Starplex

Robert J. Sawyer
2010 a.
304 lk.

The Aurora Award-winning science fiction novel, Starplex, is back in print! Human space exploration has expanded quickly over the last twenty years as they have made use of newly discovered artificial worm-holes. No one knows who created them, and they bring the far-reaches of the galaxy tantalizingly close.

Discovery, however, is outstripping understanding, and when an unknown vessel – a ship with no windows, seams or visible means of propulsion – arrives, the already battle-scarred Starplex could be the starting point of an interstellar war…

Arvamus:

Paarisaja aasta pärast on inimesed kosmosesse läinud ja mingid kellegi poolt rajatud "lingid" (mõnikümmend töötavat) avastanud, mille kaudu saab galakrikas ringi liikuda.
Nende linkide kaudu on kohtutud ka kahe teise mõistusliku rassi esindajatega. Moodustatakse nendega liit ja uuritakse koos kosmost. Selleks kasutatatkse suurt teaduslaeva nimega Starplex.

Raamat räägib sellest, kuidas erinevate rasside esindajate läbisaamine Starplexil pole sugugi mitte probleemideta, kuidas Starplexi inimesest direktor (kapten) vaevleb keskeakriisi käes ja mõtleb, kas ikka petta või mitte petta oma naist kauni noore inseneriga ja muidugi satub Starplex pidevalt igasugustesse uskumatutesse seiklustele ja põhjapanevaid avastusi tuleb Starplexi meeskonnalt pidevalt kui küllusesarvest.

Ühelt poolt pole kümned miljardid aastad raamatu autorile mingi probleem - raamatus tuleb jutuks nii Universumi sünd kui võimalik lõpp ja näiteks tumeaine probleem saab möödaminnes lahenduse. Teisalt aga jändab autor raamatu esimeses pooles hirmpõhjalikult selle kapteni vananemismurega ja see hakkas lõpuks ikka ära tüütama. Ja kõik meie praegused suured teadusmõistatused saavad kuidagi lapsiku kergusega autoripoolse lahenduse; liiga lihtsalt minu arvates.

Kokkuvõttes võib öelda, et tegemist on normaalse kosmoseooperiga. Algus on veidi igavavõitu, aga kui lugu hoo sisse saab, siis ratsutatakse enamus tänapäeval kosmost puudutavaid suuri küsimusi-mõistatusi läbi ja lapsiku mängleva kergusega annab Sawyer neile seletused. Ka ajas rändamine ja surematus on raamatus olemas. Ja kokku on lugu liidetud erinevate mõistuslike olendite koostöö ja tihti üsna konarliku omavahelise läbisaamisega ehk üksteise väljakannatamisega.
No ja tumeainel põhinevad Universumi tekkega koos sündinud mõistuslikud olendid kes esteetilistel kaalutlustel galaktikaid ümber kujundavad et neid ilusam vaadata oleks (ja kunstitegemise tahtmatu kõrvalproduktina mõned mõistuslikud olendid - nagu näiteks inimesed - tekitavad) on ka ikka päris naljakas mõte...
Võis lugeda, vaimustusest hüppama ei pannud, 4.

The Ghost Brigades

John Scalzi
Old Man's War 2
2007 a.
384 lk.

The Ghost Brigades are the Special Forces of the Colonial Defense Forces, elite troops created from the DNA of the dead and turned into the perfect soldiers for the CDF's toughest operations. They're young, they're fast and strong, and they're totally without normal human qualms.

The universe is a dangerous place for humanity--and it's about to become far more dangerous. Three races that humans have clashed with before have allied to halt our expansion into space. Their linchpin: the turncoat military scientist Charles Boutin, who knows the CDF's biggest military secrets. To prevail, the CDF must find out why Boutin did what he did.

Jared Dirac is the only human who can provide answers -- a superhuman hybrid, created from Boutin's DNA, Jared's brain should be able to access Boutin's electronic memories. But when the memory transplant appears to fail, Jared is given to the Ghost Brigades.

Arvamus:

Alustan kahe tähtsa erinevusega esimesest osast: selles raamatus pole John Perryt ja selles raamatus pole mulle esimeses osas väga meeldinud irooniat. Kaks suurt miinust.

Aga sündmustik seisneb selles, et üks inimeste tähtsamaid teadasi on vaenlase poole üle jooksnud. Ja nüüd on suur häda ta tagasi tuua või vähemalt maha lüüa. Ja muidugi huvitab sõjaväelasi motiiv, mis kuradi pärast jalga lasi.
Et teadlane on oma kopeeritud teadvuse millegipärast maha jätnud, otsustatakse "kummitusbrigaadide" sõdurite valmistamise tehnoloogia põhjal püüda teadlase koopiat valmistada, et temalt ehk ta enda motiivide kohta midagi huvitavat kuulda.

Nii näebki päevavalgust uus "kummitustbrigaadide" sõdur, kelles on kaks teadvust. Mehe enda oma areneb ja hangib kogemusi, kusagil varjatud mälusopis pesitseb aga ka tolle reeturi teadvus. Ja tasapisi hakkab see endast märku andma. Teiste ja ka sõduri enda jaoks tekib küsimus, kes ta siis nüüd tegelikult ikkagi on: kas KKJ sõdur või reeturist teadlane. Loos teeb sõdur otsuse jääda sõduriks... ja hävitab finaalis surma saades ka tolle ülejooksikust teadlase...

Algul loetletud miinustele lisaks mainin veel, et antud raamat oli minu arvates kuiv, veniv, igavavõitu. Ühesõnaga veel palju miinuseid esimese raamatuga võrreldes lisaks. Lugeda võis, aga mingit vaimustust ei tekitanud. Ja kuna esimene osa oli ikka päris hea, siis seda suurem oli pettumus seda raamatut lugedes. Minult hindeks kolm pluss ja mitte rohkem.

Old Man's War

John Scalzi
Old Man's War 1
2007 a.
368 lk.

John Perry did two things on his 75th birthday. First he visited his wife's grave. Then he joined the army.

The good news is that humanity finally made it into interstellar space. The bad news is that planets fit to live on are scarce--and alien races willing to fight us for them are common. So: we fight. To defend Earth, and to stake our own claim to planetary real estate. Far from Earth, the war has been going on for decades: brutal, bloody, unyielding.

Earth itself is a backwater. The bulk of humanity's resources are in the hands of the Colonial Defense Force. Everybody knows that when you reach retirement age, you can join the CDF. They don't want young people; they want people who carry the knowledge and skills of decades of living. You'll be taken off Earth and never allowed to return. You'll serve two years at the front. And if you survive, you'll be given a generous homestead stake of your own, on one of our hard-won colony planets.

Arvamus:

Lugu sellest, kuidas vanurid Maa kolooniaid kaitsevad ja igasugu galaktilise jama rünnakuid tagasi löövad.
75-aastasel enam erilisi valikuid ees ei ole, kui sa ei taha oma järelejäänud elunatukest tasapisi juba silmapiiril paistva surma poole veeretada, siis on ainsaks alternatiiviks Kolooniate Kaitsejõududesse astuda. Seal tehakse sind nooreks ja saadetakse 10-ks aastaks sõdima, Maad ei näe sa aga enam kunagi, isegi mitte siis, kui sul õnnestub need kümme aastat surma saamata ära teenida..

Kui John Perry naine ootamatult sureb, siis on mehel otsus selge, pealegi kui nad olid Kolooniate Kaitsejõududesse astumist juba varem üheskoos kavandanud. KKJ-s saab Perry 20-aastase inimese keha mis on mitmete geneetika- ja tehnikauudistega täiustatud, sõjaväelise koolituse ja lähebki igasuguste kosmiliste elukatega sõdimiseks. Aga et noore modifitseeritud keha sees on 75-aastase elukogenud inimese mõistus, siis hakkab pidev tapmine aegamööda ka küsimusi tekitama. Ning igatsus oma surnud naise järele on jätkuv - sellele toob aga leevendust avastus, et KKJ on tema naise DNA-d kasutanud ühe oma sõduri valmistamisel ning muidugi on too amatsoon Perryle sümpaatne...

Hea raamat kahtlemata. On põnev, on mõtteainet, on mõnusat irooniat. Ma ei oskagi midagi muud negatiivset ta kohta öelda, kui et ehk see viimane sära jääb puudu. Sellepärast ongi mu hindeks viis miinusega, mis aga sugugi ei tähenda, et ma seda raamatut igaühel lugeda ei soovitaks.

Проклятие Галактики

Валентин Холмогоров
2013 a.
320 lk.

Галактика стоит на пороге жестокой войны. Остаться в стороне — невозможно. В этой войне не останется победителей, а проигравших ждет печальная участь.

Ник Фадеев и его друзья не желали становиться героями, но судьба сама дала им в руки оружие. Новейший космический линкор, способный уничтожать планеты, готов дать достойный ответ тем, кто встал на пути человечества к звездам.

Но иногда то, что люди считали спасением, внезапно становится проклятием Галактики…

Arvamus:

Mis kurat sundis mind selle raamatu ette võtma? Veidi iseäralik raamatu kaanepilt ja intrigeeriv pealkiri ilmselt? Ühesõnaga see oli suur eksitus, sellise pasa oleks võinud kindla peale lugemata jätta. Aga noh, ma suutsin ta isegi läbi ratsutada, nii et alla kahe ei saa hindeks panna.

Paar sõna raamatu iseloomustamiseks. Lugu on masendavalt hall, selles pole mitte midagi originaalset, pole mitte ainukest mikroskoopilistki autoripoolset originaalset mõtet. No aga kui sul omi mõtteid ega ideid ei ole, mis kuradi pärast siis kukkuda raamatut kirjutama? Ilmselt selleks, et raha teenida... mõnituhat lolli ikka leidub, kes rumalast peast või meeltesegaduses selle üllitise ostma juhtub.

Nagu ütlesin, pole sisus midagi originaalset. On kaks suurt galaktilist korporatsiooni, kes oma kasumi pärast teineteisel hammastega kõris on. No ja muidugi on sellisele kaklusele jalgujääjaid, selles raamatus lausa miljonite kaupa, kelle elunatuke värdjalikele imperialistidele kopika eestki korda ei lähe. No ja on ka kaks peategelast, kelle seiklused paralleelselt kulgevad. Üks on just kooli lõpetanud nolk, kes ühe korporatsiooni erasõjaväkke astub ja kohe kõige suuremate madinate sisse satub. Ning teine on tähtsusetu kaubalaeva piloot, kes oma õnnetuseks ühe väga olulise teadlasega välimuse poolest identseks osutub ja kuna too originaalteadlane on ühe korporatsiooni küünte vahelt põgenenud, siis tahab too majandus-suurjõud toda pilooti teadlase (välise) aseainena kasutada.
Raamatu lõpus keeratakse mõned asjad nagu ikka paar korda jalgadelt pea peale ja siis jälle tagasi, mõned tegelased pole need, kes nad siiani näisid olevat ja siis nad jälle on need ja siis ikka ei ole... ühesõnaga traditsiooniline raamatute finaali triangel.
See paljukuuldud tõde, et inimesed on ikka täiesti metslased alles, tapavad omasuguseid, korratakse lõpus ka üle ja saadakse üksteise mahanottimisele lisaks ilmselt vahelduseks üks uus vaenlane galaktikas ka.

No ei midagi originaalset. Kirjutatud pole ju halvasti, aga milleks?