The Helmsman

Bill Baldwin
The Helmsman Saga 1
1985 a.
320 lk.

One of the few survivors of a League sneak attack on his poor and miserable homeworld of Carescria, Wilf Brim sets out to settle the score. Were it not for the attrition from the war that followed, Wilf would never have escaped his lower-class status and been accepted into the Academy. Now, freshly graduated, young Sublieutenant Wilf Ansor Brim, Imperial Fleet, begins his first assignment, Helmsman of the I.F.S. Truculent.

Arvamus:

Peale kuud aega Wattsiga oli soov järgmiseks midagi kergemat lugeda. Saigi nii tehtud, aga tundub, seekord sai latt jälle liiga madalale asetatud, päris nii kerget asja ma nüüd ka silmas ei pidanud.
Helmsman (The Helmsman Saga) – see on siis mõningase erootilise alatooniga militaarulme. Galaktikas käib sõda, vastamisi on mingid Impeerium ja Liiga. Impeeriumil ei lähe just kõige paremini ja et ohvitserid kipuvad otsa lõppema, ei jää neil muud üle, kui lubada ka alamklassi inimestel ohvitseriaukraadi saada.
Nii saabki kusagilt pärapõrgust Carescria nimeliselt planeedilt pärit Wilf Brim sõjaväeakadeemiasse astuda ja selle nooremleitnandina lõpetada. Kuigi enamus korralikest suguvõsadest pärinevaid ohvitsere suhtub Wilfi tema päritolu tõttu paraja põlguse ja eelarvamusega, osutub vastne nooremleitnant väga heaks piloodiks ning julgeks ja leidlikuks ohvitseriks, kes oma kolm esimest lahingoperatsiooni hiilgavalt läbi viib ja Impeeriumi laevastiku juhtkonna tähelepanu osaliseks saab. Nii et raamatu lõpuks on Brim juba mitmete kõrgete autasude osaliseks saanud, leitnandiks edutatud ja vanempiloodi kohale istunud.

Ja lisaks oma lahingulistele vägitegudele on Brimil õnnestunud Impeeriumi troonipärijaks oleva printsessi pea segamini ajada (või on see vastupidi...) ja temaga salajasse, aga väga lähedasse suhetesse astuda. See on siis see raamatu erootiline alatoon.

Nagu ma juba algul vihjasin, ega millegi eriti märkimisväärsega raamatu puhul tegemist ei ole. Olen ka hulga asjalikumat militaarulmet lugenud.
Tegu on sellise ladusa, kerge, veidi pealiskaudse, igasuguste väljamõeldud terminitega ohtralt vürtsitatud tekstiga, mida lugedes oma pead millegagi vaevata ei tule. Põnevust teatud määral on, pinget mitte eriti, erootika-armastusliin on selline, et hädaga käib kah... Ühesõnaga ei eruta, ei ärrita raamat.

Või tegelikult üks korralik jaburus raamatus on ikka ka. Ütlesin juba, et Baldwinile on meeldinud igasugu nimetusi ja termineid välja mõelda. See tähendab ka seda, et kõik raamatus esinevad mõõtühikud on autori leiutatud (pikkus-, kiirus-, aja-, raskusühikud jne.). Aga nende lahtiseletuse leidsin ma sarja viimase, seitsmenda osa lõpust?!? Et siis loed kogu sarja läbi ja peale seda saad viimaks aimu, kui suured laevad olid, kui kiiresti nad lendasid või kui kaua Brim printsessiga voodis oli? Kusjuures need mõõtühikute seletused on sellised, et ega mina paljust ikka aru ei saanud.

Seega kaasa elama raamat ei pannud, vihast jalgu trampima ka mitte - ega muud kui nõrk kolm minu poolt.