Edmund Cooper
1969
Edmund Coooper is good for two reasons, all his stories are well written and you can expect a lot of subtle undertones from a story such as this.
The concept of miscegenation and whether it is acceptable or not was a big issue when this book was written. Though not necessarily seen as one today, racial hatred doesn't disappear overnight and it is still prevelant in some areas of the world today and with the right conditions a similar thing could yet come to pass. Furthermore it was only shortly after this book was written we had the Cambodian Genocide traversty, which springs to mind as does the problems in Africa and the middle east.
The only thing which appears dated is the male attitude to women, which has been a subject of discussion with some of his other works.
Whilst the novel was short, it was in touch with the times, has very pertinent ideas and themes that could be explored greater; if a novelist who had to make a living were given the chance. Such as the concept of the Blacks being the all powerful, domineering race rather than the whites.
Nevertheless it is a thoroughly enjoyable read that won't leave you reaching for another book until you have finished.
The concept of miscegenation and whether it is acceptable or not was a big issue when this book was written. Though not necessarily seen as one today, racial hatred doesn't disappear overnight and it is still prevelant in some areas of the world today and with the right conditions a similar thing could yet come to pass. Furthermore it was only shortly after this book was written we had the Cambodian Genocide traversty, which springs to mind as does the problems in Africa and the middle east.
The only thing which appears dated is the male attitude to women, which has been a subject of discussion with some of his other works.
Whilst the novel was short, it was in touch with the times, has very pertinent ideas and themes that could be explored greater; if a novelist who had to make a living were given the chance. Such as the concept of the Blacks being the all powerful, domineering race rather than the whites.
Nevertheless it is a thoroughly enjoyable read that won't leave you reaching for another book until you have finished.
Arvamus:
Tänapäev. Ehk siis raamatu kirjutamisaja järgi otsustades eelmise sajandi 60ndad aastad. Valge inimene rõhub kõigiti neegreid, isegi kosmosesse lendavad vaid valged. Viimaks saab vaestel neegritel kohutavast ebaõiglusest kõrini ja heidetakse endalt orjuseahelad ja astutakse valge inimese ülemvõimu vastu välja. Läheb hirmsaks madinaks, isegi Kuu osatakse ära lõhkuda ja sellega asjad Maal täiesti untsu keerata.
2000 aastat hiljem. Mineviku suure rassisõja ajal Marsile põgeneda õnnestunud neegrirühmake on aastatuhandetega seal niipalju (taas)arenenud, et võtab ette oma esimese kosmoselennu, sihiks Maa, mis peaks nende teada täiesti elutu olema, aga kust võib Marsil puuduvaid vajalikke metalle leida.
Maale jõudes selgub, et ongi see puhas kõrb, välja arvatud... Välja arvatud muistne Antarktika, kus nüüd jääkihi asemel on hoopis tohutu igasugu elukaist kihisev troopiline vihmamets. Ja mis äärmiselt ebameeldiv üllatus, kus jooksevad ringi ka mingid valgenahalised poolmetslased.
Marsi neegrite esimene mõte on muidugi see valge rämps kohe likvideerida, aga siis tekivad ühe neegrinaise ja valge metslase vahel teatud suhted... toimub neegerosapoole mõningane maailmavaateline areng... ja lõpuks kahe erineva inimrassi esindajad teevad esimesed sammud vastastikuse üksteisemõistmise suunas...
Oi aeg küll, mis teema oli autor ulmeraamatu jaoks leidnud. Rassistlikud kõrgeltarenenud neegrid ja poolmetslastest lahked eelarvamustevabad valged. Ma saan aru, et siin kajastub ilmselt eelmise sajandi 60ndate aastate õhkkond: Aafrika riikide iseseisvumine ja imperialistide küüsist vabanemine, Martin Luther King, Klu Klux Klan, neegrid ei tohtinud USA lõunaosariikides valgetega samast uksest bussi siseneda ja kõik muu selline. Aga praegu enam kui 40 aastat peale ilmumist seda lugedes tundus raamat eriti arhailise ja anakronistliku jurana. Vähemalt mulle. Kaks.
2000 aastat hiljem. Mineviku suure rassisõja ajal Marsile põgeneda õnnestunud neegrirühmake on aastatuhandetega seal niipalju (taas)arenenud, et võtab ette oma esimese kosmoselennu, sihiks Maa, mis peaks nende teada täiesti elutu olema, aga kust võib Marsil puuduvaid vajalikke metalle leida.
Maale jõudes selgub, et ongi see puhas kõrb, välja arvatud... Välja arvatud muistne Antarktika, kus nüüd jääkihi asemel on hoopis tohutu igasugu elukaist kihisev troopiline vihmamets. Ja mis äärmiselt ebameeldiv üllatus, kus jooksevad ringi ka mingid valgenahalised poolmetslased.
Marsi neegrite esimene mõte on muidugi see valge rämps kohe likvideerida, aga siis tekivad ühe neegrinaise ja valge metslase vahel teatud suhted... toimub neegerosapoole mõningane maailmavaateline areng... ja lõpuks kahe erineva inimrassi esindajad teevad esimesed sammud vastastikuse üksteisemõistmise suunas...
Oi aeg küll, mis teema oli autor ulmeraamatu jaoks leidnud. Rassistlikud kõrgeltarenenud neegrid ja poolmetslastest lahked eelarvamustevabad valged. Ma saan aru, et siin kajastub ilmselt eelmise sajandi 60ndate aastate õhkkond: Aafrika riikide iseseisvumine ja imperialistide küüsist vabanemine, Martin Luther King, Klu Klux Klan, neegrid ei tohtinud USA lõunaosariikides valgetega samast uksest bussi siseneda ja kõik muu selline. Aga praegu enam kui 40 aastat peale ilmumist seda lugedes tundus raamat eriti arhailise ja anakronistliku jurana. Vähemalt mulle. Kaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar