Chaos Chronicles 1
1994 a.
383 lk.
When John Bandicut sets out across the surface of Triton, he's hardly ready for the storm of chaos that's about to blow through his life. The alien quarx that soon inhabits his mind is humanity's first contact with an alien life. The quarx, part of an ancient galactic civilization that manipulates chaos theory to predict catastrophic events, seeks to prevent a cometary collision that could destroy the Earth. But it must have help. If Bandicut chooses to trust the quarx, he must break all the rules--indeed, sacrifice his life as he knows it--to prevent humanity's greatest cataclysm. Leaving friends and lover behind, hurtling across the solar system in a stolen spaceship, Bandicut can only pray that his actions will save the Earth--even if he doesn't live to see it again.
Arvamus:
Carver on loo idee saanud kaoseteooriast. Või püüab ta isegi kaoseteooriat ilukirjanduslikult illustreerida, sel juhul on üritus küll hädine - raamatu lihtne süžee versus keeruline kaoseteooris - sest ega me Carverilt siin selle teooria kohta muud ei kuule kui seda elementaarset tõdemust, et keerulise süsteemi käitumist on äärmiselt raske prognoosida (isegi miljonite aastate kogemusega ülikõrgtehnoloogiat kasutaval tulnukal...) ja üks tilluke sündmus süsteemi ühes kohas võib kunagi esile kutsuda väga suure muudatuse süsteemi teises kohas. Kui autor ka midagi rohkemat öelda tahab, siis need selgitused jätab ta alati väga kiiresti pooleli peategelase põhjendusega, et ega ta midagi aru ju ei saa. Huvitav, mis probleem siin oli: kas ei mõistnud Carver ise teemat rohkem, pidas oma lugejaid kaoseteooriasse süvenemiseks liiga lollideks või kavatses ta sellesse teooriasse süveneda alles sarja järgmistes osades ja see raamat oli vaid põgus sissejuhatus sinna?
Raamatu sündmustik on iseenesest lihtne. Neptuuni kuul Tritonil mis on kusagilt teisest tähesüsteemist pärit ja sõjas hävitatud planeet, pesitsevad juba iidsetest aegadest Tõlk (igivana masin mis enamasti käitub kui hiidlase koer - ei haugu ega hammusta aga jälgib ja jätab meelde) ja tema abiline quarx („I exist in a partial... a fractal displacement from your physical continuum” – tähendab see siis mida iganes). Ja Tõlk leiab, et on vaja päästa Maa katastroofilise komeeditabamuse eest. Mis hea pärast päästa, mina aru ei saanud. Ehk siis Tõlk plaanib ja kamandab, quarx viib Tõlgi käske ellu, aga et ta on meie reaalsuses mitte eriti füüsilisel kujul, siis musta töö tegijaks valivad nad endise piloodi John Bandicuti. Istutab quarx end Bandicuti pähe ja algavad pikad dialoogid kuni Bandicut nõustub enesetapurünnakuga komeedi hävitama ja quarxi juhendamisel ja abil selle ettevõtmise ka ellu viib.
Kolmveerand raamatut arenesid sündmused minu arvates liiga aeglaselt ja pinget polnud piisavalt, raamatu lõpus asi veidi paranes, aga üldmuljet see ei päästnud. Olid mõned veidi humoorikad dialoogid ning arusaamatused Bandicuti ja quarxi vahel, aga et Bandicut mulle üsna antipaatne tegelane oli (ebastabiilne, jonnakas, viril, äkiline, kärsitu, tema suhe Julie’ga oli päris anekdoot, komeedi hävitamise ja inimkonna päästmise juures näis Bandicuti põhiprobleem olevat see, et kas Maal pärast ikka saadakse ta kangelasteost teada), siis siit ka palju plusspunkte raamatule ei tulnud. Kuid kellele selline rahulikum, tasapisi arenev veidra peategelasega ulme istub, siis miks mitte, lugu ladusalt jutustada Carver oskab. Minult aga raamatule hindeks kolm ja sarja järgmiste osade lugemist ma nüüd enam ei plaani.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar