A Star Too Far 1
2013 a.
281 lk.
William Grace awoke to a world of agony and ice.
The opening shots in a Galactic Civil War. A man commands. Another finds his lost humanity. A fresh new military science fiction novel that’s more than just aliens and lasers. A brutal story. Gut wrenching. Visceral.
When a catastrophic starship crash wipes out nearly 2000 troops, Midshipman William Grace finds himself commanding a handful of ravaged Soldiers and Marines.
Pursued by the relentless cold, the survivors find treachery, betrayal, and war. Not only are their lives at stake but those of an entire planet.
Arvamus:
Ühinenud Kolooniad on mingile planeedile korra loomiseks oma vägesid saatmas - suure transpordialuse 2000 sõduri ja merejalaväelasega. Ülesanne peaks lihtne olema kuna planeedil puudub kosmoselaevastik ja mingeid välisjõude ei teata ka seal viibivat. Nagu tihti, osutuvad luureandmed aga puudulikeks ja transpordilaev sõduritega tulistatakse kohalejõudes otsekohe alla. Ja raamat algabki sellega, kuidas üksikud katastroofi üleelanud sõdurid William Grace'i juhtimisel seejärel elus üritavad püsida ning siis ka oma algset ülesannet täita asuvad.
Raamatu esimene pool on üsna ebatüüpiline militaarulme, selles mõttes et ei mingit paugutamist. Allatulistamise üleelanud käputäis mehi tegeleb (ant)arktilistes oludes ellujäämisega ja soojemasse kliimasse liikumisega. Tegu on sellise militaristliku variandiga Scotti ekspeditsiooni naasmisest lõunapooluselt, ainult et erinevalt Scottist ja tema meestest õnnestub raamatukangelastel sealt lumepõrgust ka eluga pääseda (Amundseni ekspeditsiooniga ei saa raamatutegelasi võrrelda, selleks oli Amundsen liiga hästi ette valmistatud ja varustatud...). No ja siis järgneb juba üsna traditsioonilises stiilis militaarulme ehk vaenlase klobimine.
Veidi omapära loos ikka on - kas lugu nüüd just jõuliseks saab nimetada, aga ma ütleks et üsna naturalistlik oli ta küll. Võis lugeda ja sarja järgmiselegi osale tuleks pilk peale heita... Hinne on umbes selline nõrgemapoolne neli.
Ahjaa, härra Calouette'il on koduleht ka olemas: http://caseycalouette.com
Algus:
William Grace ärkas agooniat ja jääd täis maailmas.
Ta hingas sügavalt sisse ja köhis seejärel kaua kui õhk ta kopsudesse jõudis. Kogu ta kehast kiirgas vastu valu - põlvedest ja seljast alates. Ta pilgutas silmi, et need lumest vabastada ning pühkis näolt prahi ja pisarad. Ta värises kontrollimatult.
Tuul kihutas sõmerat lund üle maa kus puruksrebitud kaljutükid olid segunenud terase, sulamite ja suitsevate rusudega. Suuremate rusutükkide ette ja taha hakkas tuul lumehangi kuhjama. Üksik püssipauk häiris tuule ulgumist. Seejärel ümbritse meest jälle vaid hallus ja kõledus.
.....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar