The End of Time

Saxon Andrew
Lens of Time 4
2012 a.
319 lk

Earth and its Minor Allies have defeated the first fleet of warships sent against them but now the Majors are planning to combine their forces. If that happens, no one will survive the massive fleets moving against them.

What neither side of the struggle knows is that both warring parties have been designated for destruction by an ancient enemy that has never tasted defeated.

The action continues in The End of Time as Earth continues the struggle to survive the overwhelming forces arrayed against it. Could this be the end of time for the warriors fighting for survival.

Arvamus:

Sõdimine käib suure hoo ja innuga edasi. Inimesed koos oma kahe M87 Vähemate seast liitlasega püüavad tolle sektori  isand-tsivilisatsioonidele - Peamistele - vastu saada ja selle Maa hävitajate ning inimeste nüüdsete liitlaste galaktikasektoriga saadaksegi peaaegu hakkama, aga siis tulevad galaktika naabersektori Peamised  inimeste vastastele appi ja inimeste ning ta liitlaste kaotus on juba käega katsuda. Kuid siis saadakse teada järgmise ja veel võimsama ning verejanulisema galaktikasektori kavast omakorda inimesed ja nende liitlased kui ajaviiteks ka inimeste ründajad ära hävitada. Ja inimkonnal tuleb jälle kord oma suhtumist muuta, senised suurimad vaenlased oma sõpradeks arvata ning üheskoos uuele ohule vastu astuda...

Käib jah selline pidev trall, et kui ühe ohuga võitled ja selles võitluses mingit tulemust hakkad saavutama, siis ilmub kohe välja uus ja veel suurem oht. See M87 on muidugi üks korralik ussipesa...

No raamatu lõpp on läbi väikese (ning ettearvatava) puändikese muidugi positiivne ja sellega võikski nüüd nagu loo otsad kokku tõmmata ja sarja edukalt lõppenuks lugeda. Aga ei, millegipärast on veel vähemalt sarja järgmine ehk siis viies osa ka olemas. Mitte ei mõista, millist uut mõtet võiks see veel edastada ja mida autori poolt siiani kirjutatule juurde anda.

Aga olgu pealegi, sellele raamatule siin korralik neli ja tuleb järgmist osa lugema hakata. Sarja paar viimast raamatut on minu jaoks oma sirgjoonelisusele ja lihtsakoelisusele vaatamata ikka sedavõrd põnevad ja kaasakiskuvad olnud, et viiendat osa lugemata ei riski küll jätta.