Parker Interstellar Travels 1
2011. a.
308 lk.
Telisa Relachik studied to be a xenoarchaeologist in a future where humans have found alien artifacts but haven't ever encountered live aliens. Of all the aliens whose extinct civilizations are investigated, the Trilisks are the most advanced and the most mysterious.
Telisa refuses to join the government because of her opposition to its hard-handed policies restricting civilian investigation and trade of alien artifacts, despite the fact that her estranged father is a captain in the United Nations Space Force.
When a group of artifact smugglers recruits her, she can't pass up the chance at getting her hands on objects that could advance her life's work. But she soon learns her expectations of excitement and riches come with serious drawbacks as she ends up fighting for her life on a mysterious alien planet.
Arvamus:
Noor ksenoarheoloog Telisa Relachik lükkab isiklikel ja maailmavaatelistel põhjustel tagasi valitsuse tööpakkumise ja liitub hoopis tulnukate artefaktidega salakauplejatega. Kohe esimene "ekspeditsioon" viib vastmoodustunud neljaliikmelise meeskonna kõige väärtuslikemate aarete, triliskide muististe jahile. Triliskid on kunagi ammu elanud väga arenenud, kõrgtehnoloogilised tulnukad, kes nüüdseks millegipärast kadunud on. Muide mitte mingit sorti elusaid tulnukaid pole inimesed siiani veel näinud, leitud on vaid mitmetest kunagi eksisteerinud rassidest mahajäänud varemeid.
Jõutakse siis vajaliku planeedi juurde ja kohe hakkavad "tulnukakraami röövlite" pahandused pihta. Esiteks ei õnnestu neil võimudele (ÜRO Kosmosejõud) märkamatult planeedil maanduda. See tähendab, et operatsioon tuleb läbi viia välkkiire "sisse-krahma ükskõik mida näed-välja" meetodil. Veel suurem ebameeldivus ilmneb aga triliskide muistses ehitises. Selgub, et need varemed polegi nii väga varemed ja seal on nii mõndagi töötavat, ka on neil peagi üks võimuesindaja kannul ja kõigele lisaks kondab objektil ka üks vägagi elus ja aktiivne tulnukas ringi...
Nii et ehitisse küll sisse saadakse, aga välja... kõik ruumid muudavad kohe, kui inimesed neist lahkuvad, oma asukohta... ja väljapääsu lihtsalt enam ei ole. Peale väikest intsidenti ja smugeldajate tiimi kahe liikme surmasaamist kolm ehitises olevat osapoolt asjaolude sunnil ühinevad, et üheskoos väljapääs leida.
Siinkohal paar sõna raamatu tulnukast keda inimesed Shinyks kutsuma hakkavad ja kes inimestele algul mõistusliku (vist...) kuldse ülekasvanud sajajalgsena näib. Tegelikult on Shinyl vaid 40 jalga ja 20 aju ja mõistuse poolest on ta inimestest pikalt eest, tema igasugustest erimistest võimetest rääkimata. Ainult et suhtlemine nii primitiivsete olendite kui inimestega ei kipu tal algul eriti ladusalt sujuma...
Minu arust olid need raamatus head kohad, kus inimesed püüdsid igasuguste tulnukate asjade otstarvet ära mõistatada. Meie loogilise mõtlemise näited. Või kuida püüti algul Shinyga suhelda: no lihtsamatest käeliigutustest peaks ta ikka aru saama; ja Shiny samal ajal mõtleb, et jumal kui algelised olendid, ühtegi närvisüsteemi tasemel suhtlemisviisi nad ei oska.
Ma ei hakka sisust rohkem eriti kirjutama, aga sellest rajatisest saadakse tänu Shinyle lõpuks ikka välja ja et peategelastel planeedi pinnal kohe jälle valitsusjõud kannul on, juhib Shiny nende laeva kuhugi oma liigi orbitaaljaama. Aga ka seal on valitsus neil peagi kukil...
Telisa saab muide tulnukamuististe smugeldaja mõtteviisi kiiresti kätte. Kui nad Magnusega Shiny rahva orbitaali lähevad, siis on ta mõttekäik juba selline:
*****
Nad astusid rambilt maha ja vaatasid ümberringi. Telisa suundus kuupide rea juurde.
„Kõik näivad ühendatud olevat. Kurat, kas pole ühtegi sellist tulnukate tsivilisatsiooni, kus neil igasugune kola niisama ümberringi vedeleks?”
Magnus naeris. „Et sa saaksid võtta kõike, mis pole kinni naelutatud?”
„Täpselt.”
*****
No igatahes mulle raamat meeldis. Ei olnud nii karm madin kui mu viimasel ajal loetud militaarulme, aga pinget ja põnevust oli kogu aeg. Peategelased Telisa ja Magnus olid ka normaalsed inimesed, mitte mingid karikatuurid, Gorgala Shiny oli põnev kuju. Nii et mul raamatule mingeid otseseid etteheiteid polegi. Või noh, ega siit raamatust nüüd mingit sügavat mõtet või ideed otsida ei tasu, aga mõnus lugemine oli ta küll ja sain raamatu üsna ühe hingetõmbega läbi. Võib lugeda, hindeks tugev neli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar