2013 a.
730 lk.
Follow the adventures of Captain Jessica King and the crew of the Defiant as they find themselves pulled into a black hole and thrown from everything they have ever known.
If you liked Battlestar Galactica, Star Trek and Star Wars then you will LOVE the Far From Home series, an epic adventure unlike anything you've ever read!
Arvamus:
Inimesed sõdivad draxxidega (mingid reptiloidid) ja mitte eriti edukalt. Kapten Kingi laev Defiant põgened draxxide laeva eest, teeb juhusliku ruumihüppe ja satub musta augu lähedusse mis laeva endasse imeb (neid jälitanud draxxid muidugi ka). Mõlema laeva meeskondade suureks üllatuseks tulevad nad sealt mustast august ka elusatena välja, ainult et kusagil meie Universumi teises servas ja mõningase ajanihkega (too must auk osutub hiljem ikka mitte päris mustaks auguks, vaid millekski sarnaseks ja kunstlikuks asjaks ja jumal tänatud, kui ulmeraamatki oleks alanud nii suure teadaolevate füüsikaseaduste rikkumisega, siis minu jaoks oleks see hinnangut raamatule kõvasti kahandanud).
Nii et kapten Kingi ja draxxide laevad on kusagil täiesti tundmatus kohas mis muidugi ei takista neil omavahelise madistamise jätkamist, mõlemad pooled leiavad ka liitlase ja võitlus jätkub täie hooga. Ainult et selles universuminurgas on panused veel hoopis kõrgemad. Nimelt on seal mingist kunagisest superrassist mahajäänud masinad (mustad püramiidid), mis teatud tingimusel võimaldavad aja ja ruumi üle täieliku kontrolli saavutamist. Ja nüüd ongi küsimus selles, kes selle kontrolli endale saab. Draxxid leiavad, et pagana kena oleks minna ajas tagasi sinna, kus inimesed kosmoselendudest veel midagi ei teadnud ja nad lihtsalt kosmosest paari pommiga Maalt minema pühkida... Defianti meeskond teeb muidugi kõik selle plaani takistamiseks ja püramiidide võimaluste enda kätte saamiseks.
Lõpeb lugu sellega, et aja/ruumi kontrolli (aga vaid ühekordse) saavad mõlemad pooled, toimub raamatu sündmuste aja-ruumi nihe ja uues reaalsuses õnnestub esimesel kapten Kingil (no selles uues reaalsuses on ju oma King ka...) olukord paremini ära kasutada.
Raamatu algus oli paljulubav aga tasapisi hakkas lugu minu jaoks ära vajuma. Kõige paremini iseloomustaks seda ehk sõna „ühekülgne”. Ja ei kippunud asja päästma ka see, et erinevalt mitmetest minu viimasel ajal loetud militaarulme raamatutest olid siin peategelased üsna elusad inimesed oma mõtete ja muredega, soovide ja suhetega ja et siin sai positiivseid tegelasi ikka surma ka, ei olnud nad mingid surematud üliinimesed nagu raamatutes tihti juhtub.
Tänu sellele ajaga mängimisele oli raamatu lõpp veidi segane: oli uus reaalsus aga paar peategelast topelt ja nood sekkusid aktiivselt antud reaalsusesse kuni viimaks ikka surma said (vist).
Veel selline asi, et raamat ilmus algul üksikute osade kaupa (12, panen nende kaanepildid siia lõppu) samuti nagu näiteks John Scalzi „Human Division”. Ja ei tea kas mahu suurendamiseks, aga autor kasutab küllalt palju sama teksti kordust. Kõige tavalisem copy-paste. Algul sündmus ühe tegelase silmade läbi ja siis hiljem täpselt sama asi suuresti korduva tekstiga vastastegelase vaatenurgast. Ning raamatu finaal peale ajaliini muutust kordab jälle paljuski raamatu algust... Kõigele lisaks on raamatule olemas igasuguseid eel-, järel- ja kõrvallugusid – neid ma lugeda pole viitsinud.
Kokkuvõtteks ütlen, et raamat oli loetav aga kindlasti mitte militaarulme tippteos. Minu hindeskaalal kusagil kõva kolme ja nõrga nelja vahel, jään lõpuks ikka kolme juurde.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar