Odyssey One 2
2012 a.
627 lk.
After an epic maiden voyage that introduced Earth to a larger universe—and a cosmos full of terrifying new enemies—Captain Eric Weston and the crew of the NAC spacecraft Odyssey have spent months cooling their heels under their admiral’s watchful eye. But when Earth’s newest ally, the Priminae, strike a defense deal with the North American Confederacy, the Odyssey finally receives her orders: return to Ranquil, the Priminae’s war-ravaged homeworld, and lend badly needed support against the invading Drasin.
Weston and his crew are hungry for action, yet once back on Ranquil, they realize not all is as it seems. Yes, the Drasin are a formidable foe, but Weston suspects a powerful unseen force is waging the war that could alter forever the face of the universe. Determined to unmask the mysterious puppet masters, Weston and his motley crew defy NAC protocol and venture into deep space…where they will discover an enemy unlike any they have ever faced. The long-awaited follow-up to the spectacular Into the Black: Odyssey One combines old-school space opera with modern storytelling to create an exhilarating new sci-fi adventure.
Arvamus:
Odüsseia on tehtud avastustest Maal ette kandnud, võimulolijaid võimaliku ähvardava ohu eest hoiatanud ja suundub nüüd remondituna ning komplekteerituna tagasi uute liitlaste juurde Ranquilile. Neile sõjapidamise õpetamiseks on laevad seekord ka sõjalised nõustajad ja merejalaväelased.
Aga ega Ranquilil koolitust pikalt läbi viia saagi, juba alustab Drasin uut rünnakut ja jälle läheb kõiki võimalikke vahendeid kasutades lahinguks. Vähe sellest, et Drasini droonsõdureid on ülikeeruline tappa, Drasin on ka väga õppimis- ja kohanemisvõimeline ning suudab lennult vastavalt vajadusele oma relvastust ning taktikat muuta mis maalaste olukorda sugugi mitte lihtsamaks ei tee.
Odüsseia kapten Eric Weston otsustab aga vaenlase laevade purustamise järel ühte põgenevat alust jälitada ja vaadata, kust ja miks kõik need vaenlaste hordid tulevad. Selles liinis lähebki lugu siis juba eriti ulmeliseks, mängu tuleb mitte lihtsalt paljudest ulmelugudest tuttav Dysoni sfäär, vaid Dysoni parv, mille sisse Odüsseia tahtmatult satub. Hakkab ka selguma, et Ranquili priminaede ning nende ründajat vahel on mingi kahtlane seos. Kas lisaks sellele või sellest tulenevalt, et Ranquili juhib tegelikult mingi iidne kohalikus tähes elav üliolend ning et ka ründajad on mingid tähtedel tekkinud ülikõrge eluvorm...
Nii et lahtiseid otsi jääb osa lõppedes õhku ohtrasti ja Odüsseia on kogutud üliolulise infoga jälle Maale tagasi suundumas, kui seekordnegi rünnak Ranquilile on läbi häda kuidagi tagasi löödud.
Minu jaoks tundub sari veidi liigagi militaarne olevat. Või oleks õigem öelda, et liiga Hollywoodi sõjafilmide stiilis militaarne. Sellepärast et sõjaväelased on täpselt kui tänapäeva USA armeest välja astunud - just sellised nagu vähemalt meedia neid meile tänapäeval näidata tavatseb. Tulevik, tähtedevaheline kosmoselend, võõrad supertsivilisatsioonid ja... XXI sajandi alguse jänkisõdurid seal mitme suurusjärgu võrra arenenumate olenditega edukalt ja -efektiivselt lahinguid pidamas. Pehmeltöelda veider, et mitte karmimalt öelda. Üle kolme ei saa ma raamatule kuidagi hindeks panna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar