Semper Mars

Ian Douglas
Heritage 1
1998 a.
376 lk.

The Year is 2040.
The Marines have landed on Mars to guard the unearthed secrets of an ancient and dangerous alien race: Ourselves.
Scientists have discovered something astonishing in the subterranean ruins of a sprawling Martian city: startling evidence of an alternative history that threatens to split humanity into opposing factions and plunge the Earth into chaos and war. The USMC -- a branch of a military considered, until just recently, to be obsolete -- has dispatched the Marine Mars Expeditionary Force, a thirty-man weapons platoon, to the Red Planet to protect American civilians and interest with lethal force if necessary.
Because great powers are willing to devastate a world in order to keep an ancient secret buried. Because something that was hidden in the Martian dust for half a million years has just been unearthed . . . something that calls into question every belief that forms the delicate foundation of civilization . . .
Something inexplicably human.

Arvamus:

No see üllitis on küll puhas propaganda. Ma ei ütle, et raamat täielik jura oleks, aga võrdlus nõukaaegsete kangelaslike sõjaromaanidega, kus üks pool oli oi kui paha, loll ning saamatu ja teine õilsuse, vapruse, tarkuse kehastus, tuli tahes tahtmata pähe.

Tegemist siis militaarulmega ja kiidulauluga võitmatule USA merejalaväele. Ega raamat halvasti või väga igavalt kirjutatud ole, minu arvates üldsegi mitte, aga äärmine nüri erapoolikus hakkas mulle kohe algusest peale vastu. Ma jäin vahepeal mõtlema, et kas tegemist on ehk USA sõjaväe tellitud teosega?! Aga Internet näitab, et autor on sama temaatikaga romaane veel hulga kirjutanud, ju see on siis millegipärast ta lemmikteema.

Eelpoolkirjutatu ei tähenda muidugi, et kellelegi militaarulme ja merejalaväe fännile see sari vägagi meeldida ei võiks.

Tegevus toimub aastal 2040, inimesed on loonud Marsile esimesed püsivad uurimisjaamad ja avastanud seal tulnukate aktiivse tegevuse jälgi. Olukord Maal on aga pingeline, valitseb suur vastasseis USA ning tema liitlaste Venemaa, Inglismaa vahel ühelt poolt ja ÜRO (s.t. muu maailm) vahel teiselt poolt. Et kumbki vaenutsev pool kardab teist osapoolt Marsil tehtud avastusi enda huvides kasutada võivat või leide varjata püüdvat, soovivad mõlemad Marsil toimuvaid arheoloogilisi uuringuid enda kontrolli alla saada.

Nii lendavadki viimase ühise ekspeditsiooniga jäise neutraalsuse õhkkonnas Marsile ka 30 USA merejalaväelast ja üksus prantsuse võõrleegionäre. Marsil tehakse peagi uusi avastusi: pool miljonit aastat tagasi Marsil tegutsenud tulnukad olid sinna Maalt toonud ka inimeste eellasi ning mingi veelgi võimsam jõud oli tolle Marsi koloonia lõpuks lihtsalt hävitanud.
USA teadlaste ja ÜRO asjameeste vahel tekib konflikt küsimuses, kas teatada leidudest Maale või pidada esialgu kõike saladuses. Lahkarvamuse tulemusena võetakse avalikustamist pooldanud jänkid kinni, võõrleegion teeb merejalaväe relvituks ja viiakse kogu punt kuhugi eriti üksikusse kohta ootama järgmist 3 kuu pärast Maalt saabuvat kosmoselaeva, millega nad kavatsetakse sinna tagasi saata.
Merejalavägi ei jää seda aega muidugi niisama ootama, teeb vangivalvurid vagaseks ja suundub 600 kilomeetrilisele retkele läbi Marsi kõrbe lähimat ÜRO käes olevat tugijaama tagasi vallutama... mis lõpuks muidugi ka õnnestub, nagu seejärel ka tähtsaima ÜRO baasi vallutamine... Seega võtavad 30 merejalaväelast ÜRO-lt kogu Marsi USA kontrolli alla.
Lõpus tehakse veel olulisi avastusi Marsil tegutsenud tulnukate kohta, aga kõik see tundmatu tulnukarassi kunagine tegevus Marsil on raamatus vaid taustaks merejalaväe elule, olule, tegevusele ja võitlusele.

Nii ühepoolne ja ilmselgelt propagandistlik värk mulle ei meeldinud, kuigi tükati oli raamat ju isegi päris põnevalt kirjutatud. Kaks.