Войти в бездну 4
2010 a.
336 lk.
Три столетия космической эры закончились для цивилизации Земли страшным ударом - приближающаяся к Солнечной системе блуждающая нейтронная звезда вынудила землян эвакуироваться в другие миры.
Уцелеют немногие. Большая часть человечества останется на своей планете, без всякой надежды на спасение. Остается открытым вопрос - что делать простым людям в ситуации, когда исчезли правительство, органы власти и привычная инфраструктура? Как выживать?
Arvamus:
See oli sarja senistest osadest kõige nõrgem. Eelmiste osade konkreetsus ehk siis isikute tegevuse osa väheneb ja rohkem vaadatakse asju üldiselt, autor lahkab oma tegelaste suu läbi näiteks pikalt-laialt ajaloosündmusi, filosofeerib, teeb maha demokraatiat ja kiidab autokraatiat, Stalingi saab tunnustuse osaliseks, ja juba eelmistes osades silma hakanud suurvene šovinismi on selles raamatus veel rohkem. Enamuse nende autori mõtetega ma nõus ei ole ja kõigi nende rassismi, monarhismi ja šovinismi ilmingute eest läheb üks pall hindest kindlalt maha. Aga tuleb tunnistada, et vene autor, vene lugejale kirjutatud raamatud ja nn sihtgrupi hulgas võivad autori seisukohad hästi peale minna.
Teiseks ei saa ma aru, miks oli vaja raamatu lõppu mitmekümneleheküljelise lisana panna teaduslik jutt tänapäevastest arusaamadest mustadest aukudest energia hankimise ja singulaarsuste abil ruumis liikumise kohta?! Selge, et need asjad on kõigis sarja osades tugevalt sees, aga keda antud küsimused rohkem huvitavad, loeb sellest teaduslikest (või vähemalt populaarteaduslikest) väljaannetest ega otsi seda teaduslikku infot ulmeka lõpust. Loogiliselt võttes. Või mine sa tea, ehk tuleb seda lihtsalt vihjena võtta.
Palju räägib raamat X-päeva eelses ja järgses Peterburis toimuvast lihtsa inimese vaatevinklist – kuidas riik püüab lähenevat katastroofi vahendeid valimata võimalikult kaua inimeste eest varjata, mis saab siis, kui lõpuks kaovad igasugused võimuorganid ja pole enam sõjaväge, politseid, majandus on kokku kukkunud ja tavainimesed on iseenda hooleks jäetud. X-päev tähendab evakueerimise lõppu: Maa 20 miljardist asukast viiakse ära 650 miljonit. Need on arenenud riikide rangelt väljavalitud noored lastega perekonnad (ja muidugi sõjavägi ning igasugused kõrged ja vähemkõrged riigitegelased ja poliitikud – kuidas siis muidu), ülejäänud 19,5 miljardit inimest jäävad Maale röntgenkiirguse kätte surema... ja et nad liiga kaua ei sureks, siis teevad lahkujad mahajäänutele viimase „kingituse” – peale evakueerimise lõppu ja kui Maa hukk näib möödapääsmatuna, lastakse Maal lahti kiiresti tappev viirus. Globaalne eutanaasia... Aga kas kõik inimesed Maal ikka hukkuvad ja kas Maa ikka tegelikult hävib, sellest jääb raamatu lõppedes teatud kahtlus.
Riigi käitumine möödapääsmatu katastroofi lähenedes ja tavainimese käitumine talle algselt täiesti arusaamatus olukorras ja siis riigi kadudes oli minu arvamuse kohaselt väga tõepäraselt kujutatud ja läbi mõeldud. Olen kindel, et sellises olukorras sündmused üsna sarnaselt areneksidki.
Et saada vastused eelmistes osades õhku jäänud suurele hulgale mõistatustele, tuleb muidugi ka sarja viimane osa käsile võtta.
Ehk venitaks raamatule isegi nelja välja, aga arvestades seda algul mainitud ühte miinust, siis kokku üle kolme ei tule hindeks kuidagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar