In the Ocean of Night

Gregory Benford
Galactic Center 1
1977 a.
448 lk.

2019: NASA astronaut Nigel Walmsley is sent on a mission to intercept a rogue asteroid on a collision course with Earth. Ordered to destroy the comet, he instead discovers that it is actually the shell of a derelict space probe - a wreck with just enough power to emit a single electronic signal...

2034: Then a reply is heard. Searching for the source of this signal that comes from outside the solar system, Nigel discovers the existence of a sentient ship. When the new vessel begins to communicate directly with him, the astronaut learns of the horrors that await humanity. For the ship was created by an alien race that has spent billions and billions of years searching for intelligent life...to annihilate it.

In the Ocean of Night is a 1977 hard science fiction novel by Gregory Benford. It is the first novel in his Galactic Center Saga. It was nominated for the Nebula Award for Best Novel in 1977. It was first published as a novelette in the May/June 1972 edition of Worlds of If Science Fiction.

Arvamus:

Juba mõnda aega polnud nii igavat (või nii igava algusega) ja nii raskesti loetavad raamatut kätte sattunud. Ma ei viitsi enam isegi selle sajakonna läbiloetud lehe sisu siin mainima hakata, jõud on lihtsalt selle raamatu jaoks täiesti otsas. Ja mul olid veel nii suured lootused selle sarja osas... Üks.

Alien Enigma

Darrell Bain & Tony Teora
2010 a.
290 lk

The Bolt Cluster is an area of close-knit stars that harbors a curious planet and deadly secret. Starships which enter the cluster never return. An alien enigma there has cost Wannstead Industries so many lives and ships that they finally decide to turn it over to the US Space Navy and its futuristic contingent of roughneck Marines. Captain Keane leads mankind's most lethal spaceship into unknown alien territory, fighting battles against a bizarre alien species that will never surrender. Keane and the crew of Doc Travis are now involved in mankind's first interstellar war, where the very existence of humanity may be at stake. The Bolt Cluster enigma must not only be solved but Keane and the Doc Travis also have to survive and return to Earth. Humanity must be warned of the threat or all the lives and ships lost so far will be in vain.

Arvamus: 

Kusagil kauges täheparves kaovad jäljetult neli kosmoselaeva. Firmal kellele laevad kuulusid ei jää muud üle kui asja selgitamiseks USA armee poole pöörduda. Armee saadabki oma uusima kosmoselaeva koos 600 merejalaväelastega asja uurima. Kohapeal leitakse kolm tulnukate ja robotitega asustatud planeeti kus need kadumaläinud kosmoselaevade meeskonnad orjuses on.

Ja lendabki siis vaprate sõjaväelaste laev ühe planeedi juurest teise juurde, hävitab pahasid tulnukaid ja vabastab inimesi. Tulnukad on ka õpivõimelised ja kolmanda ning viimase planeedi vallutamine läheb juba väga raskelt ja vaevaliselt – uhke kosmoselaev lastakse päris auklikuks ja merejalaväelasi langeb kui loogu. Aga veel elusolevad vangid ikkagi vabastatakse ja tulnukate asjus saadakse ka selgust: selgub, milline suur oht on inimkonda ähvardamas.

Kesisevõitu militaarulme. Tulnukad + robotid on nii pahad kui veel olla saab ja inimestest sõjaväelased nii üllad, õilsad, targad... mida kõike positiivset. Merejalaväelased on kõigele lisaks veel ka lausa uuestisündinud matrossovid – kui on vaja, siis enda elu ohverdamine pole mingi küsimus.

Väga must-valge on lugu ja täiesti sirgjooneline kui nüüd tagantjärele vaadata. Isegi loo lõppu polnud mingit konksukest viitsitud välja mõelda. Lugedes mõnes kohas ju veidi põnevust oli, siis kui ei osanud veel arvata, et kõik alati õigesti sujub. Pooleli ma raamatut ei jätnud, seega panen ikka väga nõrga kolmekese ära ja unustan ta otsekohe.

Star Rover - The Worst of Time

Saxon Andrew
Lens of Time 5
2013 a.
270 lk

This story continues the story of Earth’s struggle with the civilizations in the giant galaxy, M87. A thousand years of peace in the new Galactic Alliance is now in jeopardy. Civil war is imminent and the aggressors know Earth and its allies must be removed as a roadblock to their plans.

What the Aggressors don’t know is the Union has found an advanced civilization in a distant galaxy that is starting to expand. It’s just a matter of time until the Alliance and the Union will be faced with an enemy unlike any horror they’ve ever encountered. Earth and its Union allies are now faced with danger on two fronts and both are powerful enough to prevail. Difficult choices must be made during this worst of time for the union.

Arvamus:

Osutuski mu kartus põhjendatuks. Mõttetu osa, no ei oleks seda vaja olnud. Ei öelnud ta midagi uut, tegu oli lihtsalt kiirkordusega eelmise nelja raamatu teemadel.

Sisust. Tuhat aastat rahu on läbi, galaktikas M87 algab kodusõda, leidub ka selle ärakasutaja ja kogu see pudru seaks edaspidi ohtu inimesed Linnuteel. Teisalt on inimesed ise kusagil universumisügavustes avastanud mingid jubedad olendid kes juba ühe galaktika on oma võimu alla saanud ja ilmselt hea meelega ka inimeste peal oma hammast prooviksid. Seega sõda kahel rindel.

Aga no loomulikult jõutakse pärast korralikku madistamist lõpuks jälle positiivse tulemuseni. Ning nagu ikka, selgub et need kõige hirmsamad koletised ja vaenlased polegi tegelikult nii lootusetult pahad nagu algul arvati (selle tõdemuseni jõutakse muidugi alles siis, kui neid olendeid miljardite kaupa maha on notitud...) ja et nendega võib samuti üksteisemõistmisele jõuda.

Ikkagi, miks oli veel seda osa vaja? Eelmised neli raamatut moodustasid ühtse terviku, see siinne on aga eraldiseisev. Ainsa loogilise põhjusena näen ma raha. Autor üritas taguda rauda, kuni see kuum oli. See on meie tänases „raha üle kõige” maailmas muidugi igati loogiline, arvestatav ja aktsepteeritav raamatu kirjutamispõhjus...

Ega see osa eelmistest halvemini kirjutatud ei olnud, aga ta oli lugejale palju igavam kuna kordusid samasugused sündmused kui eelmistes osades. Kokkurutult, kiirkorras. Põnevust ja ootamatust ju pole, kõik on ettearvatav. Ma mõtlen, et kes on sarja lugemisega selle raamatuni jõudnud, võib selle lugemisest rahuliku südamega loobuda. Hindeks kolmeke.

The End of Time

Saxon Andrew
Lens of Time 4
2012 a.
319 lk

Earth and its Minor Allies have defeated the first fleet of warships sent against them but now the Majors are planning to combine their forces. If that happens, no one will survive the massive fleets moving against them.

What neither side of the struggle knows is that both warring parties have been designated for destruction by an ancient enemy that has never tasted defeated.

The action continues in The End of Time as Earth continues the struggle to survive the overwhelming forces arrayed against it. Could this be the end of time for the warriors fighting for survival.

Arvamus:

Sõdimine käib suure hoo ja innuga edasi. Inimesed koos oma kahe M87 Vähemate seast liitlasega püüavad tolle sektori  isand-tsivilisatsioonidele - Peamistele - vastu saada ja selle Maa hävitajate ning inimeste nüüdsete liitlaste galaktikasektoriga saadaksegi peaaegu hakkama, aga siis tulevad galaktika naabersektori Peamised  inimeste vastastele appi ja inimeste ning ta liitlaste kaotus on juba käega katsuda. Kuid siis saadakse teada järgmise ja veel võimsama ning verejanulisema galaktikasektori kavast omakorda inimesed ja nende liitlased kui ajaviiteks ka inimeste ründajad ära hävitada. Ja inimkonnal tuleb jälle kord oma suhtumist muuta, senised suurimad vaenlased oma sõpradeks arvata ning üheskoos uuele ohule vastu astuda...

Käib jah selline pidev trall, et kui ühe ohuga võitled ja selles võitluses mingit tulemust hakkad saavutama, siis ilmub kohe välja uus ja veel suurem oht. See M87 on muidugi üks korralik ussipesa...

No raamatu lõpp on läbi väikese (ning ettearvatava) puändikese muidugi positiivne ja sellega võikski nüüd nagu loo otsad kokku tõmmata ja sarja edukalt lõppenuks lugeda. Aga ei, millegipärast on veel vähemalt sarja järgmine ehk siis viies osa ka olemas. Mitte ei mõista, millist uut mõtet võiks see veel edastada ja mida autori poolt siiani kirjutatule juurde anda.

Aga olgu pealegi, sellele raamatule siin korralik neli ja tuleb järgmist osa lugema hakata. Sarja paar viimast raamatut on minu jaoks oma sirgjoonelisusele ja lihtsakoelisusele vaatamata ikka sedavõrd põnevad ja kaasakiskuvad olnud, et viiendat osa lugemata ei riski küll jätta.