Deepsix

Jack McDevitt

Academy 2

2002 a.

528 lk.

In the year 2204, tragedy and terror forced a scientific team to prematurely evacuate Maleiva III. Nineteen years later, a rogue moon hurtling through space is about to obliterate the last opportunity to study this rare, life-supporting planet. With less than three weeks left before the disaster, superluminal pilot Priscilla "Hutch" Hutchins -- the only even remotely qualified professional within lightyears of the ill-fated planet -- must lead a small scientific team to the surface to glean whatever they can about its lifeforms and lost civilizations before time runs out. But catastrophe awaits when they are stranded on this strange and complex world of puzzles and impossibilities. And now Hutch and her people must somehow survive on a hostile world going rapidly mad -- as the clock ticks toward apocalypse for a doomed enigma now called...

 

Arvamus:

 

Raamatu süžee on mõnes mõttes üsna sarnane sarja esimese raamatu esimesele poolele. Kui seal oli arheoloogidel uurimise lõpetamisega väga kiire, sest planeeti hakati maasarnastama, siis selle raamatu tegelastel on lausa ülikiire, kuna planeet, kus nad on, hakkab ühe hulkuva gaasigigandiga kokku põrkama...

Lendavad seda erakordset kosmilist kokkupõrget vaatama ning uurima laevatäis tippteadlasi, teine laevatäis rikkaid turiste, kolmas laevake kõmuajakirjanikuga ning paar nädalat enne oodatavat pauku selgub, et peagi tükkideks lendaval Maleiva III-l on kunagi mõistuslik elu olnud. Sellise tähtsa tõsiasja mahamagamine on täielikult Akadeemia aps, paarkümmend aastat tagasi käis nende ekspeditsioon planeeti uurimas, aga kuna kohalik fauna väga vaenulikuks ja tõhusaks osutus ja mõned ekspeditsiooniliikmed nahka pistis, siis lasti planeedilt ülepeakaela jalga ja muistse tsivilisatsiooni jäänused jäid avastamata.

Nüüd tuleb siis päästa mis päästa annab ja midagigi kunagistest planeedi asukatest teada saada. Juhuslikult on sealtkandist mööda lendamas ka juba eelmisest raamatust tuttav kapten Hutchins ja tema Akadeemia kiirkorras Maleivale kupatabki. Et ikka kahekümne neljandal tunnil mingit infot hankida ja mõnigi muistis kaasa haarata.

Ettevõtmine on muidugi ohtlik, asjaga on väga kiire ja muidugi läheb kõik teisiti, kui kavandati. Kõige suurem jama tekib aga siis, kui Hatchins oma kaaslastega planeedil lennuvahendist ilma jääb ja Maleivalt enam minema ei pääse – gaasigigant aga läheneb vääramatult.

Et ka orbiidil olevatel laevadel pole rohkem maandumissuutlikke süstikuid, jääb ainsaks hädiseks pääsemislootuseks paarkümmend aastat tagasi planeedile mahajäänud Akadeemia süstik. Aga sinna on 200 km jalgsimatk raskel maastikul igasuguste tundmatute ja näljaste elukate seltsis järjest enam sassimineva ilma käes. Ja lootus, et kohale jõudes too mahajäetud vanaraud ka tööle hakkab, pole just eriti suur.

Raamat jaguneb nagu kahte ossa, üks on see, kuidas Hutchinsi rühm planeedil seikleb (see liini on minu arvates rohkem moodne seiklusjutt kui ulme) ja teine see, kuidas orbiidil valmistutakse väga erilisel viisil seda rühma planeedilt kätte saama. Seiklused planeedil - sealne olustik, loodus, avastatavad muistised - oli minu jaoks põnev lugemine. See aga, kuidas orbiidil planeedilejäänute päästeplaan välja mõeldi, seda ellu viidi (...ja muudkui keevitati ja keevitati...), kuidas kollane meedia tegutses... ehk siis raamatu otsene ulmeliin oli mulle igav, no ei haaranud kaasa.

Sarja esimese osaga võrreldes oli see raamat kindlasti kehvem. Näiteks kui esimeses osas valitses pingettekitav salapära õhkkond, mis lõpuks sai mingi osalise, üsna ootamatu ja samuti salapärase selgituse, siis selles raamatus on seda põnevat salapära väga katkendlikult ja sellestki ei arene midagi edasi. Raamatu sündmustik liigub sirgjooneliselt kõige arvatavama finaali poole ja sedasi ilma mingi ootamatu sündmustepöördeta lugu lõpebki.

Olles veel veidi mõjutatud sarja esimese osa tekitatud heast muljest, panen sellele raamatule siiski lausa nelja, aga sarja järgmine osa minult küll enam hinnaalandust ei saa... 

The Engines of God

Jack McDevitt
Academy 1
1995 a.
432 lk.

By the end of the twenty-second century, Earth's ravaged environment has become a time bomb ticking down to global self-destruction. Despite the fortuitous arrival of faster-than-light space travel, the search for a new home has so far located only one candidate--Quraqua, a desolate planet scheduled for terraformation within a few months. For interstellar archaeologist Richard Wald and starship pilot Priscilla Hutchins, the looming renovation threatens critical research on the enigmatic alien ruins on Quraqua and its moon, which include a bizarre false city dubbed Oz. Rousing little interest on Earth and facing an unyielding terraformation committee, Wald and his team undertake a last round of life-threatening expeditions to decipher Oz's secrets before they are swallowed forever by an emerging new world. With plenty of startling plot twists, a heavy dose of intrigue, and an unusual amount of character development for science fiction, McDevitt holds us fast right through to a thrilling finish. The yarn's less pure sf, though, than a rousing archaeological adventure transplanted to another star system.

Arvamus:

Inimkond otsib elamiskõlblikke planeete, kuna Maad ähvardab ökokatastroof.
Arheoloogid uurivad muistse tsivilisatsiooni jälgi senileitud ainsal maasarnastamiseks kõlbaval planeedil. Et tööde alustamise tähtaeg läheneb, tuleb arheoloogidel hakata otsi kokku tõmbama, nende leiud aga muutuvad järjest huvitavamateks... Planeeditöid kavandav korporatsioon, kelle selja taga on suured rahad ja ilmselt väike rikkuritehulk, kellele see kohendatav planeet mõeldud oleks, ei taha tööde alguse edasilükkamisest midagi kuulda... lõpuks õnnestub viimastel arheoloogidel planeedilt minema pääseda vaid tänu kapten Hutchinsi meisterlikkusele ja julgusele ning minimaalsete ohvritega.

Ja edasi suundutakse taga ajama mingi iidse kõrgeltarenenud tsivilisatsioon jälgi, kes endast galaktika erinevatesse kohtadesse arusaamatu otstarbega ehitisi ja mälestusmärke maha on jätnud.
Tasapisi hakkab tekkima ettekujutus, mida muistne tsivilisatsioon öelda tahtis ja kuidas on tema sõnum seotud meie galaktika erinevate tsivilisatsioonide arusaamatuna näiva 8000-aastase arengutsükliga.

Ning tehaksegi viimaks kindlaks, mis see siinses esimeses arvustuses mainitud „kehatu kurjus” endast praktiliselt kujutab, mida ta teeb. Mis ta aga tegutsema paneb või mis ta olemus on, jääbki lugejal teada saamata.
Ja „püssidega kosmonautide poolt kehatu kurjuse mahalaskmist”(?!) minu raamatus küll hoopiski mitte ei toimunud. Salapärased-surmatoovad Omega-pilved jäid küll rahulikult Maa poole liikuma.

Raamat meeldis mulle väga. Oli põnev, haaravalt kirjutatud, peategelased olid inimlikud, mõistetavad, arusaadavate motiividega, panid endale kaasa elama. Kogu lugu kattis salapära loor mis tekitas pideva äreva ootuse õhkkonna. Loo lõppedes jäävad mitmedki otsad lahtiseks... Minu arvates oli tegemist väga hea lugemist väärt teosega. Kindel viis. 

The Helmsman

Bill Baldwin
The Helmsman Saga 1
1985 a.
320 lk.

One of the few survivors of a League sneak attack on his poor and miserable homeworld of Carescria, Wilf Brim sets out to settle the score. Were it not for the attrition from the war that followed, Wilf would never have escaped his lower-class status and been accepted into the Academy. Now, freshly graduated, young Sublieutenant Wilf Ansor Brim, Imperial Fleet, begins his first assignment, Helmsman of the I.F.S. Truculent.

Arvamus:

Peale kuud aega Wattsiga oli soov järgmiseks midagi kergemat lugeda. Saigi nii tehtud, aga tundub, seekord sai latt jälle liiga madalale asetatud, päris nii kerget asja ma nüüd ka silmas ei pidanud.
Helmsman (The Helmsman Saga) – see on siis mõningase erootilise alatooniga militaarulme. Galaktikas käib sõda, vastamisi on mingid Impeerium ja Liiga. Impeeriumil ei lähe just kõige paremini ja et ohvitserid kipuvad otsa lõppema, ei jää neil muud üle, kui lubada ka alamklassi inimestel ohvitseriaukraadi saada.
Nii saabki kusagilt pärapõrgust Carescria nimeliselt planeedilt pärit Wilf Brim sõjaväeakadeemiasse astuda ja selle nooremleitnandina lõpetada. Kuigi enamus korralikest suguvõsadest pärinevaid ohvitsere suhtub Wilfi tema päritolu tõttu paraja põlguse ja eelarvamusega, osutub vastne nooremleitnant väga heaks piloodiks ning julgeks ja leidlikuks ohvitseriks, kes oma kolm esimest lahingoperatsiooni hiilgavalt läbi viib ja Impeeriumi laevastiku juhtkonna tähelepanu osaliseks saab. Nii et raamatu lõpuks on Brim juba mitmete kõrgete autasude osaliseks saanud, leitnandiks edutatud ja vanempiloodi kohale istunud.

Ja lisaks oma lahingulistele vägitegudele on Brimil õnnestunud Impeeriumi troonipärijaks oleva printsessi pea segamini ajada (või on see vastupidi...) ja temaga salajasse, aga väga lähedasse suhetesse astuda. See on siis see raamatu erootiline alatoon.

Nagu ma juba algul vihjasin, ega millegi eriti märkimisväärsega raamatu puhul tegemist ei ole. Olen ka hulga asjalikumat militaarulmet lugenud.
Tegu on sellise ladusa, kerge, veidi pealiskaudse, igasuguste väljamõeldud terminitega ohtralt vürtsitatud tekstiga, mida lugedes oma pead millegagi vaevata ei tule. Põnevust teatud määral on, pinget mitte eriti, erootika-armastusliin on selline, et hädaga käib kah... Ühesõnaga ei eruta, ei ärrita raamat.

Või tegelikult üks korralik jaburus raamatus on ikka ka. Ütlesin juba, et Baldwinile on meeldinud igasugu nimetusi ja termineid välja mõelda. See tähendab ka seda, et kõik raamatus esinevad mõõtühikud on autori leiutatud (pikkus-, kiirus-, aja-, raskusühikud jne.). Aga nende lahtiseletuse leidsin ma sarja viimase, seitsmenda osa lõpust?!? Et siis loed kogu sarja läbi ja peale seda saad viimaks aimu, kui suured laevad olid, kui kiiresti nad lendasid või kui kaua Brim printsessiga voodis oli? Kusjuures need mõõtühikute seletused on sellised, et ega mina paljust ikka aru ei saanud.

Seega kaasa elama raamat ei pannud, vihast jalgu trampima ka mitte - ega muud kui nõrk kolm minu poolt. 

Blindsight

Peter Watts
2006 a.
384 lk.

Two months since sixty-five thousand alien objects clenched around the Earth like a luminous fist, screaming to the heavens as the atmosphere burned them to ash. Two months since that moment of brief, bright surveillance by agents unknown.

Two months of silence, while a world holds its breath.

Now some half-derelict space probe, sparking fitfully past Neptune's orbit, hears a whisper from the edge of the solar system: a faint signal sweeping the cosmos like a lighthouse beam. Whatever's out there isn't talking to us. It's talking to some distant star, perhaps. Or perhaps to something closer, something en route.

So who do you send to force introductions on an intelligence with motives unknown, maybe unknowable? Who do you send to meet the alien when the alien doesn't want to meet?

You send a linguist with multiple personalities, her brain surgically partitioned into separate, sentient processing cores. You send a biologist so radically interfaced with machinery that he sees x-rays and tastes ultrasound, so compromised by grafts and splices he no longer feels his own flesh. You send a pacifist warrior in the faint hope she won't be needed, and the fainter one she'll do any good if she is. You send a monster to command them all, an extinct hominid predator once called vampire, recalled from the grave with the voodoo of recombinant genetics and the blood of sociopaths. And you send a synthesist an informational topologist with half his mind gone as an interface between here and there, a conduit through which the Dead Center might hope to understand the Bleeding Edge.

You send them all to the edge of interstellar space, praying you can trust such freaks and retrofits with the fate of a world. You fear they may be more alien than the thing they've been sent to find.

But you'd give anything for that to be true, if you only knew what was waiting for them...

Arvamus:

Oh aeg... kuu aega enda piinamist ja saigi loetud. Ma ei mäleta, et oleksin ammu mõnda teist nii otsesemalt teadusega seostatud ulmeraamatut lugenud... Niipalju kui ma tean, siis autor on kõrgharidusega bioloog, ja mitmeid muude alade teadlasi on ta kirjutamisel konsultantidena ka kasutanud. Ning tulemus on selline, et käisin aga pidevalt raamatu lõpus järjekordse mõiste seletust vaatamas ja siis googles üritamas endale asjast mingitki arusaamist tekitada.

Süžee on ju päris asjalik ja tulnukad tõeliselt tulnukalikud ning midagi meist hoopis erinevat ja arusaamatut (sisust on eelmine arvustaja juba kirjutanud), aga minu jaoks mattus paljugi sügavale sinna teaduslikkuse alla, kust seda väga vaevaline välja kaevata oli, nii et mingit naudingut ma sellest raamatust küll ei saanud. Kuid niipalju erilisust kirjutatus oli, et tõsist poolelijätmise mõtet ka ei tekkinud, kuigi lugemist lõpetades oli esimeseks emotsiooniks kergendustunne - lõpuks ometi sai raamat läbi. No jah, loo lõpp oli minu arvates mage, ma ootasin kõige eelnenu põhjal midagi palju erilisemat, mitte vaikset visinal kustumist...

Hinnata on raamatut keeruline. Vaevanägemise eest - selline keeruline poolteaduslik jutt - tuleks autorile küll priske viis panna. Samas loetavuse eest ei paneks ma enamat ühest. Raamatu idee polnud paha, aga põnevus kadus keerulisuse sisse... Tundub, et ma oskaks selle raamatu puhul igat hinnet millegagi põhjendada, järelikult ei jää muud üle, kui keskmine panna – kolm. 

Marrow

Robert Reed

Marrow 1

2001 a.

 

The Ship is a rock larger than worlds. The Ship is a world full of vast hollows in which live thousands of alien races. The Ship is a mysterious starship, billions of years old, crewed by the near-immortal humans who discovered it, empty, at the fringes of the galaxy. And, as a select inner circle of the crew is astonished to discover, there is a planet at the center of the Ship. They descend to the surface of the planet, Marrow, hoping to discover the origin of the Ship--only to find themselves trapped on that hellish world and abandoned by their fellow captains, even as tremendous, inexplicable changes in Marrow may doom the Ship and everyone aboard.
Robert Reed's Marrow is high-concept, epoch-spanning SF in the tradition of Olaf Stapledon's Last and First Men, Camille Flammarion's Omega and Greg Egan's Diaspora. Unlike Last and First Men and Omega, Marrow features a continuing cast of well-drawn, believable characters in addition to the brain-busting big ideas and sense of wonder.

Arvamus:

Tegemist on hard-SF-ga. Raamatu sündmused saavad alguse kauges tulevikus ja ulatuvad väga kaugesse tulevikku... aga see pole oluline.
Läheneb meie galaktikale Jupiterist suurem kosmoselaev. Kõigist meie galaktika olenditest õnnestub inimestel esimestena laev avastada, ta pardale tungida ja ta mahajäetud alusena enda omaks kuulutada. Kui seejärel jõutakse küsimuseni, mis selle laevajurakaga peale hakata, siis ega midagi targemat ei suudetagi välja mõelda, kui lasta laeval rahulikult oma teed jätkata, ise laeva meeskonnaks hakata ja kõigile kuhugi lennata soovijatele laevale „pileteid” müüa. Nii et sadade tuhandete aastate pärast lendab laeva pardal inimeste valvsa pilgu all läbi kosmose juba miljardeid igasuguseid erinevaid olendeid.

Süžeeks on inimeste/olendite elu laeval ja laev ise – kes, millal ja miks? Laev on muidugi ka igasuguseid üllatusi täis, no näiteks avastatakse peale tuhandeid aastaid laeva pardal viibimist, et laeva keskel asub planeet, mis Marrow nimeks saab ja millel raamatu edasiste sündmuste seisukohalt väga suur tähtsus on.
Aga laeva puudutavad olulised küsimused? Kes laeva ehitas, polegi ilmselt põhimõtteliselt eriti tähtis. Millal ehitas – umbes 5-15 miljardit aastat tagasi. Miks ehitas – see küsimus muutub aegamisi kõige olulisemaks ja saab raamatu lõpuks üsna üllatava ja ebameeldiva vastuse.

Hard-SF austajale peaks raamat sobima küll. Põnevust ja intriige ja ootamatuid sündmustepöördeid on. Mind häiris küll autori stiili teatud kuivus ja tuimus...
Samuti ka selline asi, et inimesed on raamatus praktiliselt surematud. Seega kui sinuga selline häda ei juhtu, et keegi või miski su lausa aatomiteks pihustab, siis muul juhul kasvatatakse sind mõne sinust allesjäänud tüki põhjal uuesti üles ja eluke läheb edasi. Seetõttu pole näiteks aasta raamatus mingi arvestatav ajaühik. Mõnekümne lehekülje jooksul võib raamatu sündmustik tuhandeid aastaid edasi liikuda, ilma et vahepeal midagi eriti olulist juhtuks. Ja see surematus tähendab ka seda, et kui inimesed raamatus omavahel madistama hakkavad (aga kuidas selleta), siis mõne peategelase surmasaamine ei tähenda muud kui tema peatset taasilmumist. Too ajas hirmus suurte sammudega edasiliikumine ja üsnagi surematud tegelased mind kergelt häiris. Aga vaid kergelt.
Ideed on Reedil aga suured ja muljetavaldavad!

Korralik loetav raamat, neli.