Robert Reed
Marrow 1
2001 a.
The Ship is a rock larger than worlds. The Ship is a world full of vast hollows in which live thousands of alien races. The Ship is a mysterious starship, billions of years old, crewed by the near-immortal humans who discovered it, empty, at the fringes of the galaxy. And, as a select inner circle of the crew is astonished to discover, there is a planet at the center of the Ship. They descend to the surface of the planet, Marrow, hoping to discover the origin of the Ship--only to find themselves trapped on that hellish world and abandoned by their fellow captains, even as tremendous, inexplicable changes in Marrow may doom the Ship and everyone aboard.
Robert Reed's Marrow is high-concept, epoch-spanning SF in the tradition of Olaf Stapledon's Last and First Men, Camille Flammarion's Omega and Greg Egan's Diaspora. Unlike Last and First Men and Omega, Marrow features a continuing cast of well-drawn, believable characters in addition to the brain-busting big ideas and sense of wonder.
Arvamus:
Tegemist on hard-SF-ga. Raamatu sündmused saavad alguse kauges tulevikus ja ulatuvad väga kaugesse tulevikku... aga see pole oluline.
Läheneb meie galaktikale Jupiterist suurem kosmoselaev. Kõigist meie galaktika olenditest õnnestub inimestel esimestena laev avastada, ta pardale tungida ja ta mahajäetud alusena enda omaks kuulutada. Kui seejärel jõutakse küsimuseni, mis selle laevajurakaga peale hakata, siis ega midagi targemat ei suudetagi välja mõelda, kui lasta laeval rahulikult oma teed jätkata, ise laeva meeskonnaks hakata ja kõigile kuhugi lennata soovijatele laevale „pileteid” müüa. Nii et sadade tuhandete aastate pärast lendab laeva pardal inimeste valvsa pilgu all läbi kosmose juba miljardeid igasuguseid erinevaid olendeid.
Süžeeks on inimeste/olendite elu laeval ja laev ise – kes, millal ja miks? Laev on muidugi ka igasuguseid üllatusi täis, no näiteks avastatakse peale tuhandeid aastaid laeva pardal viibimist, et laeva keskel asub planeet, mis Marrow nimeks saab ja millel raamatu edasiste sündmuste seisukohalt väga suur tähtsus on.
Aga laeva puudutavad olulised küsimused? Kes laeva ehitas, polegi ilmselt põhimõtteliselt eriti tähtis. Millal ehitas – umbes 5-15 miljardit aastat tagasi. Miks ehitas – see küsimus muutub aegamisi kõige olulisemaks ja saab raamatu lõpuks üsna üllatava ja ebameeldiva vastuse.
Hard-SF austajale peaks raamat sobima küll. Põnevust ja intriige ja ootamatuid sündmustepöördeid on. Mind häiris küll autori stiili teatud kuivus ja tuimus...
Samuti ka selline asi, et inimesed on raamatus praktiliselt surematud. Seega kui sinuga selline häda ei juhtu, et keegi või miski su lausa aatomiteks pihustab, siis muul juhul kasvatatakse sind mõne sinust allesjäänud tüki põhjal uuesti üles ja eluke läheb edasi. Seetõttu pole näiteks aasta raamatus mingi arvestatav ajaühik. Mõnekümne lehekülje jooksul võib raamatu sündmustik tuhandeid aastaid edasi liikuda, ilma et vahepeal midagi eriti olulist juhtuks. Ja see surematus tähendab ka seda, et kui inimesed raamatus omavahel madistama hakkavad (aga kuidas selleta), siis mõne peategelase surmasaamine ei tähenda muud kui tema peatset taasilmumist. Too ajas hirmus suurte sammudega edasiliikumine ja üsnagi surematud tegelased mind kergelt häiris. Aga vaid kergelt.
Ideed on Reedil aga suured ja muljetavaldavad!
Korralik loetav raamat, neli.
Robert Reed's Marrow is high-concept, epoch-spanning SF in the tradition of Olaf Stapledon's Last and First Men, Camille Flammarion's Omega and Greg Egan's Diaspora. Unlike Last and First Men and Omega, Marrow features a continuing cast of well-drawn, believable characters in addition to the brain-busting big ideas and sense of wonder.
Arvamus:
Tegemist on hard-SF-ga. Raamatu sündmused saavad alguse kauges tulevikus ja ulatuvad väga kaugesse tulevikku... aga see pole oluline.
Läheneb meie galaktikale Jupiterist suurem kosmoselaev. Kõigist meie galaktika olenditest õnnestub inimestel esimestena laev avastada, ta pardale tungida ja ta mahajäetud alusena enda omaks kuulutada. Kui seejärel jõutakse küsimuseni, mis selle laevajurakaga peale hakata, siis ega midagi targemat ei suudetagi välja mõelda, kui lasta laeval rahulikult oma teed jätkata, ise laeva meeskonnaks hakata ja kõigile kuhugi lennata soovijatele laevale „pileteid” müüa. Nii et sadade tuhandete aastate pärast lendab laeva pardal inimeste valvsa pilgu all läbi kosmose juba miljardeid igasuguseid erinevaid olendeid.
Süžeeks on inimeste/olendite elu laeval ja laev ise – kes, millal ja miks? Laev on muidugi ka igasuguseid üllatusi täis, no näiteks avastatakse peale tuhandeid aastaid laeva pardal viibimist, et laeva keskel asub planeet, mis Marrow nimeks saab ja millel raamatu edasiste sündmuste seisukohalt väga suur tähtsus on.
Aga laeva puudutavad olulised küsimused? Kes laeva ehitas, polegi ilmselt põhimõtteliselt eriti tähtis. Millal ehitas – umbes 5-15 miljardit aastat tagasi. Miks ehitas – see küsimus muutub aegamisi kõige olulisemaks ja saab raamatu lõpuks üsna üllatava ja ebameeldiva vastuse.
Hard-SF austajale peaks raamat sobima küll. Põnevust ja intriige ja ootamatuid sündmustepöördeid on. Mind häiris küll autori stiili teatud kuivus ja tuimus...
Samuti ka selline asi, et inimesed on raamatus praktiliselt surematud. Seega kui sinuga selline häda ei juhtu, et keegi või miski su lausa aatomiteks pihustab, siis muul juhul kasvatatakse sind mõne sinust allesjäänud tüki põhjal uuesti üles ja eluke läheb edasi. Seetõttu pole näiteks aasta raamatus mingi arvestatav ajaühik. Mõnekümne lehekülje jooksul võib raamatu sündmustik tuhandeid aastaid edasi liikuda, ilma et vahepeal midagi eriti olulist juhtuks. Ja see surematus tähendab ka seda, et kui inimesed raamatus omavahel madistama hakkavad (aga kuidas selleta), siis mõne peategelase surmasaamine ei tähenda muud kui tema peatset taasilmumist. Too ajas hirmus suurte sammudega edasiliikumine ja üsnagi surematud tegelased mind kergelt häiris. Aga vaid kergelt.
Ideed on Reedil aga suured ja muljetavaldavad!
Korralik loetav raamat, neli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar