The Trilisk Supersedure

Michael McCloskey
Parker Interstellar Travels 3
2012 a.
184 lk.

Having secured an amazing new base of operations that provides for their every material need, Telisa, her fellow smuggler Magnus, the alien Shiny, and the new recruit Cilreth head out on their third expedition in style with robots and advanced Vovokan technology at their fingertips.

Their target is the fourth planet in the Chigran Callnir system, a place known to be the site of a Trilisk colony. The team soon finds out the ruins are not as dead as they thought, and they are not the only ones interested in the legacy of the Trilisks.

Arvamus:

Tee mis tahad, aga minu arvates läheb see sari iga osaga veidike kehvemaks. Teema uudsust enam pole, triliskide vidinatele igasuguste omaduste ja otstarvete väljamõtlemine muutub ka pikapeale kuidagi üksluiseks. Shiny tegevuse ja motiivide äraarvamine inimeste poolt pole enam uudne, eriti kui autor samas annab edasi ka tulnuka mõttekäike – kaua sa ikka inimeste rumalust, lihtsameelsust ja puussepanemisi imestad. Ja nüüd see osa oli minu arvates ka kuidagi segane, no mina ei suutnudki kõigest lõpuni aru saada ja pealegi jäi raamat minu arvates täiesti lõputa.

Suunduvad siis Telisa, Magnus ja töölevõetud Cilreth selles osas Parker Interstellari kolmandale ekspeditsioonile triliskide tehnoloogiat hankima. Seekord juba triliskide „palvetetäitja” abil uhke uue kosmoselaevaga ja igasuguste kõrgtehnoloogiliste seadmetega varustatult. Sihtkohaks on Chigran Callniri süsteemi planeet, kus kunagi olevat triliskide eelpost olnud.

Kohale jõudes selgub, et triliskide rajatiste varemetes käib üsna aktiivne tegevus ja asi pole sugugi nii lihtne, et lähed, otsid ja korjad kraami üles. Planeedil on juba mingi inimestevahelise kodusõja peksasaanud osapoole väeüksus kes samuti triliskide ja nende tehnoloogia vastu huvi tunneb ja saabunuis konkurente ja samas võimalust oma varustuse täiendamiseks näeb. Siis on seal veel mingi väike usklike rühm (kes ikka inimesed?). Siis on seal (jälle vist) planeedi põlisasukad, kes näivad triliskide tehnoloogiat kasutavat. On planeedil ka mõned kunagi triliskidega sõdinud olendid (muidugi eriti kõrgtehnoloogilised...). Ja siis ma ei saanudki täiesti aru, kas seal oli veel mõni elus trilisk ka või mitte.

Selge on aga see, et meie peategelasi püüavad maha lüüa enamus neist juba varem planeedil olnuist ja isegi uue kõrgtehnoloogilise kaitsega on aardeküttide elu pidevalt ohus. Asi läheb kohati ikka päris segaseks, raske on aru saada, kes ja miks inimesi jahib. Lõbusam osa raamatust on see, kui Telisa mõistus triliskide tehnoloogia tõttu äkki ühe kohaliku(?) eluvormi sisse satub ja et see elukas selline „sajajalgne kapsauss” on, siis on Telisal sellise uue kehaga (ja lugematu arvu jalgadega) veidi keeruline kohaneda kuigi ta uus olemus pakub talle ka uskumatuid uusi võimalusi.

Raamatu lõpp jäi mulle jälle arusaamatuks. Kaks triliskide muistset vaenlast põgenevad ühe sõjaväelase keha ülevõtnutena endiste sõdurite kosmoselaevaga planeedilt ja siis äkki kaovad. Neid jälitav Shiny, kes arvab põgenike hulgas triliski olevat, laseb äkki oma laeva õhku (miks ikkagi?) ja tuleb ellujäänud endiste sõduritega (kust ta need leidis?) oma partnerite laevale (tuleb mõni planeedil olnud tulnukas/trilisk ka kellegi sees vaikselt kaasa?). Mitte midagi ei saanud aru ja ega muidu ilmselt teada ei saagi, kui tuleb ka neljas osa läbi lugeda.

Aga et ennast mitte päris taipamatuks tunnistada, siis ütlen, et raamat oli parajalt segaselt kirjutatud ja panen hindeks vaid kolme.

The Trilisk AI

Michael McCloskey
Parker Interstellar Travels 2
2012 a.
260 lk.

Telisa Relachik studied to be a xenoarchaeologist in a future where humans have found alien artifacts but haven't ever encountered live aliens. Recruited by a group of artifact smugglers, Telisa endures deadly opposition on her first expedition and comes out an experienced explorer. Struggling to sell the artifacts found on their expedition to the Trilisk ruins, Telisa and Magnus fear reprisal by the world government.

Because of their harrowed existence, they are receptive when the alien they call Shiny resurfaces and offers them the chance to scavenge his war-torn homeworld. Their obstacle: Shiny's robotic nemeses, the Bel Klaven. Telisa and Magnus feel up to the challenge, but does Shiny have a hidden agenda?

Meanwhile, a new team forms to hunt down the smugglers...

Arvamus:

Selles osas lähevad Telisa ja Magnus Shiny purustatud koduplaneedile, et nende tulnukast liitlasele üks tollele oluline vidin sealt ära tuua ja ise muidugi niipalju kui võimalik igasugust tulnukakraami enda jaoks kaasa haarata. Seiklused Shiny "kodumajas" (mõnikümmend km x mõnikümmend km x 12 km maa alla) on jällegi täitsa põnevad ja haaravad.
Huvitav on ka Telisa Ja Magnuse jätkuv diskussioon Shiny usaldusväärsuse üle. Sest autor on raamatus tulnukaid ikka tõeliselt tulnukatena, meist teistsuguse mõtlemisega olenditena kujutanud, mitte nagu ulmekates sageli juhtub, et olgu tegu kuitahes imelike olenditega, mõtlevad nad kõik ikka täpselt samuti kui inimesed.
Üks näide sellest. Kui jõutakse gorgalate (Shiny) koduplaneedi juurde, mille gorgalate endiste liitlaste lahingrobotid vallutanud on ja kus miljonid Shiny liigikaaslased surma said, küsib Magnus Shinylt, et mis tunne tal oma hävitatud koduplaneeti nähes on? Ja Shiny ütleb, et tunneb kahjurõõmu! Inimestel on muidugi selle peale suu ammuli ja Shiny selgitab: „On loodud suur võimalus isiklikuks arenguks, nüüd puudub tugev konkurents.”
Shiny on selline väga kaine ja ratsionaalse mõtlemisega olend kes iga oma tegevust omakasu seisukohalt hoolikalt kaalub. Selliseid mõisteid kui sõprus või ustavus tema jaoks ei eksisteeri.
Siit siis ka probleem suhetes Shinyga - raske on ette näha, millal ta "koostöörežiimilt" "konkurentsirežiimile" üle võib minna, see käib tal hetkega.

Raamatu teine tegevusliin on seotud Telisa isaga. Sõjalaeva Seeker kapten, kes eelmises osas tütre planeedilt artefaktidega minema lasi, saadeti sellise jama tõttu sõjaväest erru ja püüab nüüd tütart üles leida ja teda pahade aardeküttide käest päästa. See teema mulle ei meeldinud. Isa polnud aastaid tütre vastu mingit huvi tundnud ja nüüd peale ühteainsat väikest isatunde ilmingut (mis talle küll sõjaväekarjääri maksis), on ta äkki hirmsasti oma tütre pärast mures. No ei usu ma sellist äkilist isaarmastuse puhkemist. Ja see otsimisprotsess ise polnud ka võrreldav kusagil salapärases kohas tulnukate artefaktide otsimisega.

Kokkuvõttes jällegi loetav raamat ja hindeks taas neli.

Trilisk Ruins

Michael McCloskey
Parker Interstellar Travels 1
2011. a.
308 lk.

Telisa Relachik studied to be a xenoarchaeologist in a future where humans have found alien artifacts but haven't ever encountered live aliens. Of all the aliens whose extinct civilizations are investigated, the Trilisks are the most advanced and the most mysterious.

Telisa refuses to join the government because of her opposition to its hard-handed policies restricting civilian investigation and trade of alien artifacts, despite the fact that her estranged father is a captain in the United Nations Space Force.

When a group of artifact smugglers recruits her, she can't pass up the chance at getting her hands on objects that could advance her life's work. But she soon learns her expectations of excitement and riches come with serious drawbacks as she ends up fighting for her life on a mysterious alien planet.

Arvamus:

Noor ksenoarheoloog Telisa Relachik lükkab isiklikel ja maailmavaatelistel põhjustel tagasi valitsuse tööpakkumise ja liitub hoopis tulnukate artefaktidega salakauplejatega. Kohe esimene "ekspeditsioon" viib vastmoodustunud neljaliikmelise meeskonna kõige väärtuslikemate aarete, triliskide muististe jahile. Triliskid on kunagi ammu elanud väga arenenud, kõrgtehnoloogilised tulnukad, kes nüüdseks millegipärast kadunud on. Muide mitte mingit sorti elusaid tulnukaid pole inimesed siiani veel näinud, leitud on vaid mitmetest kunagi eksisteerinud rassidest mahajäänud varemeid.

Jõutakse siis vajaliku planeedi juurde ja kohe hakkavad "tulnukakraami röövlite" pahandused pihta. Esiteks ei õnnestu neil võimudele (ÜRO Kosmosejõud) märkamatult planeedil maanduda. See tähendab, et operatsioon tuleb läbi viia välkkiire "sisse-krahma ükskõik mida näed-välja" meetodil. Veel suurem ebameeldivus ilmneb aga triliskide muistses ehitises. Selgub, et need varemed polegi nii väga varemed ja seal on nii mõndagi töötavat, ka on neil peagi üks võimuesindaja kannul ja kõigele lisaks kondab objektil ka üks vägagi elus ja aktiivne tulnukas ringi...

Nii et ehitisse küll sisse saadakse, aga välja... kõik ruumid muudavad kohe, kui inimesed neist lahkuvad, oma asukohta... ja väljapääsu lihtsalt enam ei ole. Peale väikest intsidenti ja smugeldajate tiimi kahe liikme surmasaamist kolm ehitises olevat osapoolt asjaolude sunnil ühinevad, et üheskoos väljapääs leida.

Siinkohal paar sõna raamatu tulnukast keda inimesed Shinyks kutsuma hakkavad ja kes inimestele algul mõistusliku (vist...) kuldse ülekasvanud sajajalgsena näib. Tegelikult on Shinyl vaid 40 jalga ja 20 aju ja mõistuse poolest on ta inimestest pikalt eest, tema igasugustest erimistest võimetest rääkimata. Ainult et suhtlemine nii primitiivsete olendite kui inimestega ei kipu tal algul eriti ladusalt sujuma...
Minu arust olid need raamatus head kohad, kus inimesed püüdsid igasuguste tulnukate asjade otstarvet ära mõistatada. Meie loogilise mõtlemise näited. Või kuida püüti algul Shinyga suhelda: no lihtsamatest käeliigutustest peaks ta ikka aru saama; ja Shiny samal ajal mõtleb, et jumal kui algelised olendid, ühtegi närvisüsteemi tasemel suhtlemisviisi nad ei oska.

Ma ei hakka sisust rohkem eriti kirjutama, aga sellest rajatisest saadakse tänu Shinyle lõpuks ikka välja ja et peategelastel planeedi pinnal kohe jälle valitsusjõud kannul on, juhib Shiny nende laeva kuhugi oma liigi orbitaaljaama. Aga ka seal on valitsus neil peagi kukil...

Telisa saab muide tulnukamuististe smugeldaja mõtteviisi kiiresti kätte. Kui nad Magnusega Shiny rahva orbitaali lähevad, siis on ta mõttekäik juba selline:
*****
Nad astusid rambilt maha ja vaatasid ümberringi. Telisa suundus kuupide rea juurde.
„Kõik näivad ühendatud olevat. Kurat, kas pole ühtegi sellist tulnukate tsivilisatsiooni, kus neil igasugune kola niisama ümberringi vedeleks?”
Magnus naeris. „Et sa saaksid võtta kõike, mis pole kinni naelutatud?”
„Täpselt.”
*****
No igatahes mulle raamat meeldis. Ei olnud nii karm madin kui mu viimasel ajal loetud militaarulme, aga pinget ja põnevust oli kogu aeg. Peategelased Telisa ja Magnus olid ka normaalsed inimesed, mitte mingid karikatuurid, Gorgala Shiny oli põnev kuju. Nii et mul raamatule mingeid otseseid etteheiteid polegi. Või noh, ega siit raamatust nüüd mingit sügavat mõtet või ideed otsida ei tasu, aga mõnus lugemine oli ta küll ja sain raamatu üsna ühe hingetõmbega läbi. Võib lugeda, hindeks tugev neli.

Far From Home: The Complete Series

Tony Healey
2013 a.
730 lk.

Follow the adventures of Captain Jessica King and the crew of the Defiant as they find themselves pulled into a black hole and thrown from everything they have ever known.

If you liked Battlestar Galactica, Star Trek and Star Wars then you will LOVE the Far From Home series, an epic adventure unlike anything you've ever read!

Arvamus:

Inimesed sõdivad draxxidega (mingid reptiloidid) ja mitte eriti edukalt. Kapten Kingi laev Defiant põgened draxxide laeva eest, teeb juhusliku ruumihüppe ja satub musta augu lähedusse mis laeva endasse imeb (neid jälitanud draxxid muidugi ka). Mõlema laeva meeskondade suureks üllatuseks tulevad nad sealt mustast august ka elusatena välja, ainult et kusagil meie Universumi teises servas ja mõningase ajanihkega (too must auk osutub hiljem ikka mitte päris mustaks auguks, vaid millekski sarnaseks ja kunstlikuks asjaks ja jumal tänatud, kui ulmeraamatki oleks alanud nii suure teadaolevate füüsikaseaduste rikkumisega, siis minu jaoks oleks see hinnangut raamatule kõvasti kahandanud).

Nii et kapten Kingi ja draxxide laevad on kusagil täiesti tundmatus kohas mis muidugi ei takista neil omavahelise madistamise jätkamist, mõlemad pooled leiavad ka liitlase ja võitlus jätkub täie hooga. Ainult et selles universuminurgas on panused veel hoopis kõrgemad. Nimelt on seal mingist kunagisest superrassist mahajäänud masinad (mustad püramiidid), mis teatud tingimusel võimaldavad aja ja ruumi üle täieliku kontrolli saavutamist. Ja nüüd ongi küsimus selles, kes selle kontrolli endale saab. Draxxid leiavad, et pagana kena oleks minna ajas tagasi sinna, kus inimesed kosmoselendudest veel midagi ei teadnud ja nad lihtsalt kosmosest paari pommiga Maalt minema pühkida... Defianti meeskond teeb muidugi kõik selle plaani takistamiseks ja püramiidide võimaluste enda kätte saamiseks.

Lõpeb lugu sellega, et aja/ruumi kontrolli (aga vaid ühekordse) saavad mõlemad pooled, toimub raamatu sündmuste aja-ruumi nihe ja uues reaalsuses õnnestub esimesel kapten Kingil (no selles uues reaalsuses on ju oma King ka...) olukord paremini ära kasutada.

Raamatu algus oli paljulubav aga tasapisi hakkas lugu minu jaoks ära vajuma. Kõige paremini iseloomustaks seda ehk sõna „ühekülgne”. Ja ei kippunud asja päästma ka see, et erinevalt mitmetest minu viimasel ajal loetud militaarulme raamatutest olid siin peategelased üsna elusad inimesed oma mõtete ja muredega, soovide ja suhetega ja et siin sai positiivseid tegelasi ikka surma ka, ei olnud nad mingid surematud üliinimesed nagu raamatutes tihti juhtub.
Tänu sellele ajaga mängimisele oli raamatu lõpp veidi segane: oli uus reaalsus aga paar peategelast topelt ja nood sekkusid aktiivselt antud reaalsusesse kuni viimaks ikka surma said (vist).

Veel selline asi, et raamat ilmus algul üksikute osade kaupa (12, panen nende kaanepildid siia lõppu) samuti nagu näiteks John Scalzi „Human Division”. Ja ei tea kas mahu suurendamiseks, aga autor kasutab küllalt palju sama teksti kordust. Kõige tavalisem copy-paste. Algul sündmus ühe tegelase  silmade läbi ja siis hiljem täpselt sama asi suuresti korduva tekstiga vastastegelase vaatenurgast. Ning raamatu finaal peale ajaliini muutust kordab jälle paljuski raamatu algust... Kõigele lisaks on raamatule olemas igasuguseid eel-, järel-  ja kõrvallugusid – neid ma lugeda pole viitsinud.

Kokkuvõtteks ütlen, et raamat oli loetav aga kindlasti mitte militaarulme tippteos. Minu hindeskaalal kusagil kõva kolme ja nõrga nelja vahel, jään lõpuks ikka kolme juurde.