Heirs of Empire

David Weber
Dahak 3
1996. a.
544 lk.

For really tough jobs, Emperor Colin, the first of that name, is your man. The only person in the galaxy ever to stop the genocidal Achuutani, he went on from there to resurrect an empire that died fourty-five thousand years ago. He's still got a few problems - like a traitor out to murder him and three-quarters of a billion of his subjects - but if anyone can handle the job, it's Colin. But the rest of the galaxy better brace itself, because his progeny are on the way. Not that Sean and Harriet aren't nice kids; it's just that they've had a bad day.They're a long way from home, marooned with a blown up starship that's left them stranded on a theocratic world of gun powder and pikes, and Mother Church of that world doesn't like them very much. In fact, she's declared them demons, proclaimed Holy War, marshalled the Holy Host, and ordered them exterminated. You might think that things look pretty bleak for the kids, but in reality it's Mother Church that's in trouble - because Sean and Harry are chips off the old block - and they're about to get angry...

Arvamus:

Imperaator Colin tegeleb Viienda Impeeriumi ülesehitamisega ja tal tuleb võidelda ühe kõrgele kohale pääsenud salavaenlasega, ühe Maal tabamata jäänud Dahaki mässulisega (või lihtsalt nende pooldajaga?) kel on plaan Colin võimult kõrvaldada ja tema asemel Impeeriumi juhtima hakata. Ning selle eesmärgi saavutamiseks pole tollele isikule ükski vahend liiga halb.

Ja teine tegevusliin on Colini ja ta lähimate sõprade laste saatus kes küll pääsevad tolle salavaenlase korraldatud atentaadist, aga satuvad mingile eriti kaugele ja kõrvalisele planeedile, mida asustavad endised Neljanda Impeeriumi kodanikud, kes enam kui neljakümne tuhande isolatsiooniaasta jooksul "veidi  taandarenenud" on ja kus kehtiv teokraatlik võim Viienda Impeeriumi troonipärija koos ta sõpradega deemoniteks kuulutab...

Esimene tõsine märkus: kui mingit raamatusarja lugema hakata, siis tuleks see sari võimaluse korral ühe jutiga lõpuni läbi lugeda. Paariaastase vahe järel on muidu pagana raske kõiki eelmistest osadest pärit tegelasi meelde tuletada ja aru saada, kes nad varem olid, mida tegid ja miks nad tähtsad on. Ühesõnaga teemasse taas-sisseelamine on vaevaline.

Ja teine märkus: kui mingi sarja kaks raamatut sulle väga meeldisid, siis ei tasu raudselt eeldada, et ka sama sarja kolmas osa peaks sulle vähemalt normaalselt peale minema.
No ei istunud see raamat mulle, tee mis tahad. Kui tuua välja kõige olulisem, mis raamatul minu jaoks viga oli, siis loetu lihtsalt ei haaranud kaasa, igav oli... ja siis see usuteema sissetulek. No ei taha ma selliseid asju lugeda - selle asemel et ise mõelda, asjade olemusest mõista püüda, oma pead vaevata on jah pagana lihtne kõige kohta millest aru ei saa, öelda et see on Jumala tahe, et siin pole midagi arutada, Jumal on nii ette näinud ja muu selline joga. Ei meeldi see mulle...
Nii et midagi polnud parata, 18ndas peatükis jätsin raamatu pooleli. Pole ju mõtet end sundida lugema asja, mis sulle ei istu. Ning hindeks seega poolelijätmist tähistav 1.

Neptune Crossing

Jeffrey A. Carver
Chaos Chronicles 1
1994 a.
383 lk.

When John Bandicut sets out across the surface of Triton, he's hardly ready for the storm of chaos that's about to blow through his life. The alien quarx that soon inhabits his mind is humanity's first contact with an alien life. The quarx, part of an ancient galactic civilization that manipulates chaos theory to predict catastrophic events, seeks to prevent a cometary collision that could destroy the Earth. But it must have help. If Bandicut chooses to trust the quarx, he must break all the rules--indeed, sacrifice his life as he knows it--to prevent humanity's greatest cataclysm. Leaving friends and lover behind, hurtling across the solar system in a stolen spaceship, Bandicut can only pray that his actions will save the Earth--even if he doesn't live to see it again.

Arvamus:

Carver on loo idee saanud kaoseteooriast. Või püüab ta isegi kaoseteooriat ilukirjanduslikult illustreerida, sel juhul on üritus küll hädine - raamatu lihtne süžee versus keeruline kaoseteooris - sest ega me Carverilt siin selle teooria kohta muud ei kuule kui seda elementaarset tõdemust, et keerulise süsteemi käitumist on äärmiselt raske prognoosida (isegi miljonite aastate kogemusega ülikõrgtehnoloogiat kasutaval tulnukal...) ja üks tilluke sündmus süsteemi ühes kohas võib kunagi esile kutsuda väga suure muudatuse süsteemi teises kohas. Kui autor ka midagi rohkemat öelda tahab, siis need selgitused jätab ta alati väga kiiresti pooleli peategelase põhjendusega, et ega ta midagi aru ju ei saa. Huvitav, mis probleem siin oli: kas ei mõistnud Carver ise teemat rohkem, pidas oma lugejaid kaoseteooriasse süvenemiseks liiga lollideks või kavatses ta sellesse teooriasse süveneda alles sarja järgmistes osades ja see raamat oli vaid põgus sissejuhatus sinna?

Raamatu sündmustik on iseenesest lihtne. Neptuuni kuul Tritonil mis on kusagilt teisest tähesüsteemist pärit ja sõjas hävitatud planeet, pesitsevad juba iidsetest aegadest Tõlk (igivana masin mis enamasti käitub kui hiidlase koer - ei haugu ega hammusta aga jälgib ja jätab meelde) ja tema abiline quarx („I exist in a partial... a fractal displacement from your physical continuum” – tähendab see siis mida iganes). Ja Tõlk leiab, et on vaja päästa Maa katastroofilise komeeditabamuse eest. Mis hea pärast päästa, mina aru ei saanud. Ehk siis Tõlk plaanib ja kamandab, quarx viib Tõlgi käske ellu, aga et ta on meie reaalsuses mitte eriti füüsilisel kujul, siis musta töö tegijaks valivad nad endise piloodi John Bandicuti. Istutab quarx end Bandicuti pähe ja algavad pikad dialoogid kuni Bandicut nõustub enesetapurünnakuga komeedi hävitama ja quarxi juhendamisel ja abil selle ettevõtmise ka ellu viib.

Kolmveerand raamatut arenesid sündmused minu arvates liiga aeglaselt ja pinget polnud piisavalt, raamatu lõpus asi veidi paranes, aga üldmuljet see ei päästnud. Olid mõned veidi humoorikad dialoogid ning arusaamatused Bandicuti ja quarxi vahel, aga et Bandicut mulle üsna antipaatne tegelane oli (ebastabiilne, jonnakas, viril, äkiline, kärsitu, tema suhe Julie’ga oli päris anekdoot, komeedi hävitamise ja inimkonna päästmise juures näis Bandicuti põhiprobleem olevat see, et kas Maal pärast ikka saadakse ta kangelasteost teada), siis siit ka palju plusspunkte raamatule ei tulnud. Kuid kellele selline rahulikum, tasapisi arenev veidra peategelasega ulme istub, siis miks mitte, lugu ladusalt jutustada Carver oskab. Minult aga raamatule hindeks kolm ja sarja järgmiste osade lugemist ma nüüd enam ei plaani.

Liberation

Ryk Brown
The Frontier Saga 10
2014. a.
372 lk.

Heartfelt reunions with friends…
Desperate plans to gain advantage…
Opportunities that cannot be ignored…
Discovery of family once thought lost…

The time has come for Captain Scott to fight for that which was taken… the very freedom of the world he was sworn to protect.

Arvamus:

Esimene loetud raamat, mis on käesoleval, 2014. aastal ilmunud... :).

Suurem osa raamatust tegeletaks Celestia lendamasaamisega ja tema kaitsmisega Jungi rünnakute eest.
Lõpuks saab aga Maad valitseval Jungi kindralil Aurora tegevusest kõrini (ja ta laevad hakkavad otsa lõppema), nii et ta otsustab probleemi ühekorraga ja drastiliste meetoditega lahendada. Mis tulemusteni selline tegutsemine viib, ütleb ära raamatu pealkiri. Aga sellega pole kapten Scotti ning Maa probleemid muidugi lõppenud, lõppenud on vaid üks etapp ja probleemide mastaap ilmselt vaid suureneb.

Brown oskab haaravalt kirjutada, ma lugesin sarja selle osa üsna ühe hooga, vähem kui kahe päevaga läbi ja jään muidugi jälle järge ootama. Ainus asi, mida ma ette heidaks, on kohati liiga detailseks minek (no ei ole ju eriti oluline teada, millist kohta vastase laevas täpselt iga tulistatud lask tabas, kui tabas...), sarja algusepoole osad nagu ei olnud minu arust nii detailsed. Aga olgu, põnevuse ja kaasahaaravuse eest panen nõrga viie ära.

Stealing Light

Gary Gibson

The Shoal Sequence 1

2007 a.

604 lk.

In the 25th century, only the Shoal possess the secret of faster-than-light travel (FTL), giving them absolute control over all trade and exploration throughout the galaxy. Mankind has operated within their influence for two centuries, establishing a dozen human colony worlds scattered along Shoal trade routes. Dakota Merrick, while serving as a military pilot, has witnessed atrocities for which this alien race is responsible. Now piloting a civilian cargo ship, she is currently ferrying an exploration team to a star system containing a derelict starship. From its wreckage, her passengers hope to salvage a functioning FTL drive of mysteriously non-Shoal origin. But the Shoal are not yet ready to relinquish their monopoly over a technology they acquired through ancient genocide.

Arvamus:

25. sajand. Shoulid on ainsad, kes valdavad valguse kiirusest kiiremini lendamise tehnoloogiat. Nad lasevad inimestel lahkelt seda tehnoloogiat kasutada, aga enda tingimustel. Nii on inimestel lubatud uurida ning koloniseerida 200 valgusaastase raadiusega galaktikapiirkond ja sellest kaugemale pole inimestel asja. Loomulikult ei lubata inimestel iseseisvalt uurida ja katsetada mõnda teist valgusest kiirema liikumise tehnoloogiat. Kogu inimeste tegevus on Shouli enamasti nähtamatu, aga tähelepaneliku vaatluse all. Aga selline järelvalve on lasknud inimestel etteantud piirides hulga kolooniaid luua, nende vahel elavat kaubandust arendada, omavahel rahulikult sõdida ja kaitsnud neid teiste rasside kallaletungide eest.

Raamatu peategelaseks on piloot Dakota Merrick, üks väheseid inimesi, kelle ajju on mingid kiibid siirdatud mis talle tavakodanikuga võrreldes palju lisavõimeid annavad. Aga millegipärast hakkab Dakota igasugustesse jamadesse sattuma ja nagu varsti selgub, on selle taga üks shoul, kes teda oma eesmärkidel ära kasutab.

Kui asjad Dakota jaoks juba päris kehvad on, leiab ta töö ühe eriliselt vägivaldse inimrühma juures. Nood tegelased on leidnud iidse valgusest kiiremini lendava kosmoselaeva vraki ja tahavad selle shoulide teadmata enda huvides kasutusele võtta. Tolle uunikumi piloodiks ongi neil Dakotat vaja.

Seda relikti uurides hakkab Dakotale selguma, et suures plaanis pole tegelikult miski nii, nagu inimestele siiani paistnud on. Selgub, et shoulid on inimestele paljustki rääkimata jätnud ning paljust valetanud. Ja edasi põimuvad juba Loojate ilmselt ülisuured eesmärgid Shouli tagasihoidliku enesesäilitussooviga ja sellise tähtsusetu pisiasjaga, et kas Dakota ja ta poolliitlane Corso jäävad selles sündmuste keerises ellu või mitte...

Raamatu esimesi peatükke oli veidi keeruline lugeda kuna peatükkide kaupa hüpati ühelt tegevusliinilt teisele kusjuures eri tegevusliinide ajaskaala oli segamini aetud. Kuniks tähtsamad tegelased ja sündmusliinid meelde ei jäänud, pidin raamatus mitu korda tagasi minema ja mõne tegelasega varem toimunu meeldetuletuseks uuesti üle vaatama.

Dakota on selline peategelane, kes mind endale just lausa jäägitult kaasa elama ja samastuma ei pannud aga teda oli huvitav kõrvalt vaadata: vahel kaastundega, vahel mõistmisega, vahel vihaga, vahel arusaamatusega. See, et tegevus oli alguses küllalt raskelt arusaadav, tõmbas seal ka põnevust maha aga kui nüüd raamatule kui tervikule mõelda, siis pinget oli kogu loos pidevalt. Ja põnevat ootust – mis ikka kõigi nende sündmuste taga on; vaevalt ju vaid see mõte, et teada on hea, aga mitte teada veel parem (ja tervislikum) – kahjuks see suuresti ootuseks jäigi.
Nii et mida raamatus ei olnud, see oli minu arvates originaalsus, Gibsoni omad ideed. Kõik kirjutatu oli juba kusagilt ühel või teisel viisil varem tuttav.

Minu jaoks siiski nelja väärt raamat. Kohe sarja järgmise raamatu järele haarama ei pannud, aga kunagi loen ma ilmselt ka järgmise(d) osa(d) läbi.