Rise of the Alliance

Ryk Brown
The Frontiers Saga 12
2014 a.
383 lk.

A new ally providing aid…
An old ally joining the fight…
Their resources growing with each passing day…
Their homeworld finally on the road to recovery…

Things finally seem to be coming together for Captain Scott and the Alliance, as he takes his forces on the offensive. However, the Jung may in turn give him more trouble than he bargained for.

Arvamus:

Lugu jätkub oma vanas tuttavas headuses.
Maale hakkab tasapisi liitlastelt abi kohale jõudma.
Kapten Scott püüab samal ajal hävitada teist Jungi orbitaalplatvormi (seda peaks ka raamatu kaanepilt kujutama) enne kui see oma alalisest baseerumiskohast üldse liikvele läheb aga katse ebaõnnestub.
Platvorm võtab suuna Maale ja Aurora ning Celestia püüavad seda tema teekonna jooksul korduvalt hävitada, aga ikka ebaõnnestunult. Jungi lahingplatvorm jõuab Päikesesüsteemi ja toimub viimane ning otsustav jõukatsumine. Lahingu tulemust ma ei ütle, aga... sarjale on veel osasid tulemas :D:D

Midagi pole öelda, mulle see sari lihtsalt meeldib. Ja ma pole sellise arvamusega maailmas sugugi erandlik nähtus... Lugesin raamatu üsna ühe hooga läbi, lihtsalt põnev oli. Kuigi pean tunnistama, et võrreldes sarja esimeste osadega on toimuva tempo suurusjärgu võrra langenud. Kuid huvitaval kombel see suurt ei sega, vanade tuttavate kangelaste tegemistele on ka ilma pideva võitluseta huvitav kaasa elada.

Minul loole märkimisväärseid etteheiteid ei ole. Hinne seega 5!

Algus:

Vaatamata kõigele toimunule polnud Maxwell Dumaril olnud kunagi erilist usku ideesse, et Nathan Scott on Legend Esimestest kirjeldatud Na-Tan. See oli ju ikkagi ainult legend. Laste unejutt, mis oli kuidagi pseudoreligiooniks muutunud ja Caius Ta’Akari maniakaalse režiimi ajal tugevnenud.

Komandör Dumar muigas omaette kui ta mööda koridore Karuzara asteroidi juhtimiskeskuse poole kõndis. Na-Tan. See mõte ajas teda naerma. Aga teisalt oli Jalea mänginud Esimestesse uskujat meisterlikult ning pannud noore kapteni hästi oma osa täitma. Kui isegi mitte üle ootuste hästi. Naine oli endast probleemi kujutanud. Dumar oli taibanud seda otsekohe naist esimest korda kohates ja tal oli hea meel, et kaptenleitnant Nash oli sellest samuti aru saanud... ning oli Jaleaga asjad ära klaarinud, kui naine enam kasulik ei olnud.

Ja siiski ei saanud Dumar jätta imestamata, kui palju asju näis just õigel momendil Kapten Scotti puhul legendiga kokku langevat. 
.....

Trial by Ice

Casey Calouette
A Star Too Far 1
2013 a.
281 lk.

William Grace awoke to a world of agony and ice.

The opening shots in a Galactic Civil War. A man commands. Another finds his lost humanity. A fresh new military science fiction novel that’s more than just aliens and lasers. A brutal story. Gut wrenching. Visceral.

When a catastrophic starship crash wipes out nearly 2000 troops, Midshipman William Grace finds himself commanding a handful of ravaged Soldiers and Marines.

Pursued by the relentless cold, the survivors find treachery, betrayal, and war. Not only are their lives at stake but those of an entire planet.

Arvamus:

Ühinenud Kolooniad on mingile planeedile korra loomiseks oma vägesid saatmas - suure transpordialuse 2000 sõduri ja merejalaväelasega. Ülesanne peaks lihtne olema kuna planeedil puudub kosmoselaevastik ja mingeid välisjõude ei teata ka seal viibivat. Nagu tihti, osutuvad luureandmed aga puudulikeks ja transpordilaev sõduritega tulistatakse kohalejõudes otsekohe alla. Ja raamat algabki sellega, kuidas üksikud katastroofi üleelanud sõdurid William Grace'i juhtimisel seejärel elus üritavad püsida ning siis ka oma algset ülesannet täita asuvad.

Raamatu esimene pool on üsna ebatüüpiline militaarulme, selles mõttes et ei mingit paugutamist. Allatulistamise üleelanud käputäis mehi tegeleb (ant)arktilistes oludes ellujäämisega ja soojemasse kliimasse liikumisega. Tegu on sellise militaristliku variandiga Scotti ekspeditsiooni naasmisest lõunapooluselt, ainult et erinevalt Scottist ja tema meestest õnnestub raamatukangelastel sealt lumepõrgust ka eluga pääseda (Amundseni ekspeditsiooniga ei saa raamatutegelasi võrrelda, selleks oli Amundsen liiga hästi ette valmistatud ja varustatud...). No ja siis järgneb juba üsna traditsioonilises stiilis militaarulme ehk vaenlase klobimine.

Veidi omapära loos ikka on - kas lugu nüüd just jõuliseks saab nimetada, aga ma ütleks et üsna naturalistlik oli ta küll. Võis lugeda ja sarja järgmiselegi osale tuleks pilk peale heita... Hinne on umbes selline nõrgemapoolne neli.

Ahjaa, härra Calouette'il on koduleht ka olemas: http://caseycalouette.com

Algus:

William Grace ärkas agooniat ja jääd täis maailmas.

Ta hingas sügavalt sisse ja köhis seejärel kaua kui õhk ta kopsudesse jõudis. Kogu ta kehast kiirgas vastu valu - põlvedest ja seljast alates. Ta pilgutas silmi, et need lumest vabastada ning pühkis näolt prahi ja pisarad. Ta värises kontrollimatult.

Tuul kihutas sõmerat lund üle maa kus puruksrebitud kaljutükid olid segunenud terase, sulamite ja suitsevate rusudega. Suuremate rusutükkide ette ja taha hakkas tuul lumehangi kuhjama. Üksik püssipauk häiris tuule ulgumist. Seejärel ümbritse meest jälle vaid hallus ja kõledus.
.....

Seeds of Earth

Michael Cobley
Humanity's Fire 1
2012 a.
640 lk.

The first intelligent species to encounter mankind attacked without warning. Merciless. Relentless. Unstoppable. With little hope of halting the invasion, Earth's last roll of the dice was to dispatch three colony ships, seeds of Earth, to different parts of the galaxy. The human race would live on ... somewhere.

150 years later, the planet Darien hosts a thriving human settlement, which enjoys a peaceful relationship with an indigenous race, the scholarly Uvovo. But there are secrets buried on Darien's forest moon. Secrets that go back to an apocalyptic battle fought between ancient races at the dawn of galactic civilization. Unknown to its colonists, Darien is about to become the focus of an intergalactic power struggle where the true stakes are beyond their comprehension. And what choices will the Uvovo make when their true nature is revealed and the skies grow dark with the enemy?

Arvamus:

No on õnnetu lugu - ma pean silmas mitte raamatut ennast vaid selle lugemise protsessi. Raamat (ning sari) peaks iseenesest ju asjalik olema kuna ta on mitmel suurel ulmesaidil ära mainitud. Teisalt Amazonis on ta lugejatelt saanud keskmiseks hindeks küll vaid veidi üle kolme, Goodreadsis on hinne samuti vaid kolm kopikatega...

Mina olen seda raamatut viimasel kahel aastal kolm korda lugema hakanud. Iga kord olen alustanud sealt, kus eelmisel korral lugemine pooleli jäi. Nüüd kolmandal katsel jõudsin lugemisega viienda peatükini (Catriona) ja nüüd loobusin lõplikult.

Võib-olla kusagilt alates läheb lugu põnevaks, tempokaks, kaasahaaravaks (s.t. lihtsalt huvitavaks) ja ilmneb, et tegu on väga asjaliku ulmesarjaga. Mina kolme katse tulemusel kahjuks nii kaugele ei jõudnud - kõik mu eespool nimetatud asjad sinnamaale kuhu ma lugemisega jõudsin, puudusid. Täielik piin oli end neist vähestestki loetud lehekülgedest läbi närida. Selge see, et korralik raamat algas korraliku sissejuhatusega aga kas see sissejuhatus peab siis just selline olema, mis lugejat eemale peletab? Ja lisaks sellele, et loetu oli lihtsalt igav, oli seal minu jaoks ka üks teine probleem, millest veidi hiljem.

Olgugi et ma lugemisega kaugele ei jõudnud, siis sarja süšeest mõningase ettekujutuse ikka sain.

Kunagi ründavad maad mingid tulnukad ja näib et inimkond on hukule määratud. Kiiruga jõutakse ehitada kolm suurt laeva ja jõutakse need mingi hulga inimestega eri suundades galaktikasse lennutada. Et ehk õnnestub ühelgi laevadest elamiskõlblik planeet leida, see asustada ja seega inimesed väljasuremisest päästa. Raamatu sündmused algavadki sellisel planeedil kuhu üks inimeste laev 150 aastat tagasi jõudis ja kus inimesed nüüd sõbralikult koos sealsete asukatega koos elavad. Planeeti juba ammu enne inimesi asustanud tegelased on sündmuste alates nii rohelise maailmavaatega kui veel olla annab, nende minevikus on aga midagi väga sünget ja pahaendelist mis küll hetkel juba täielikult ajaloohõlma on kadumas.
Ühel päeval saadakse planeedil aga teade, et inimeste kosmoselaev Maalt on kohe sinna jõudmas. Selgub et ülejäänud inimkond Maal ei saanudki omal ajal hukka vaid mingi galaktiline suurvõim jõudis viimasel hetkel jaole ja päästis inimesed hävitamisest. Inimesed Maal on nüüd selle suurvõimu väikesed liitlased. Selgub ka, et planeet, kuhu põgenike laev omal ajal maandus, asub just selle suurvõimu ja ühe teise galaktilise tegija piiride vahel. Vaevalt need galaktilised suurjõud ühe tühise planeedikese vastu erilist huvi tunneksidki, kui poleks seda planeedi esma-asukate kauges minevikus olevat tumedat saladust, mis mõlemale poolele suurt huvi pakub. Ja kui suurte huvid on mängus, siis kes hoolib väikestest. Aga siin on vist lugu nii, et seekord võib väike ohtlik olla ja valusasti hammustada.

Ja nüüd siis see teine asi, mis pani lugemist pooleli jätma. Raamatu sissejuhatavas alguses on palju juttu planeedist ja seda enne inimesi asustavatest tegelastest ning nende eluviisist. Ja see on pannud raamatu autori igavese hulga "aborigeenide" sõnu ja mõisteid välja mõtlema. Millest mina aru ei saa, ja kui sõna tähendus ongi teksti põhjal aimatav, siis need kuradi sõnad ei jää meelde ja kui sama sõna järgmine kord vastu tuleb, siis ma vahin seda jälle nagu vasikas uut aiaväravat. Ning lisaks neile väljamõeldud sõnadele on tekst üldse sellises inglise keeles, mis minul üle jõu ning viitsimise kippus käima. Ma olen sadu inglise keelseid romaane lugenud ja ikka tuleb aegajalt pilk sõnaraamatusse heita, aga seda, et ma tükati ilma sõnaraamatuta tekstist üldse midagi aru ei saa, pole mul küll ammu juhtunud. Nüüd ja siin oli selliseid kohti igatahes ohtralt.

Seepärast lõpetasin viimaks enesepiinamise ja kandsin raamatu (ja seega ka kogu sarja) loetamatute nimekirja. Ja poolelijätmist jääb minu hindeskaalas märkima 1.

Out of the Black

Evan Currie
Odyssey One 4
2014 a.
447 lk.

Deep in blackest space, the Drasin have watched humanity’s journey to the stars—and determined that a species as barbaric as ours has no place in the cosmos.

The wreckage of the starship Odyssey, once Earth’s greatest guardian, lies strewn across New York City. Abandoned by all but its captain, Odyssey’s sacrifice covered the withdrawal of countless troops as the Drasin assault ravaged the planet. When Captain Eric Weston finally emerges from the rubble, impossibly alive thanks to the mysterious “Gaia,” he knows with the Drasin it’s kill or be killed.

But not all of the heavens have proven hostile. The Priminae have felt the full brunt of Drasin aggression on their own home world, and they won’t leave humanity to face annihilation alone. Together with what’s left of the crews of the Odyssey and other starships, they race to join Weston and his group of Earth-bound survivors for a desperate last stand.

Arvamus:

See oli juba mõnes mõttes nagu poolvägisi sarjale juurdesobitatud osa. Pean silmas seda, et kui eelmise raamatu lõpus Currie äkki Gaiat (Maal elav iidne müstiline mittemateriaalne olend) mängu poleks toonud, olnuks pagana raske üldse kuidagi selle osani jõuda. Nüüd siis Gaia päästis/elustas Westoni kui too Odüsseaga Maale prantsatas ja käib nüüd ringi ning elab selles osas "oma" inimestele kaasa aga et ta mittemateriaalne on, siis palju võimalusi tal inimeste konkreetseks aitamiseks ei ole - ühesõnaga küllalt mõttetu tegelane aga Westoni päästmiseks ja sarja neljanda osa tekitamiseks oli ta muidugi vajalik.

Selles osas toimub siis suur enamus madinast Maal kus inimesed peavad üsna lootusetut võitlust Drasini replikaatoritega kelle eesmärgiks on maa inimeste jalge alt nahka pista. Ja kosmosest allasadanud Weston on ka muidugi üks tähtis ning aktiivne tegelane inimeste võitluses.
Samal ajal Odüssea allatulistamisega Päikesesüsteemist põgenenud inimeste viimane kosmoselaev jõuab liitlaste juurde Ranquilile, inimeste ja priminae tehnoloogia liidetakse ning liitlased asuvad uusi võimsaid sõjalaevu ehitama. Esimesed vastvalminud tehnikaimed antakse inimeste käsutusse ja juba kuu(!) aja pärast on Maalt põgenenud inimestega ja priminae vabatahtlikega mehitatud seitsmest laevast koosnev eskadrill Maa juures tagasi, seal aga peavad inimesed vaatamata tohututele kaotustele ikka veel vastu.

Ei olnud parem ega nõrgem raamat kui sarja eelmised osad. Imemees Weston klobib seekord Drasineid Maal ja raamatu lõpuks saavutatakse ikka selline tulemus, et oleks põhjust ka sarjale järgmist osa kirjutada. Kui ma poleks Currie sarja hakanud lugema samal ajal koos Ryk Browni Frontier sarjaga, siis oleks ma ilmselt Currie loomingu vastu leebem aga praegu nende kahe küllalt sarnase loo võrdluses jääb Brown minu arvates kõvasti peale ja seepärast on Currie minult hindeks vaid kolmesid saanud.
Aga et Brownilt pole juba tükk aega sarja järgmist osa ilmunud, siis olen seekord Currie vastu leebem ja annan sellele raamatule siin hindeks nõrga nelja.