Смерть или слава 4
2005 a.
384 lk.
...Случайная находка, сделанная землянами в космосе. Непонятный артефакт давно исчезнувшей цивилизации? Или все-таки - генератор нуль-тоннелей, ведущих, согласно легенде, в другую галактику - к сокровищу, открывающему власть над Вселенной?! В войну за бесценное "наследие исполинов" втянуты все разумные расы Галактики, и конца этой бойне не предвидится. Однако земляне понимают - они могут победить. Могут, если научатся использовать свою находку в полной мере. Вопрос - как это сделать?
Дилогия "Война за мобильность" - лучший образец отечественной боевой фантастики!
Arvamus:
„Smert ili slava” sarja neljast osast kõige viletsam. Lugesin küll ka selle ühe hooga läbi, aga selline halb maik jäi loetust juurde.
Lugu on pealiskaudne. Arusaadav, et kogu galaktikat hõlmav sõda on sündmus, mida üksikasjaliselt polekski võimalik kirjeldada, aga oleks siis ehk võinud rohkem eelmisest raamatust tuttavate tegelaste tegemistele keskenduda. Praegu teevad nad ühte asja, siis kohe teist... viiendat, kuuendat. Ja mis pagana pärast neid nii erilisteks loetakse: sõja alguses oli see veel arusaadav, omasid veidikese salajast infot, aga mis mõte nende edasisel pideval solgutamisel sõja käigus oli?
Teiseks ajas mind närvi suur hulk täiesti mõttetuna näivaid liine (mõttetud juhul, kui rohkem osasid ei tule, ja ei ole näha, et neid tuleks). No näiteks mina küll aru ei saanud, mis mõte oli seal galaktika 2-s tolles tulnukateuurimisasutuses „ekskursioonil” käimises, mis mõte oli nendel nägude tekkel ruumitunneli generaatorile (ja planeetide atmosfääri), mis mõte oli neil galaktilistel viirastustel, mis mõttega Roi uuesti mängu tuli (kui tuli) jne. Tohutult täiesti seosetuid alguse ja lõputa tegevusliine – milleks?
Kolmandaks kajastati eelmises osas sündmusi ka vastaste vaatevinklist. See lisas sündmustikule kõvasti värvi. Selles osas aga šat-tsuride vaatenurk puudus. Kahju. Või siis see šat-tsuride liitlaste liin: pool raamatut tundus nende luurejuht väga tähtis olevat, mingeid salapäraseid asju ajavat, kogu aeg võis sealt mingit ootamatut pööret oodata... ja siis ei pöörata talle enam mingit tähelepanu, võetakse möödaminnes labaselt kinni ja ilmselt pigistatakse lihtsalt infost tühjaks... ühesõnaga autor puhub suure õhupalli täis, võib oodata, et see lõhkeb peagi hirmsa pauguga ja siis visiseb see vaevukuuldavalt tühjaks – kesisevõitu värk.
Kui nüüd kogu neljaosalisele „Smert ili slava” sarjale tagasi vaadata, siis minu jaoks oli seal 2 väga head raamatut, esimene ja kolmas osa. Teisel osal polnud ka viga, ainult et tagantjärele vaadates jääb ikka arusaamatuks küll, mis ta mõte üldse oli: ta ju praktiliselt ei haakunud talle järgnenud osadega. Ja viimane osa oli kõige kesisem, pealiskaudne ja hulga mõttetutena näivate tegevusliinidega.
Jah, kirjutatud on haaravalt, ladusalt, aga kui sisusse süveneda... no ei venita sellele „Nikto, krome nas”-ile nelja välja. Kolme saab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar