Seeds of Memory

J. Richard Jacob
2006 a.
392 lk.

SPACE...once believed to be a vast and vacant void, has been found, in fact, to be filled with all sorts of things?things that roam freely and at random.  Our little spaceship Earth is no longer as secure as we once thought it to be.  There are clouds of dust and gas so hot that their mere passing would scour our little system of planets with a breath of death and destruction complete.  Clouds so massive that just their passing could throw all our little planets from of their peaceful orbits into the deep cold of a sunless darkness and fling our star out and on its way to being one of the eternal roamers of our galaxy, or even throw it into an intergalactic journey to who-knows-where?  Black holes; blazars; blasts of deadly radiation from nearby super-novae; stars; burned out hulks of stars; super-dense neutron stars; rocks (small or incredibly large), and a host of other things?none of them welcome visitors. IN THIS INCREDIBLE, SWEEPING SAGA across thousands of years and hundreds of light years we come face to face with our fears and deep prejudices. It is here, in SEEDS OF MEMORY, that we get an idea of what it means to be "HUMAN" and what "HUMAN" really means. It is here, in SEEDS OF MEMORY, that we are confronted with the need to know colliding head-on with reality. Are we, HOMO SAPIENS SAPIENS, truly the only form that humans can take, and is our history the only history? Might there not be others, or others created out of the very stuff of life who are, after all, our brothers and sisters?kith and kin? In this story we find that the lines that divide have indistinct, fuzzy edges, and that we are the ones who make those divisions. Here we discover humanity at its magnificent best, its seething worst, and everything imaginable between, while we make an uncertain attempt to reunite two peoples separated by time and space...and other things... One of those unwelcome visitors has arrived and we are pitifully unprepared.  This is a speculative look into a far-flung future disaster that could actually happen (and well might, someday) and how the human species reacts to it. It could even be said that it is a look at a future history?a history we might not be able to survive.

Arvamus:

Et raamatu esimesed  40 lehekülge osutusid äärmiselt segaselt kirjutatuks ja ma ei kippunud millestki aru saama, siis sealmaal ma selle raamatu lugemise ka lõpetasin. Ei muud kui üks.

Outside Context Problem

Christopher Nuttall
Outside Context Problem 1
2012 a.
547 lk.

When a UFO crashes near a top secret military base, the American Government realises that aliens have been spying on the human race for years. But even as they rush to unlock the technological secrets in the alien craft, the aliens launched the first step in their plan to invade the Earth and enslave the human race. With a giant mothership approaching the planet and the inhabitants promising peace and plenty, humanity must defeat a vastly superior foe with uncertain motives or lose its freedom forever.

On one side, a powerful alien force…

On the other side, a divided humanity…

The battle for Earth has begun.

Arvamus:

Raamatu tegevus toimub tänapäeval ja nagu ütleb raamatu pealkiri, tekib inimkonnal ühtäkki „outside context problem” ehk siis  ilmuvad välja Maa oma uueks koduks valinud tulnukad ja sellist asja pole loomulikult osanud ükski inimene ette näha.
Sündmused algavad sellest, et ühe USA ülisalajase sõjaväebaasi aia taha kukub maha kõige ehtsam UFO. Tulnukalaibad sees ja puha. Mida jänkid esimese asjana teevad – muidugi salastavad juhtunu kõige karmimalt ära ja hakkavad laipu ja lennumasinat uurima, aga ka UFO-vaatluste aastakümnete pikkust kurikuulsat ajalugu uue pilguga läbi käima. Ja jõuavad seda tehes kiiresti juukseid püstiajava arusaamiseni, et väike osa mineviku UFO-vaatlustest on ilmselt ikkagi tõesed olnud ja see väikegi osa tähendab kogusummas seda, et tulnukad on meid juba aastakümneid ning väga intensiivselt uurinud.

Läheb nädalake mööda ja tulnukad „helistavad” Valgesse Majja ning kutsuvad presidendi läbirääkimistele. Lennutatakse president tulnukate emalaevale ja teatatakse talle, et nende emalaeva ekspluatatsiooniaeg hakkab kohe läbi saama, kuhugi edasi lennata enam ei saa, laeval on aga miljard tulnukat ja et neil on nüüd Maad vaja. Kas USA aitab neil koloniseerimisel muud maailma maha suruda või keeldumise korral tehakse USA pulbriks ja seatakse end Maal ikka sisse.

President nõunikega paar päeva mõtleb ja siis keeldub tulnukate ettepanekust ning otsustab vajadusel ja liidus teiste riikidega tulnukate vastu ilmselgelt üsna lootusetusse võitlusse astuda. Loogika selle otsuse taga oli järgmine.
Kui mingid tulnukad suudavad valgusaastate tagant meie juurde lennata (ja meie ei suuda aastakümneid enam inimest Kuulegi viia), siis on nood tulnukad meist kahtlemata palju kõrgemal arengutasemel.
Väga suure arenguerinevusega ühiskondade kokkupuude ja kooseksisteerimine lõpeb vähemarenenu jaoks alati katastroofiga, ka siis, kui tol arenenumal ühiskonnal mingeid halbu kavatsusi ei olegi (tulnukatel aga mitme märgi põhjal just need halvad kavatsused näivad olevat...). Meenutatakse ka Ameerika indiaanlaste saatust kokkupuutel Euroopa kultuuriga – kogu Ameerika mandril olid tulemus indiaanlaste jaoks katastroofiline millest enam kunagi ei toibutudki.
Kui aga indiaanlaste rollis on kogu inimkond... ja kokku põrkuvad täiesti erinevate olendite maailmad, mitte lihtsalt kaks erinevat inimkultuuri... ainus lahendus on võidelda, ehk avab see mingigi pääsetee või sunnib tulnukaid ka inimestega arvestama.
Igati arukas ja loogiline mõttekäik minu arvates.

Tulnukad on aga aastakümneid Maal ringi sebides oma kodutöö väga hästi teinud ja inimeste sõjalised võimalused, käitumise, psüühika ja igasuguse poliitika endale suurepäraselt selgeks teinud ja järgmise käiguna häälestavad nad üheainsa elegantse liigutusega kogu muu maailma USA vastu. Jänkidele tõmmatakse nii armetult kott pähe, et nende pärast tuleb lausa pisar silma. Nii jääbki USA üksi tulnukate vastu... ja siis käib kõik kiiresti. Kahe nädalaga on USA õhukaitse purustatud ja ühiskond kokku varisemas... kolmanda nädala lõpuks on USA okupeeritud.

Põnev raamat oli, hästi kirjutatud, tegevustik oli minu arvates väga tõetruu ja usutav (natuke veider pluss ulmekale...), tegelased jäid küll veidi kahvatuks, aga tegevuse laiahaardelisuse ja tempo juures mõistetav asi... paljude raamatus väljaöeldut seisukohtade ja vaadetega läheb minu arvamus kokku (kõva pluss loole :D). Mida veel raamatus oli? Üksjagu poliitikat, ehk veidi paljugi viiteid ja muigamist igasugustel ulmehuvilisele tuttavatel teemadel (Roswellist ja Area 51-st alates ja Independence Day filmiga lõpetades), paralleele Iraagi sõjaga (jänkid seekord muidugi iraaklaste rollis), tulnukatest ei saa me aga peaaegu midagi teada (peale nende välimuse ja nende tehnika võimaluste – raamatu kontekstis ka täiesti loogiline). Minu arvates on 32-aastane ajaloolaseharidusega šotlane hea raamatu kirjutanud ja minult sellele viis.

Diving into the Wreck

Kristine Kathryn Rusch
A Diving Universe 1
2009 a.
269 lk.

Boss loves to dive historical ships, derelict spacecraft found adrift in the blackness between the stars. Sometimes she salvages for money, but mostly she’s an active historian. She wants to know about the past—to experience it firsthand. Once she’s dived the ship, she’ll either leave it for others to find or file a claim so that she can bring tourists to dive it as well. It’s a good life for a tough loner, with more interest in artifacts than people.
Then one day, Boss finds the claim of a lifetime: an enormous spacecraft, incredibly old, and apparently Earth-made. It’s impossible for something so old, built in the days before Faster Than Light travel, to have journeyed this far from Earth. It shouldn’t be here. It can’t be here. And yet, it is. Boss’s curiosity is up, and she’s determined to investigate. She hires a group of divers to explore the wreck with her, the best team she can assemble. But some secrets are best kept hidden, and the past won’t give up its treasures without exacting a price in blood.

Arvamus:

Diving Universe sarja esimene osa.
Väga kauge tulevik. Kogu sündmustik keerleb sellise asja kui "stealth tech" ümber mis eesti keelde tõlgituna peaks peitetehnoloogiat tähendama. Ainult et autor ei pea silmas sellist peitetehnoloogiat, mis meil tänapäeval lennukeid ja laevu radarile raskestimärgatavaks muudab, vaid midagi hoopis keerulisemat. Ruschi peitetehnoloogia on selline, mis muudab objekti nii nähtamatuks, kuuldamatuks kui et objekti pole võimalik ka katsuda - seega seda tehnoloogiat kasutava objekti otsa juhuslikult koperdada ei saa.
Autor pakub raamatus sellise stealt techi kohta ka kolm naljakat seletust-oletust: objekt "lahustub" ruumi ühes kohas ja paneb end ruuni teises ettenähtud kohas jälle "kokku" või läheb objekt vastasfaasi kõige muuga universumis või käib objekt kadumise ajal kusagil väljaspool meie dimensiooni. Ja just selline peitetehnoloogia oli inimestel 5000 aastat tagasi juba enam-vähem töötavana olemas, peale seda on tehnoloogia aga millegipärast ära unustatud ja nüüd siis püüab mingi Enterran Empire seda uuesti leiutada ja kasutusele võtta.

Raamatu esimene osa ongi nimega "Diving into the Wreck", vanadele kosmoselaevadele sukeldumisega elatist teeniv peategelane (proua hüüdnimega Boss) leiab juhuslikult ühe eriti iidse kosmoselaeva koos ikka veel töötava peitetehnoloogiaga. Ekspeditsioon laeva uurimiseks lõpeb aga uurijatele kurvalt...
Raamatu teine osa on "The Room of Lost Souls". Boss võtab suuresti isiklikel motiividel vastu tööpakkumise käia ühes teises töötava peitetehnoloogiaga kohas, salapärases orbitaaljaamas. Seegi ekspeditsioon lõpeb kurvalt sest tööandja jätab Bossile nii mõndagi rääkimata ja ka motiiv tööpakkumise taga on tal hoopis teine kui see, mida ta rääkis.
Ja kolmas osa on "The Hearth of the Machine". Kaks eelmist ekspeditsiooni on Bossile teinud selgeks peitetehnoloogia ohtlikkuse, eriti veel tolle Impeeriumi võimukandjate kätes ning ta otsustab teha lõpu selle tehnoloogia taastamiskatsetele. See tähendab siis raamatu esimeses osas leitud kosmoselaeva hävitamist. Ja kuigi too antiikne laev õnnestubki hävitada ja ühtteist lisakski, selgub et see pole sugugi piisav peitetehnoloogia kasutuselevõtu ürituste päevakorrast väljaarvamiseks. Ja sünnib uus plaan...

Rahulikus tempos raamat, veidi harjumatus stiilis kirjutatud aga no stiiliga harjub ära. Rusch kirjutab hästi, aga vähemalt selles raamatus kirjutab ta minu arvates liiga palju. Tempo kaob, pinge ei säili, järele jääb selline ühetooniline heietamine. Ei pannud kohe sarja järgmist osa haarama. Mitte halb raamat mis mu ükskõikseks jättis... nii tuleb kokkuvõtteks öelda ja kolm seega.

Enigma

Tony Healey
Far from Home 13
2014. a.
248 lk.

A year has passed since the crew of the Defiant were thrown far from home.
Now they face a new mission of exploration and discovery. A vast alien object has been discovered in uninhabited space, and Captain Jessica King is tasked with determining what the object is, and whether or not it poses a threat to the Terran Union. But there is more to this enigma than any of them could possibly imagine...

Arvamus:

Kapten King saadetakse Defiantiga kiirkorras ühte veidrat kosmoseobjekti uurima. See on selline 60x20 km silinder ühe hävinud tsivilisatsiooni endises kodutähesüsteemis. Väga sõjaka ja kõrgeltarenenud tsivilisatsiooni kunagises kodusüsteemis...

Ja edasine on hale plagiaat Arthur C. Clarki romaanist Rendezvous with Rama. Kui ma poleks täpselt aasta tagasi Clarki Ramat lugenud, võinuks ma seda Enigmat veel nõrgapoolse kolme vääriliseks pidada. Aga Rama mulle meeldis ja on veel suhteliselt värskelt meeles, nii et Healey kirjutatu tundub ikka armetu käkerdisena Clarki kõrval. Ja kuidas saab nii üheselt teise kirjaniku teost kopeerida? Täiesti arusaamatu.

Mis putukas seda Healey't küll hammustas, et ta ei võinud Far from Home sarja esimese 12 osaga ära lõpetada? Järjekordselt on mängus rahahimu nagu mitmete teistegi uute ja veidi positiivset tähelepanu pälvinud autorite puhul näivad asjad olevat? No et jõudis ta sari mingite edetabelite ülaotsa ja tekkis vastupandamatu soov taguda rauda, kuni see kuum on (et siis antud teemast-sarjast võimalikult palju raha välja pigistada...)?!

No mis ma siin rohkem ikka arvan või mida ma hindan... läbi ma selle raamatu ju lugesin, nii et ühte oleks nagu vähe hindeks panna, jään siis väga nõrga kahe juurde.
Ja Far from Home sarja järgmisi osi ma enam ei loe! See raamat siin oli lugeja petmine!!!