The Well of Stars

Robert Reed
Marrow 2
2004 a.
304 lk.

As it sails the galaxy, the Great Ship (introduced in 2000's Marrow) meets an opponent worthy of its Jupiter-like size in Reed's taut sequel. Pitted against an entity that has sculpted its own dark cloud nebula called the Inkwell, the Ship's human captains and their nonhuman allies engage in a duel of wits and strength that drains gas giants and turns black holes into weapons. Washen, second in command but first in authority, must prepare the Great Ship for the encounter with the Inkwell. Washen's lover, Pamir, sets off in a streakship to confront the nebula's dominant species, the polyponds. Unraveling the dark nebula's secrets requires Washen to uncover some of the Great Ship's mysteries as well. The infinite depths of space are well matched by the all-too-human depths of Reed's characters, who range from near-deity to damaged fosterling, but must all face the problem of resolving conflicts between individual desires and communal needs. Having body-rebuilding immortality genes only gives them that much more time to debate the issue (as well as catching the unwary reader with quick-cut jumps of decades in a sentence). This literary SF novel works at all levels, from the big action sequences and mind-expanding concepts to the quiet, reflective moments.

Arvamus:

Suur Laev on peale eelmises osas toimunud madinat Marrowl inimeste poolt etteantud ja sadade aastatuhandete jooksul järgitud marsruudist Linnuteel kõrvale kaldunud ja oma kosmilise liinibussi funktsiooni minetanud. Ja et laeva vanale kursile vigastuste parandamise tõttu vajaliku kiirusega tagasi suunata pole võimalik, asutakse uurima, kuhu Laeva nüüdne kurss siis ta miljardid asukad viib.

Aga viib uus kurss Laeva mingisse tumedasse udukogusse. Ja mida rohkem Kaptenid seda udukogu uurivad, seda kahtlasemana ta neile tundub. Näiteks selgub, et oma trajektoori tõttu udukogusse lennanud rändtähed koos oma planeedisüsteemidega on valgusaastate kuludes sealt udukogust enamasti jälle ka väljunud, aga äärmiselt rüüstatud kujul - tähtedest endist on veel midagi järel, aga nende kaaslased (planeedid) ja asteroidid on alati kõik udukogus kuidagi ning millegipärast kaduma läinud. Mis on üks ütlemata kahtlane ja loodusseadustega mittekooskõlas olev asi.
Ja udukogule lähenedes hakatakse sealt ka mingeid mõistuslikke signaale avastama ja üldse hakkavad märgid näitama, et udukogus eksisteerib mingi mõistuslik elu, ja sugugi mitte madalal arengutasemel olev.

Udukoguni jõudmiseni jäänud paarisada aastat kasutab Laeva meeskond vanade vigastuste parandamiseks, läheneva udukogu uurimiseks ja enda uue salapärase ohu vastu kõigiti ette valmistumiseks. See on siis esimene pool raamatust.

No ja eks Laeva udukogusse sisenedes lõpuks selgubki, kes seal elab ja mida ta tahab. Aga tahab ta Suurt Laeva ja see Laeva asukatele muidugi kuidagi ei sobi. No ja lähebki jälle madinaks ning veel selliste vahenditega, mida tõesti vaid hard-sf's kohata võib. See on siis raamatu teine pool.

Ja raamatul on ka puänt aga see jäi küll väga kesiseks ja võinuks väga hästi ka olemata olla. Ühesõnaga et kui kaks palakese (antud juhul Suur Laev) pärast kaklevad, siis kolmas ja kõige kavalam istub selle möllu ajal põõsas ja näpsab siis selle palukese mõlema kakleva osapoole eest endale.

Nii, esiteks pean ma tunnistama oma viga ja ütlema, et sarjaraamatute lugemise vahele ei tohi liiga pikka pausi ka teha. Mina lugesin Marrow'd üsna täpselt 2 aastat tagasi ja sealt tänaseni oli selgelt liiga pikk vahe "The Well of Stars'i" lugemahakkamiseks. Marrow põhisündmused ja tegelased olid küll veel meeles aga üksikasjad enam mitte, osa tegelasi ka mitte ja see tegi antud raamatu lugemise veidi keeruliseks.
Aga teiseks tundus siinne raamat mulle natuke venitatud, raskesti arusaadav ja mis kõige hullem - igavavõitu. No ei olnud selline raamat mille võtad kätte ja loed ühe hingetõmbega läbi. Siin läks neid hingetõmbeid lugemise ergutamiseks ja turgutamiseks päris ohtralt vaja. Ega ma muidu poleks kolmesajaleheküljelist raamatut 2 nädalat lugenud. Aga seda tuleb ka kohe tunnistada, et ega mul loo poolelijätmise mõtet ka ei tekkinud. Lihtsalt see oli selline raamat, mis võttis aega. Ning sarja esimene osa, Marrow, meeldis mulle sellest teisest osast oluliselt rohkem. Seega kuna ma Marrow'le panin nelja, siis antud raamat minult üle kolme küll hindeks ei saa. Lugeda seda raamatut võis aga kellelegi soovitada  ei tihka.

Revolution of the Gods: The Battle for Sol

William Hobbs
Book 2
2014 a.
121 lk.

By 2031, the surviving inhabitants of Earth are ruled by a new world government led by the Council of Seven. Over eighty percent of the population has been swept from the face of the planet by the effects of world economic collapse, nuclear catastrophe, and the Syova Virus; all of it orchestrated purposely by an ancient force in an effort to gain control of Earth and the solar system. One man has been given the abilities to prevent this cataclysmic event. And with the help of another ancient force, he and his group will endeavor to successfully lead a Revolution of the Gods.
The Battle of Sol is a compelling amalgam of hard science fiction, religious and political conspiracy, and ancient astronaut theory derived from current and historical reality. It presents a great deal of action with the backdrop of a planetary domination effort lasting dozens of millennia and culminating in a worldwide battle that takes place in a matter days throughout the series.

Arvamus:

Olukord muutub üha pingelisemaks. Pahad tulnukad kavatsevad võimu Maal lõplikult ja avalikult üle võtta. Headel tulnukatel on oma plaan halbadele tulnukatele lõplikult ära teha ning aastatuhandeid kestnud vastasseis viimaks enda kasuks lahendada. Inimkonna järelejäänud riismed (või kui palju neid puhtaverelisi Maa esialgsete asukate järeltulijaid enam üldse eksisteerib...) on üsna alasi ja haamri vahel olemise olukorras... ja ega neil suurte võitluses mingit sõnaõigust ei ole kuigi püütakse ka enda lusikas supi sisse torgata.

Kui eelmises osas oli igasuguseid müüte ja vandenõuteooriaid süle ja seljaga kokku kuhjatud, siis selles raamatus suutis autor ühe veel (ja kusjuures sellise priske) hunnikusse juurde lisada - nüüd tuli siis välja, et Kristus oli mingi eriti iidse ja ülikõrgelt arenenud tulnakaterassi esindaja (no nende hulgast, kes 5 miljardi aasta eest meie galaktikasse eluseemneid külvamas käisid). Oh heldeke küll...

No igav just lugedes ei hakanud, põnevust ja pinget oli - aga sellise hulga äraleierdatud linnalegendide ja müütide kokkukuhjamine oli ikka midagi täiesti enneolematut ja... mittevajalikku. Kusagil on vähemalt sarja kolmas osa ka kas juba olemas või tulemas, aga see veel õnneks minu silmapiirile sattunud ei ole :D. Antud osa aga üle kolme küll kuidagi hindeks ei saa.

Revolution of the Gods: The Battle for Sol

William Hobbs
Book 1
2014 a.
116 lk.

By 2031, the surviving inhabitants of Earth are ruled by a new world government led by the Council of Seven. Over eighty percent of the population has been swept from the face of the planet by the effects of world economic collapse, nuclear catastrophe, and the Syova Virus; all of it orchestrated purposely by an ancient force in an effort to gain control of Earth and the solar system. One man has been given the abilities to prevent this cataclysmic event. And with the help of another ancient force, he and his group will endeavor to successfully lead a Revolution of the Gods.
The Battle of Sol is a compelling amalgam of hard science fiction, religious and political conspiracy, and ancient astronaut theory derived from current and historical reality. It presents a great deal of action with the backdrop of a planetary domination effort lasting dozens of millennia and culminating in a worldwide battle that takes place in a matter days throughout the series.

Arvamus:

Järjekordne sari, kus on võetud kõikvõimalikud nn vandenõuteooriad ja nendest lugu kokku pandud.
Mida kõike siin ei ole: miljonite aastate eest maad külastanud tulnukad kes inimese geene veidi sorkisid, siis tänapäeval meid jälgivad "hallid mehikesed", edasi kahte liiki tulnukad kes viimased paarkümmend aastatuhandet Maal tegutsevad ja inimesi enda võimu all hoiavad (Lemuuria, Atlantis, Ur ning sumerid...), vabamüürlased, Bilderbergi grupp ja mida kõike veel.
Aga nüüd tahavad ühed tulnukad siis Maa avalikult ja lõplikult enda käe alla saada ja teised tulnukad püüavad seda inimeste mõningase toetusega takistada.
Maal valitseb selline kena postapokalüptiline olukord ka. 2029. a. kukkus Maa majandus kokku ja varsti peale seda tabas inimesi tohutu epideemialaine (mis oli jälle tulnukate poolt meie geenidesse sisse kodeeritud) kus miljardid inimesed surma said.

Ladusalt ja põnevalt kirjutatud lugu, ainult et selles pole absoluutselt ühtegi uut ja suurt autori oma ideed. Väikeseid mõttekesi geneetika ja sõjatehnika alal ikka siiski on. Neljake.

The Trafalgar Gambit

Christopher Nuttall
Ark Royal 3
2014 a.
498 lk.

Humanity is losing the war. The once-mighty space navies have been crippled, officers and crew have been stretched to the limit and Earth herself has come under heavy attack. The end cannot be long delayed. For Admiral Smith and the crew of HMS Ark Royal, the stakes have never been so high.

The one hope is to make contact with alien factions that might oppose the war. But, as Ark Royal sets off on a desperate diplomatic mission, it rapidly becomes clear that there are both human and alien factions that wish to fight the war to the bitter end - and that her previous missions have sown the seeds of success ... or total failure.

Arvamus:

Ark Royal saadetakse jällegi üritama tulnukatega rääkida ja kui võimalik, siis nendega rahu teha või kui see ei õnnestu, siis tulnukate tagalas võimalikult palju kahju tekitada.
Osade tulnukatega saadaksegi enamvähem kooseksisteerimise osas kaubale, sõdimist pooldavad tulnukat üritavad aga uuesti Maad rünnata ning seda takistada püüdes leiab Ark Royal koos meeskonnaga oma otsa...

Samal tasemel raamat kui sarja eelmisedki osad. "Elluärganud" prints Henry teema käis mulle jällegi närvidele, liigliha oli loos minu jaoks ka kõvasti ülearu. Tegelikult kisub hinne juba kõvasti kolme poole, aga no annan heast südamest raamatule siiski veel eriti nõrga nelja.

The Nelson Touch

Christopher Nuttall
Ark Royal 2
2014 a.
466 lk.

Ark Royal – the Royal Navy’s outdated space carrier – has won a smashing victory against the enigmatic aliens, capturing one of their starships and returning to Earth. Now, Admiral Theodore Smith and his crew are assigned to command a fleet charged with making a deep-penetration raid into alien territory, a fleet made up of carriers from four different nations.

But with a crewman who isn't what he seems, untested pilots and international friction – and a new and dangerous alien plan - can Ted and his crew survive their mission ... or will they die, alone and unremarked, hundreds of light years from home?

Arvamus:

Ark Royal koos teda saatva laevastikuga saadetakse reidile tulnukate tagalasse. Et viia sõjategevus Maast eemale ja võita inimkonnale aega tulnukate rünnaku tagasilöömiseks.
Ark Royal täidab oma ülesande tulnukate territooriumil segadust tekitada ja vaenlasele võimalikult suuri kaotusi põhjustada edukalt aga see ei päästa Maad tulnukate rünnaku eest ja laevastiku Maale naastes paistavad inimeste võimalused tulnukatele vastu seista veel väiksemad kui varem.

Seekord oli tegemist juba tugevalt "ülekaalulise" raamatuga.
Kaks peamist asja, mis mulle ei meeldinud:

Esiteks autoripoolne liigne taustainfo andmine; kõige põhjendamine, lahtiseletamine, kommenteerimine. Selline stiil kus mõni tegelane ütleb ühe lause, siis tuleb pool lehekülge seletusi ja selgitusi, miks ta just seda ja sedasi ütles, seejärel sama tegelase teine lause ja jälle pikk lõik selgitust-arutlust selle lause ümber ja nii muudkui edasi muutub lõppkokkuvõttes ikka veidi tüütuks küll.

Teiseks poliitika - Suurbritannia troonipärija mängutoomine. Ma saan aru, inglise/šoti kirjanik, eks oma särk on ihule ikka lähedal ja ju Nuttalli jaoks on kuninglik perekond ja nendega seonduv oluline teema. Minule aga mitte kopikagi eest! Mind see ei huvita! No tahab troonipärija "normaalset" elu elada, koolitab ennast hävitaja piloodiks ja asub kaaspilootide jaoks inqognito Ark Royalile teenime... ja siis on ta vaata et laevastikku juhtiva admirali, laeva kapteni ja teiste kõrgemate ülemuste jaoks vaata et tähtsam probleem kui tulnukate peksmine. Issand kui palju minu jaoks täiesti mõttetut möla ning sahmimist selle troonipärija ümber... mida ma üsna pea vaid ainult diagonaalis lugesin.

Just selle troonipärija jama ja ülepaisutatud sisu pärast tundus see raamat mulle eelmisest kesisem. Aga no mitte veel nii kehvana, et kesist nelja panna ei võiks.