Roger MacBride Allen
Hunted Earth 1
1990 a.
512 lk.
Volume One of The Hunted Earth sequence. Science is toil and hard work - except when it verges on miracle. When Larry O'Shawnessy Chao manages to harness the giant Ring of Charon, orbiting Pluto's only moon, to control a field of over one million gravities, he feels a touch of the miraculous.
Arvamus:
Hea raamat, põnev. Ja pani mind peale kaasaelamise ka üritama kaasa mõelda autori ideedele gravitatsiooni ning mustade aukude füüsikast. Ega see lihtne ei olnud ja vist jäi mõnigi Alleni füüsikamõte ikkagi veidi uduseks, aga ega neid ulmeraamatuid ka ülearu tihti ette ei satu, kus lugejat korralikult füüsikaprobleemidega kostitatakse ning minul polnud selle vastu midagi.
Ning too Sfääri miljonite aastate pikkune enese-evolutsioneerimine (oi aeg, milline sõna...) mõistuslikust olendist mingiks ühele kindlale käitumisele/ülesandele programmeeritud masinolendiks oli muidugi ka võimas idee (kuigi ilmselt mitte eriti originaalne).
Mis natuke küsitav tundus, oli inimeste kiire olukorrast arusaamine ja lõpuks lausa Päikesesüsteemi täielikust hävingust päästmine (mis sarja seisukohalt oli muidugi vältimatu). Kui mõelda, et on meist miljoneid aastaid vanem ja jumal teab kui palju kõrgemal arengutasemel olev olend, kelle „toimemehhanismidest” me vaid kübekest mõistame ja kellele meie oleme amööbid, keda ta ei märkagi, siis pole just eriti usutav, et need amööbid tollel olendil mingi ettevõtmise kihva keeravad!
Ärritas mind veidi see pikk keerutamine tolle Naked Purple Movement nimelise sekti ja tema põhimõtete ümber, see tundus kuidagi mõttetu ja mittevajalik olevat. (Sarja teises raamatus küll selgub, et need NaPur tüübid mängivad seal arvestatavat rolli, aga esimest osa lugedes ei saa ju seda ette teada ja nendele sedavõrd tähelepanu pühendamine tundus puhta ajaraiskamisena).
Kokkuvõttes: huvitav, kaasakiskuv, mõttetööd pakkuv – hindeks 5.
Ning too Sfääri miljonite aastate pikkune enese-evolutsioneerimine (oi aeg, milline sõna...) mõistuslikust olendist mingiks ühele kindlale käitumisele/ülesandele programmeeritud masinolendiks oli muidugi ka võimas idee (kuigi ilmselt mitte eriti originaalne).
Mis natuke küsitav tundus, oli inimeste kiire olukorrast arusaamine ja lõpuks lausa Päikesesüsteemi täielikust hävingust päästmine (mis sarja seisukohalt oli muidugi vältimatu). Kui mõelda, et on meist miljoneid aastaid vanem ja jumal teab kui palju kõrgemal arengutasemel olev olend, kelle „toimemehhanismidest” me vaid kübekest mõistame ja kellele meie oleme amööbid, keda ta ei märkagi, siis pole just eriti usutav, et need amööbid tollel olendil mingi ettevõtmise kihva keeravad!
Ärritas mind veidi see pikk keerutamine tolle Naked Purple Movement nimelise sekti ja tema põhimõtete ümber, see tundus kuidagi mõttetu ja mittevajalik olevat. (Sarja teises raamatus küll selgub, et need NaPur tüübid mängivad seal arvestatavat rolli, aga esimest osa lugedes ei saa ju seda ette teada ja nendele sedavõrd tähelepanu pühendamine tundus puhta ajaraiskamisena).
Kokkuvõttes: huvitav, kaasakiskuv, mõttetööd pakkuv – hindeks 5.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar