Alien Enigma

Darrell Bain & Tony Teora
2010 a.
290 lk

The Bolt Cluster is an area of close-knit stars that harbors a curious planet and deadly secret. Starships which enter the cluster never return. An alien enigma there has cost Wannstead Industries so many lives and ships that they finally decide to turn it over to the US Space Navy and its futuristic contingent of roughneck Marines. Captain Keane leads mankind's most lethal spaceship into unknown alien territory, fighting battles against a bizarre alien species that will never surrender. Keane and the crew of Doc Travis are now involved in mankind's first interstellar war, where the very existence of humanity may be at stake. The Bolt Cluster enigma must not only be solved but Keane and the Doc Travis also have to survive and return to Earth. Humanity must be warned of the threat or all the lives and ships lost so far will be in vain.

Arvamus: 

Kusagil kauges täheparves kaovad jäljetult neli kosmoselaeva. Firmal kellele laevad kuulusid ei jää muud üle kui asja selgitamiseks USA armee poole pöörduda. Armee saadabki oma uusima kosmoselaeva koos 600 merejalaväelastega asja uurima. Kohapeal leitakse kolm tulnukate ja robotitega asustatud planeeti kus need kadumaläinud kosmoselaevade meeskonnad orjuses on.

Ja lendabki siis vaprate sõjaväelaste laev ühe planeedi juurest teise juurde, hävitab pahasid tulnukaid ja vabastab inimesi. Tulnukad on ka õpivõimelised ja kolmanda ning viimase planeedi vallutamine läheb juba väga raskelt ja vaevaliselt – uhke kosmoselaev lastakse päris auklikuks ja merejalaväelasi langeb kui loogu. Aga veel elusolevad vangid ikkagi vabastatakse ja tulnukate asjus saadakse ka selgust: selgub, milline suur oht on inimkonda ähvardamas.

Kesisevõitu militaarulme. Tulnukad + robotid on nii pahad kui veel olla saab ja inimestest sõjaväelased nii üllad, õilsad, targad... mida kõike positiivset. Merejalaväelased on kõigele lisaks veel ka lausa uuestisündinud matrossovid – kui on vaja, siis enda elu ohverdamine pole mingi küsimus.

Väga must-valge on lugu ja täiesti sirgjooneline kui nüüd tagantjärele vaadata. Isegi loo lõppu polnud mingit konksukest viitsitud välja mõelda. Lugedes mõnes kohas ju veidi põnevust oli, siis kui ei osanud veel arvata, et kõik alati õigesti sujub. Pooleli ma raamatut ei jätnud, seega panen ikka väga nõrga kolmekese ära ja unustan ta otsekohe.