Faith

John Love
2012 a.
376 lk.

Hyped as a cross between Moby-Dick and “Duel” (the Richard Matheson story in which an automobile driver is harassed by the driver of a big rig), this debut SF novel delivers the goods. Set in the far-flung future, the story involves a menacing alien spacecraft, called Faith by its victims, that systematically attacks inhabited star systems. Now it’s returning to the Sakhran system, 300 years after an attack that nearly wiped out an entire civilization, and one man, the commander of a human warship, is planning to take on the alien marauder in a battle to the death. The book closely resembles a military thriller—a daring commander tracking an enemy sub across the seas—but Love provides readers with plenty of SF color: aliens whose history seems drawn from ancient Eygptian influences, human warships named after psychopaths and crewed by dysfunctionals like the hero, Commander Foord of the warship Charles Manson, and other fun stuff. Love has a quirky style—a character’s eyes are “as warm and golden as urine”—and it seems virtually impossible to imagine an SF fan who won’t thoroughly enjoy the tale

Arvamus:

Autori debüütromaan mis on saanud üsna positiivse vastuvõtu osaliseks.
On mingi salapärane superlaev Faith, mis 300 aastat tagasi ühe arenenud tsivilisatsiooni langusessse viis ja nüüd uuesti ilmudes ähvardab inimeste kosmoseimpeeriumiga sama teha. Kust Faith tuleb, miks ta tuleb, mis on ta eesmärk, seda ei tea keegi.
Ning on inimeste Outsider tüüpi geniaalsete sotsio- ja psühhopaatidega mehitatud superlaev Charles Manson, mis talle vastu astub. Kumb jääb peale, otsustab võitlus üks-ühe vastu. Miks just üks-ühe vastu - ei tea.

Autor on vist võtnud endale eesmärgi kirjutada ulmeklassikat ja üht-teist on tal selles suunas ka õnnestunud saavutada. Ja paljud lugejad on vist selle midagi ka üles leidnud, suutnud selle otsimise ning leidmise valu välja kannatada. Kahjuks mina nende lugejate hulka ei kuulu. Sest minu jaoks on lool üks viga, ja suur selline. Nimelt käivitub lugu väga aeglaselt. Alguses on kirjeldused sellest, teisest, kolmandast... aga seal ei juhtu midagi sedavõrd põnevat, mis takistaks raamatut käest mitte ära viskama.

Minu kannatus sai igatahes raamatu neljanda peatüki esimeses pooles otsa. Viiendiku raamatu jooksul peaks minu arvates ikka rohkem asju toimuma... Võib-olla edasi läheb raamatu tempo kiiremaks ja tulevad mängu kõik need väärtused, mille eest raamatut vägagi positiivselt hinnatud on, aga mina sinnamaale ei jõudnud. Ehk kunagi jätkan raamatu lugemist praegu poolelijäänud kohast, aga praegu tuleb lugemise poolelijäämise puhul hindeks üks.