Dahak 2
2004 a.
352 lk.
Colin MacIntyre, a NASA astronaut kidnapped by a starship impersonating Earth's moon, has just suppressed a five-thousand-year-old mutiny, but now he faces an even bigger challenge. By the author of Mutineers' Moon. Reissue.
Arvamus:
Dahak sarja teine raamat.
Mässajad on alistatud ja suurimate süüdlaste üle kohut mõistetud. Aga nüüd on MacIntyrel ees veel suurem väljakutse. Impeeriumi iidsetelt jälgimisjaamadelt on saadud teade achuultanite järjekordse rüüsteretke lähenemisest. Need kentaurisarnased tegelased on neid miljonite aastate jooksul regulaarselt nii iga 50 000 aasta tagant meie galaktikaosasse korraldanud ja kõik planeedid, kus mõistuslik elu arenema on hakanud, maatasa teinud.
Achuultanite luure on juba aasta pärast Maani jõudmas, peaväed aga 2 aasta pärast. Ja too peavägi koosneb mõnest miljonist võimsast sõjalaevast. Vaid Maa jõudude ja Dahakiga pole selliste hordide vastu midagi teha, kusagilt on vaja abi saada. Kuhu mujale MacIntyrel ikka vaadata on, kui Impeeriumi poole, kuigi see on juba kümneid tuhandeid aastaid vaikinud.
Tehakse siis plaan, et MacIntyrel lendab Dahakil koos osade endiste võitluskaaslastega lähimale Impeeriumi planeedile abi järele, teine osa jääb aga Maad kaitseks ette valmistama.. Enne lahkumist paneb MacIntyrel kohapealse Impeeriumi kõrgeima ohvitserina ja seega ka Maa Valitsejana seal püsti lausa sõjaväehunta, et too siis kohapeal kaitseplaane ellu viima hakkaks.
Ja edasi käibki raamatu esimese osa tegevus põhiliselt kahte liini mööda: kuidas Maal kaitseks valmistutakse, mida ja kuidas tehakse, millised on raskused, millised on kaitse juhtide mõtted, kuidas algab võitlus vaenlase eelväega jne. ning teine paralleelne liin on siis Dahaki lend Impeeriumi aladel. Impeerium leitakse 47 000 aastat tagasi hävinud olevat, lõpuks tehakse kindlaks, mis totaalse katastroofi põhjustas („ise tegi”) ja jõutakse endisesse Impeeriumi pealinna ning peamisesse sõjaväebaasi. Et sõjaväe peaarvutist infot saada, tuleb MacIntyrel end asjaolude sunnil uueks Imperaatoriks kuulutada. See avab talle ka ligipääsu säilinud kosmosetehnikale ja selgub, et Imperaatori Kaardiväe 60 hiiglaslikku lahingulaeva on peale väikest kõpitsemist täiesti lahingukorras (no see on alles ehituskvaliteet – aparaadid on peaaegu 50 tuhat aastat niisama kosmoses seisnud ja nüüd lähed juurde, klõpsad voolu sisse, kallad „bensiini” paaki ja võidki kohe lennata!). Nendega suundubki MacIntyre siis Maale tagasi, kuhu jõuab muidugi just viimaseks hetkeks, kui Maa kangelaslikud kaitsjad on lõpuks ikka achuultanite eelväele alla jäämas.
Raamatu teine osa on MacIntyre 60-aluselise laevastiku võitlus ründajate miljonite laevadega. Ehkki achuultanite laevastik ei ründa korraga, vaid toimub kolm suurt lahingut ja Impeeriumi muistsed laevad on tehniliselt vastasest üle, on achuultanide arvuline üleolek muidugi enam kui masendav ja võitluse lõpptulemuses ei tohiks nagu kahtlust olla...
Mulle väga meeldis, et kirjeldati, kuidas kumbki osapool oma tegevust kavandas, lahingute käigud on põhjalikult lahti kirjutatud ja neid vaadatakse mõlema vastaspoole seisukohast – et kui üks pool tegi ühe käigu, siis mis teine pool sellest arvas ja kuidas vastas jne. Samuti on Weber kirjeldanud nonde kentauride mõttemaailma, seda, mis neid liikuma paneb, nii et ka vaenlased on ikka luust ja lihast olendid.
See raamat meeldis mulle Dahak sarja esimesest osast veelgi enam. Oli selline põnev lugu, mille ma ühe hooga läbi lugesin ja mis minult viie saab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar