Roger MacBride Allen
Hunted Earth 2
1995 a.
416 lk.
Striving to retrieve a stolen planet Earth and restore it to its proper solar system, an unlikely band of human scientists, dictators, and professional troublemakers face two enemies in the powerful Charonians and the mysterious Adversary. Reprint.
Arvamus:
Järg romaanile „The Ring of Charon". Sündmused toimuvad 5 aastat peale Maa äraviimist Sfääri poolt. Inimesed püüavad uuesti oma elu järjele seada. Päikesesüsteemis uuritakse hoolega Kuule maha jäänud surnud olendeid ja üritatakse Sfääri gravitatsiooni kasutamise tehnikat mõista ning kasutusele võtta. Maal jällegi püütakse kohanda oma uue ümbruskonnaga ja seda jõudumööda uurida.
Sfäär avastab aga, et Maa etteplaneerimatul ärandamisel on tema jaoks ilmselt saatuslik tagajärg. Saame teada, et Galaktika neutrontähtedel pesitseb Sfääristki võimsamaid olendeid, kes mööda ussiauke liiguvad ja kellele Sfäärid (nende energia) kõige armastatumaks magustoiduks on. Ning Maa uude asukohta transportimisel tekkinud gravitatsioonivõnked on ühe sellise tegelase „kõrvu” ulatunud ning too on suuna peolaua poole võtnud. Ning üllatus küll, nii kõikvõimas kui Sfäär inimestele ka tundus, selgub, et tolle Vaenlase vastu on ta üsna võimetu.
Larry Chao saab siiski mitte täiesti surnud olevalt Lucian Dreyfussilt infot Sfääri ähvardavast ohust ning sellest, et viimase vahendina võitluses Vaenlasega kasutaks Sfäär ilmselt Maad asjana, millega toda visata. Kuna Vaenlane väljuks Sfääri juurde samast ussiaugust, kust Maa Sfääri juurde toodi ja Maa oleks seega kõige lähem ning ka viimane vahend, millega toda elukat hävitada püüda. Maale selline pildumine muidugi hästi ei mõjuks, inimestest rääkimata. Ja Sfääri see ka ei päästaks.
Maal küll ei mõisteta neid (koos Sfääriga) ähvardavat uut ohtu, kuid pannakse tähele Sfääri käitumise muutust ja midagi head sellest ei oodata ning asutakse veelgi agaramalt tegutsema.
Selle agara tegutsemisega seoses tuleb ära mainida raamatu üks uutest peategelastest, Sianna Colette, kel igasugu geniaalseid ideid pähe tuleb ja kui ta need kuidagi julgeb välja öelda, siis kellest maalastele Sfääri mõistmisel palju abi on. Aga mis vajadus sundis küll Allenit toda noort naist nii oma mälestustes ja mõtteis hõljuva, kartliku ja nutusena kujutama, seda ma mitte ei mõista ja ega see mulle ei meeldinud ka.
No lõpuks suundub Päikesesüsteemist esimene Sfääri tehnoloogial põhinev gravilaevuke mööda ussiauku Maad uuest ohust hoiatama, Maa saadab samal ajal oma kaks ainsat kosmosesõidukit (Naked Purpuri orbitaalelamu ja Terra Nova nimelise raketi) ussiauku. Kusagil kosmoses Vaenlase poolt juba ammu hävitatud naabersfääri juures saavad kõik 3 inimeste kosmosesõidukit kokku ja näevad Vaenlast Maa ärandanud Sfääri poole rühkimas. Mispeale preili Colettil tuleb jällegi pähe üks tema geniaalsetest ideedest ja mille ellurakendamine inimeste ühisjõul saab Vaenlasele saatuslikuks.
Raamat jääb minu jaoks nagu õige lõputa: kasvõi see, et Maa jääb ikka oma uude asukohta. Tema vargale aetakse küll kärbseid (s.t. arvutiviiruseid) pähe, et too ka inimesi märkama ja ehk isegi austama hakkaks (ikkagi nagu tolle Sfääri elupäästjad), aga kas Maa kunagi Päikesesüsteemi naaseb või kas algab mingi koostöö Sfääriga, jääb kõik lahtiseks. Ja sarjal minu teada kolmandat osa vist ei ole?
Jälle hea huvitav raamat (ja füüsikaideid ajude piinamiseks ka piisavalt), aga esimesele osale jäi siiski millegi poolest nagu veidi alla – ehk oli asi sellest, et esimese osa ideede uudsust enam sedavõrd ei olnud. 5 miinusega minult.
Sfäär avastab aga, et Maa etteplaneerimatul ärandamisel on tema jaoks ilmselt saatuslik tagajärg. Saame teada, et Galaktika neutrontähtedel pesitseb Sfääristki võimsamaid olendeid, kes mööda ussiauke liiguvad ja kellele Sfäärid (nende energia) kõige armastatumaks magustoiduks on. Ning Maa uude asukohta transportimisel tekkinud gravitatsioonivõnked on ühe sellise tegelase „kõrvu” ulatunud ning too on suuna peolaua poole võtnud. Ning üllatus küll, nii kõikvõimas kui Sfäär inimestele ka tundus, selgub, et tolle Vaenlase vastu on ta üsna võimetu.
Larry Chao saab siiski mitte täiesti surnud olevalt Lucian Dreyfussilt infot Sfääri ähvardavast ohust ning sellest, et viimase vahendina võitluses Vaenlasega kasutaks Sfäär ilmselt Maad asjana, millega toda visata. Kuna Vaenlane väljuks Sfääri juurde samast ussiaugust, kust Maa Sfääri juurde toodi ja Maa oleks seega kõige lähem ning ka viimane vahend, millega toda elukat hävitada püüda. Maale selline pildumine muidugi hästi ei mõjuks, inimestest rääkimata. Ja Sfääri see ka ei päästaks.
Maal küll ei mõisteta neid (koos Sfääriga) ähvardavat uut ohtu, kuid pannakse tähele Sfääri käitumise muutust ja midagi head sellest ei oodata ning asutakse veelgi agaramalt tegutsema.
Selle agara tegutsemisega seoses tuleb ära mainida raamatu üks uutest peategelastest, Sianna Colette, kel igasugu geniaalseid ideid pähe tuleb ja kui ta need kuidagi julgeb välja öelda, siis kellest maalastele Sfääri mõistmisel palju abi on. Aga mis vajadus sundis küll Allenit toda noort naist nii oma mälestustes ja mõtteis hõljuva, kartliku ja nutusena kujutama, seda ma mitte ei mõista ja ega see mulle ei meeldinud ka.
No lõpuks suundub Päikesesüsteemist esimene Sfääri tehnoloogial põhinev gravilaevuke mööda ussiauku Maad uuest ohust hoiatama, Maa saadab samal ajal oma kaks ainsat kosmosesõidukit (Naked Purpuri orbitaalelamu ja Terra Nova nimelise raketi) ussiauku. Kusagil kosmoses Vaenlase poolt juba ammu hävitatud naabersfääri juures saavad kõik 3 inimeste kosmosesõidukit kokku ja näevad Vaenlast Maa ärandanud Sfääri poole rühkimas. Mispeale preili Colettil tuleb jällegi pähe üks tema geniaalsetest ideedest ja mille ellurakendamine inimeste ühisjõul saab Vaenlasele saatuslikuks.
Raamat jääb minu jaoks nagu õige lõputa: kasvõi see, et Maa jääb ikka oma uude asukohta. Tema vargale aetakse küll kärbseid (s.t. arvutiviiruseid) pähe, et too ka inimesi märkama ja ehk isegi austama hakkaks (ikkagi nagu tolle Sfääri elupäästjad), aga kas Maa kunagi Päikesesüsteemi naaseb või kas algab mingi koostöö Sfääriga, jääb kõik lahtiseks. Ja sarjal minu teada kolmandat osa vist ei ole?
Jälle hea huvitav raamat (ja füüsikaideid ajude piinamiseks ka piisavalt), aga esimesele osale jäi siiski millegi poolest nagu veidi alla – ehk oli asi sellest, et esimese osa ideede uudsust enam sedavõrd ei olnud. 5 miinusega minult.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar