Diving into the Wreck

Kristine Kathryn Rusch
A Diving Universe 1
2009 a.
269 lk.

Boss loves to dive historical ships, derelict spacecraft found adrift in the blackness between the stars. Sometimes she salvages for money, but mostly she’s an active historian. She wants to know about the past—to experience it firsthand. Once she’s dived the ship, she’ll either leave it for others to find or file a claim so that she can bring tourists to dive it as well. It’s a good life for a tough loner, with more interest in artifacts than people.
Then one day, Boss finds the claim of a lifetime: an enormous spacecraft, incredibly old, and apparently Earth-made. It’s impossible for something so old, built in the days before Faster Than Light travel, to have journeyed this far from Earth. It shouldn’t be here. It can’t be here. And yet, it is. Boss’s curiosity is up, and she’s determined to investigate. She hires a group of divers to explore the wreck with her, the best team she can assemble. But some secrets are best kept hidden, and the past won’t give up its treasures without exacting a price in blood.

Arvamus:

Diving Universe sarja esimene osa.
Väga kauge tulevik. Kogu sündmustik keerleb sellise asja kui "stealth tech" ümber mis eesti keelde tõlgituna peaks peitetehnoloogiat tähendama. Ainult et autor ei pea silmas sellist peitetehnoloogiat, mis meil tänapäeval lennukeid ja laevu radarile raskestimärgatavaks muudab, vaid midagi hoopis keerulisemat. Ruschi peitetehnoloogia on selline, mis muudab objekti nii nähtamatuks, kuuldamatuks kui et objekti pole võimalik ka katsuda - seega seda tehnoloogiat kasutava objekti otsa juhuslikult koperdada ei saa.
Autor pakub raamatus sellise stealt techi kohta ka kolm naljakat seletust-oletust: objekt "lahustub" ruumi ühes kohas ja paneb end ruuni teises ettenähtud kohas jälle "kokku" või läheb objekt vastasfaasi kõige muuga universumis või käib objekt kadumise ajal kusagil väljaspool meie dimensiooni. Ja just selline peitetehnoloogia oli inimestel 5000 aastat tagasi juba enam-vähem töötavana olemas, peale seda on tehnoloogia aga millegipärast ära unustatud ja nüüd siis püüab mingi Enterran Empire seda uuesti leiutada ja kasutusele võtta.

Raamatu esimene osa ongi nimega "Diving into the Wreck", vanadele kosmoselaevadele sukeldumisega elatist teeniv peategelane (proua hüüdnimega Boss) leiab juhuslikult ühe eriti iidse kosmoselaeva koos ikka veel töötava peitetehnoloogiaga. Ekspeditsioon laeva uurimiseks lõpeb aga uurijatele kurvalt...
Raamatu teine osa on "The Room of Lost Souls". Boss võtab suuresti isiklikel motiividel vastu tööpakkumise käia ühes teises töötava peitetehnoloogiaga kohas, salapärases orbitaaljaamas. Seegi ekspeditsioon lõpeb kurvalt sest tööandja jätab Bossile nii mõndagi rääkimata ja ka motiiv tööpakkumise taga on tal hoopis teine kui see, mida ta rääkis.
Ja kolmas osa on "The Hearth of the Machine". Kaks eelmist ekspeditsiooni on Bossile teinud selgeks peitetehnoloogia ohtlikkuse, eriti veel tolle Impeeriumi võimukandjate kätes ning ta otsustab teha lõpu selle tehnoloogia taastamiskatsetele. See tähendab siis raamatu esimeses osas leitud kosmoselaeva hävitamist. Ja kuigi too antiikne laev õnnestubki hävitada ja ühtteist lisakski, selgub et see pole sugugi piisav peitetehnoloogia kasutuselevõtu ürituste päevakorrast väljaarvamiseks. Ja sünnib uus plaan...

Rahulikus tempos raamat, veidi harjumatus stiilis kirjutatud aga no stiiliga harjub ära. Rusch kirjutab hästi, aga vähemalt selles raamatus kirjutab ta minu arvates liiga palju. Tempo kaob, pinge ei säili, järele jääb selline ühetooniline heietamine. Ei pannud kohe sarja järgmist osa haarama. Mitte halb raamat mis mu ükskõikseks jättis... nii tuleb kokkuvõtteks öelda ja kolm seega.