6. oktoober 2014

Seeds of Earth

Michael Cobley
Humanity's Fire 1
2012 a.
640 lk.

The first intelligent species to encounter mankind attacked without warning. Merciless. Relentless. Unstoppable. With little hope of halting the invasion, Earth's last roll of the dice was to dispatch three colony ships, seeds of Earth, to different parts of the galaxy. The human race would live on ... somewhere.

150 years later, the planet Darien hosts a thriving human settlement, which enjoys a peaceful relationship with an indigenous race, the scholarly Uvovo. But there are secrets buried on Darien's forest moon. Secrets that go back to an apocalyptic battle fought between ancient races at the dawn of galactic civilization. Unknown to its colonists, Darien is about to become the focus of an intergalactic power struggle where the true stakes are beyond their comprehension. And what choices will the Uvovo make when their true nature is revealed and the skies grow dark with the enemy?

Arvamus:

No on õnnetu lugu - ma pean silmas mitte raamatut ennast vaid selle lugemise protsessi. Raamat (ning sari) peaks iseenesest ju asjalik olema kuna ta on mitmel suurel ulmesaidil ära mainitud. Teisalt Amazonis on ta lugejatelt saanud keskmiseks hindeks küll vaid veidi üle kolme, Goodreadsis on hinne samuti vaid kolm kopikatega...
Mina olen seda raamatut viimasel kahel aastal kolm korda lugema hakanud. Iga kord olen alustanud sealt, kus eelmisel korral lugemine pooleli jäi. Nüüd kolmandal katsel jõudsin lugemisega viienda peatükini (Catriona) ja nüüd loobusin lõplikult.

Võib-olla kusagilt alates läheb lugu põnevaks, tempokaks, kaasahaaravaks (s.t. lihtsalt huvitavaks) ja ilmneb, et tegu on väga asjaliku ulmesarjaga. Mina kolme katse tulemusel kahjuks nii kaugele ei jõudnud - kõik mu eespool nimetatud asjad sinnamaale kuhu ma lugemisega jõudsin, puudusid. Täielik piin oli end neist vähestestki loetud lehekülgedest läbi närida. Selge see, et korralik raamat algas korraliku sissejuhatusega aga kas see sissejuhatus peab siis just selline olema, mis lugejat eemale peletab? Ja lisaks sellele, et loetu oli lihtsalt igav, oli seal minu jaoks ka üks teine probleem, millest veidi hiljem.

Olgugi et ma lugemisega kaugele ei jõudnud, siis sarja süšeest mõningase ettekujutuse ikka sain.
Kunagi ründavad maad mingid tulnukad ja näib et inimkond on hukule määratud. Kiiruga jõutakse ehitada kolm suurt laeva ja jõutakse need mingi hulga inimestega eri suundades galaktikasse lennutada. Et ehk õnnestub ühelgi laevadest elamiskõlblik planeet leida, see asustada ja seega inimesed väljasuremisest päästa. Raamatu sündmused algavadki sellisel planeedil kuhu üks inimeste laev 150 aastat tagasi jõudis ja kus inimesed nüüd sõbralikult koos sealsete asukatega koos elavad. Planeeti juba ammu enne inimesi asustanud tegelased on sündmuste alates nii rohelise maailmavaatega kui veel olla annab, nende minevikus on aga midagi väga sünget ja pahaendelist mis küll hetkel juba täielikult ajaloohõlma on kadumas.
Ühel päeval saadakse planeedil aga teade, et inimeste kosmoselaev Maalt on kohe sinna jõudmas. Selgub et ülejäänud inimkond Maal ei saanudki omal ajal hukka vaid mingi galaktiline suurvõim jõudis viimasel hetkel jaole ja päästis inimesed hävitamisest. Inimesed Maal on nüüd selle suurvõimu väikesed liitlased. Selgub ka, et planeet, kuhu põgenike laev omal ajal maandus, asub just selle suurvõimu ja ühe teise galaktilise tegija piiride vahel. Vaevalt need galaktilised suurjõud ühe tühise planeedikese vastu erilist huvi tunneksidki, kui poleks seda planeedi esma-asukate kauges minevikus olevat tumedat saladust, mis mõlemale poolele suurt huvi pakub. Ja kui suurte huvid on mängus, siis kes hoolib väikestest. Aga siin on vist lugu nii, et seekord võib väike ohtlik olla ja valusasti hammustada.

Ja nüüd siis see teine asi, mis pani lugemist pooleli jätma. Raamatu sissejuhatavas alguses on palju juttu planeedist ja seda enne inimesi asustavatest tegelastest ning nende eluviisist. Ja see on pannud raamatu autori igavese hulga "aborigeenide" sõnu ja mõisteid välja mõtlema. Millest mina aru ei saa, ja kui sõna tähendus ongi teksti põhjal aimatav, siis need kuradi sõnad ei jää meelde ja kui sama sõna järgmine kord vastu tuleb, siis ma vahin seda jälle nagu vasikas uut aiaväravat. Ning lisaks neile väljamõeldud sõnadele on tekst üldse sellises inglise keeles, mis minul üle jõu ning viitsimise kippus käima. Ma olen sadu inglise keelseid romaane lugenud ja ikka tuleb aegajalt pilk sõnaraamatusse heita, aga seda, et ma tükati ilma sõnaraamatuta tekstist üldse midagi aru ei saa, pole mul küll ammu juhtunud. Nüüd ja siin oli selliseid kohti igatahes ohtralt.

Seepärast lõpetasin viimaks enesepiinamise ja kandsin raamatu (ja seega ka kogu sarja) loetamatute nimekirja. Ja poolelijätmist jääb minu hindeskaalas märkima 1.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar