjeldatu on SF kohta ütlemata usutav, tõepärane, realistlik. Kõik see valitsev kaos, paanika, hirm, teadmatus, anarhia, sõjaväe täielik abitus ründajate vastu on mulle täielikult usutav.

Teiseks saame raamatus teada praktiliselt vaid seda, mida Charity oma silmadega näeb, mujal toimuvast ei tea me midagi, sest mingit infot ju enam ei liigu (samas pole mingit põhjust arvata, et mujal oleks olukord teistsugune).
Ka tulnukatest saame teada vaid Charity nähtut. Jällegi tõene, reaalses olukorras see nii olekski. Teame seega, et tulnukad on igat liiki tohutu suured putukad, sitikad ja esineb ka mingeid humanoidi sarnaseid 4 käega olendeid (putukad on vist nende neljakäeliste sõjamasinad?). Kes ründajad aga on, kust nad tulid, mis on nende eesmärgid, miks nad inimesi tapavad, sellele me (selles osas) mingit vastust ei saa.

Ja kolmandaks, nii üheselt vaid negatiivseid emotsioone tekitavate sündmustega SF raamatut inimeste võitlusüritusest tulnukatest sissetungijate vastu pole mina veel kohanud. Loodetavasti järgmised 11(!) osa sama sünget liini ikka ei jätka (inimesi ei jätkuks esimese osa tempos nii paljude raamatute jaoks mahanottimiseks). Või muidu tuleks osadel sarja läbilugenutel küll psühhiaatri poole pöörduda. Saadud negativistlik laeng oleks ikka üüratu.

Hindamine valmistab raskusi. Sündmuste põnevus, usutavus, realistlikkus – 5. Kirjutatud pole ju ka halvasti – 4 ikka. Aga saadud negatiivse emotsiooni eest annaks 1. Kuid too negatiivse emotsiooni tulenebki jälle SF-loo usutavusest, tõepärasusest... keeruline see hindamine seekord. Panen siis kokkuvõttes 4. Aga järgmist osa niipea ette võtta ei taha.

Незаконная планета

Евгений Войскунский, Исай Лукодьянов

1980 lk.

261 lk.

 

Далекий Плутон оказался «крепким орешком» для земных астронавтов-исследователей — в районе некоего странного образования, своими очертаниями напоминающего дерево и излучающего невероятное количество энергии, погиб посланный на разведку космический корабль «Севастополь»… Мрачная и малоизученная планета-чужак, залетевшая в Солнечную систему из неведомых глубин бесконечного Космоса, никак не желает раскрывать свои тайны.
И вот через несколько лет начинается подготовка к очередной экспедиции на Плутон… Среди тех, кто желает отправиться, быть может, на верную гибель, — еще совсем юные друзья-приятели Алексей Морозов и Володя Заостровцев, родители которого были на погибшем «Севастополе»…

Arvamus:

Algus meenutas mulle mõnd 60-70 aastate lasteraamatut pioneeride ettevõtmistest. 20 lk lugesin ja piisas, ehk läks asi pärast paremaks, aga mina nii kaugele ei jõudnud... 

 

Главнокомандующий

Николай Гуданец
2001 a.
480 lk.

Пришельцы появились на Земле внезапно. Они не стали вступать в переговоры, не выдвинули никаких требований, а попросту превратили нашу планету в свой охотничий заказник, в котором в роли дичи оказались ни в чем не повинные люди. Конечно, человечество не захотело смириться с такой участью. Возглавить оборону планеты может только один человек - русский генерал Березин. Главнокомандующий. Но даже ему трудно представить, где скрывается главный враг... В романе, написанном в лучших традициях научной фантастики, Николаю Гуданцу удалось с блеском проявить присущие ему мастерство и фантазию.

Arvamus:

Algas raamat mingi virtuaalreaalsuse madinaga, siis kobiti sealt tavamaailma... ja siis läks asi mulle nii igavaks ja vastumeelseks, et jätsin raamatu kusagil 40. leheküljel pooleli.

Звездная пыль

Владимир Лещенко
2005 a.
480 lk.

Вся эта история, потрясшая Галактику, столкнувшая в битвах огромные флоты и межзвездные империи, началась с нездорового интереса капитана заштатного космического сухогруза "Туш-Кан" к маленькой симпатичной зверушке, принадлежавшей корабельному мусорщику.
Потом уже в ней приняли участие и Звездный Халифат, и зловещая Темная Лига, и многие другие.
Но если бы не хомячок - не встретились бы эти двое: она, у которой было все и которая отвергла блестящее будущее во имя чести и гордости, и он - космический рыцарь, одинокий борец со злом.
И не началась бы эта история с амазонками и пиратами, войной и любовью...

Одним словом, если вам нравятся произведения Алекса Орлова, Романа Злотникова, Лоис Буджолд - эта книга для вас.

Arvamus:

Raamat algab tegevusega kosmoselaeval ja läheb seda kosmoserada mööda edasi, sisu peaks täpselt minu maitse olema, aga no ei meeldinud, et saanudki päris aru, mis viga oli. Liiga igav, uimane? Äkšenit liiga vähe? Igatahes 60 lk lugesin ja aitas, on ka paremaid asju, mille lugemise peale aega kulutada...