Войти в бездну

Андрей Мартьянов
Войти в бездну 2
2005 a.
320 lk.

Российская Империя, Германский Кайзеррейх, США, Исламский Халифат и Китай - вот основные государства, ведущие борьбу за лидерство в космосе.
Один из кораблей Халифата в результате аварии оказывается в открытом пространстве за пределами Солнечной Системы, где обнаруживает блуждающую черную дыру. По расчетам объект пройдет в районе Солнца через несколько лет, что будет означать гибель Земли. Информацию перехватывает разведка Российской Империи и начинает свою игру, ведь планет, пригодных для колонизации, всем не хватит.

Arvamus:

Islami Kalifaadi kosmoselaeval toimub väike avarii ja ta satud hüperruumi kaudu kuhugi harvakülastatavasse kosmoseossa. Tuleb laev lõpuks ulgukosmosest tagasi ja Teheranis läheb seejärel arusaamatuks ja jaburaks sagimiseks – hakatakse mitusada aastat tagasi kasutusest maha võetud Kalašnikovi automaate ja XX-sajandi tanke tootma ja kõikvõimalikke kosmoselaevu kokku ostma.

Muu maailm vaatab seda tegevust üsna ükskõikselt pealt kui islamistide järjekordset jaburust. Kuni vene luure uurib välja, mis teate vahepeal kadunud laev ajatolladele tõi. Nimelt on ühe „hulkuva” neutrontähe orbiit kolme aasta pärast Päikesesüsteemi läbimas ning see tähendab meie Maa täielikku steriliseerimist. Nüüd läheb muidugi saginaks ka Venemaa (ja tema liitlase Saksamaa) kõrgemates võimukoridorides.

Liitlastel on kohe selge, et Maa asukatest õnnestub evakueerida vaid väike osa. Aega ei jätku, kosmoselaevu pole piisavalt ja planeete, kuhu ümber asuda, on naeruväärselt vähe. Inimene on oma jala väljaspool Päikesesüsteemi tõstnud vähem kui neljakümnele planeedile ja neist vaid 2 on sedavõrd Maa sarnased, et seal saab varustuseta viibida. Ja neist kahestki planeedist ühega – Hermesega – on see mure, et selle üliaktiivse tähe nn „päikesetuul” teeb seal peale mõne lühikese perioodi aastas võimatuks moodsa tehnika ja elektroonika kasutamise.

Raamatu tegevus toimub taas kahte liini mööda: eelmisest raamatust tuttav ja nüüd juba kapten Kazakov tegutseb Päikesesüsteemis. Ajab mafioosoga asju ja tõrjub Marsilt islamiste. Samuti eelmisest osast tuttav dr Gilhof uurib aga Hermest ja avastab, et see süütu ja rahulik planeet näib endas vägagi eriskummalisi saladusi peitvat. Selgub ka, milleks Kalifaadile iidsed relvad, nende abil üritatakse elektroonikavaba Hermest okupeerida. Millele Vene-Saksa liit ei saa reageerimata jätta. Sest on selge, et kui info lähenevast katastroofist teistelegi riikidele teatavaks saab, tõusevad ainsad 2 Maa-sarnast ÜRO halduses olevat planeeti teistegi suurriikide jaoks äraarvamatult kõrgesse hinda ja see, kes neid planeete sel hetkel tegelikult valdab, on teistega võrreldes hulga paremas seisus.

Päris nii hea raamat ei olnud, kui „Inaja ten” (või ei olnud enam seda autoriga esmatutvuse uudsust), aga ladusalt on kirjutatud, lugeda oli kerge ja põnevust leidus ka. Ning mis mitte vähetähtis, suurriikide-sõjaväe käitumine antud olukorras on minu jaoks täiesti usutav ja tõenäoline. Lõpeb raamat keset aktiivset tegevust, mis tähendab, et tuleb kohe sarja järgmine osa ette võtta. Mulle raamat sobis ja meeldis ning nelja saab küll.

Ahjaa, Eesti ja eestlased ei jää raamatus ka mitte mainimata. Kui kapten Kazakov ühe eriti aeglase liftiga sõitma satub, vannub ta seda „aeglaseks kui eestlane”. Ja Balti riigid on Vene Impeeriumis muidugi tagasi, Leedu kuulub sinna Vürstiriigina, Eesti ja Läti on nagu muistsel ajal kubermangudeks jagatud...