Sullivan's War

Michael K. Rose
Sullivan Saga 1
2012 a.
326 lk.

On Earth, a powerful politician has been murdered. When he's assigned to the case, Agent Frank Allen soon discovers that the man responsible, Rick Sullivan, is not yet finished killing. But Allen will also discover that Rick Sullivan is not the man he appears to be, and the war he's fighting, a war to rid his home planet of its oppressive government, is not his only battle.

As Allen pursues Sullivan across the known galaxy, he begins to question his own beliefs and loyalties. Will Allen be able to stop Rick Sullivan before he kills again? Does he really want to? As their lives become increasingly intertwined, both men realize they must face truths about themselves that neither of them are prepared for. And some of those truths will have consequences that neither of them could have ever imagined.

Arvamus:

Amazonis on raamatu keskmiseks hindeks 4,4... Seltsimehed, nalja teete või?!? See raamat oli ju ikka täielik möga.

Rick Sullivan on endine sõjaväelane kes astub oma koduplaneeti valitsevate sõjaväelaste vastu. Lööb paar tegelast koduplaneedil maha, siis saadab Maal paar korrumpeerunud poliitikut loojakarja, päästab seejärel kena ning rikka printsessi kurikaelade käest - loomulikult puhkeb vastastikune suur armastus - printsessi rikkurist isa rahakoti toel läheb oma koduplaneedile revolutsiooni korraldama ja et just samal ajal seal planeedil rahutused toimuvad, siis riigipööre muidugi õnnestub ja Sullivan naaseb töö ärateinuna oma printsessi juurde.

Teine raamatu peategelane, Frank Allen, on mingi Büroo (no sellise FBI analoogi) agent kes peab Maal sooritatud mõrvade eest Sullivani kinni püüdma, Sullivaniga lähemalt suheldes leiab aga, et mees ajab õiget rida... lahkub lõpuks Büroost ja asub Sullivani tema riigi(planeedi)pöördekatses toetama.

No oli ikka lapsik raamat küll, rohkem ei hakkagi midagi ta iseloomustamiseks ütlema. Ja sarja järgmist kahte raamatut ka lugema ei kipu. Kaks!

The Honour of the Knights

Stephen J. Sweeney
The Battle for the Solar System 1
2009 a.
348 lk.

When starfighter pilot Simon Dodds is enrolled in a top secret military project, he and his wingmates begin to suspect that there is a lot more to the theft of a legendary battleship and an Imperial nation's civil war than either the Confederation Stellar Navy or the government are willing to let on.

Within weeks of being reassigned to the Confederate border system of Temper, the five would begin to untangle a web of lies and a cover-up that seemed to span the length of the entire galaxy. And it would not be long before they themselves would come face to face with that which destroyed an empire: an unforgiving, unstoppable, and totally unrelenting foe.

There seemed to exist only one glimmer of hope of driving back the darkness: The ATAF Project - a secretly developed set of starfighters that may well just harbour some terrible secrets of their own.

Arvamus:

Meie galaktikas on kaks inimeste suurvõimu: Mitikase Impeerium ja Heliose Konföderatsioon pluss hulk inimestega asustatud sõltumatuid tähesüsteeme.
Mitikases tekib konflikt imperaatori ja Senati vahel (kusjuures imperaator - hea, Senat - halb), puhkeb kodusõda, Senat hakkab alla jääma ja viimases hädas loob (hangib?) Senat endale superrelva - üliinimlike võimetega sõdurite armee. Edasi läheb kõik ludinal, imperaator saab lüüa ja Senati armee vallutab kogu Mitikase. Ainult et kas lihtsalt vallutab või seejuures tapab ka kõik Impeeriumi miljardid tavakodanikud? Ja kas Senatil on enam mingitki kontrolli enda loodud armee üle?
Igatahes hakkab see superjõud (nimetatakse pandoralasteks) üle Impeeriumi piiri läbi puhvertsooni moodustavate sõltumatute tähesüsteemide Konföderatsiooni poole liikuma ja näib, et miski ei suuda neid peatada. Kusjuures pandoralasi ei tundu huvitavad tähesüsteemide endale allutamine vaid lihtsalt hävitamine ja asukate mahanottimine. Sealt kust nad läbi on läinud, ei jää kedagi elusat järele.

Konföderatsiooni olukord on meeleheitlik ja suht lootusetu ja ainus lootus näib olevat ülisalajasel ATAF (Advanced Tactical Assault Fighter) projektil - sellel poolel siis salapärasel erivõimetega hävitajal. Konföderatsiooni kodanike eest hoitakse aga pandoralaste lähenemist saladuses (vaid vähesed kõrgemad poliitikud ja sõjaväelased on neid üldse kuulnudki) ja ATAF on veel salajasem värk...

Raamatu peategelasteks on viis White Knight nimelise eskadrilli pilooti keda algul koolitatakse ATAF-il lendama, siis võistlevale eskadrillile allajäänutena saadetakse kuhugi pärapõrgusse patrullima (no et oleks vähem võimalust saladusi välja lobiseda), kes seal Konföderatsiooni piiril ootamatult satuvad ikkagi ATAF-e piloteerima ja kel paari päeva jooksul tuleb pandoralastega nii lähivõitlusse astuda kui ATAF-idel nende laevastikuga võidelda ja kel õnnestub isegi ellu jääda.

Arvestades, et tegu oli autori debüütromaaniga, pole tulemus ju üldse paha. Erinevalt paljudest mu viimasel ajal loetud militaarulme raamatutest kus põhitähelepanu on ikka lahingutel, relvadel, kus sageli iga üksikut lasku eraldi kirjeldatakse ja iseloomistatakse ning kus inimesed on romaanis vaid selleks, et nad relvad tööle paneks ja kus sõdimise taustast, põhjustest saab äärmiselt napi ja uduse ülevaate, siis Sweeney'l on just vastupidi: esikohal on inimesed ja sündmused oma põhjustega, paari toimuvat vastaste kosmoselaevade kokkupõrget kirjeldab autor küllalt lühidalt, üldiselt ega lasku detailidesse. Vahelduseks igatahes värskendav teistpidine lähenemine. Peategelastest piloodid on ka kõik lihast ja luust inimesed, igaüks erinev isiksus oma tugevate külgede, nõrkuste, eesmärkide ja soovidega.
Siinses esimeses osas jääb muidugi palju otsi lahtiseks, eriti mis ATAF-i ja pandoralastesse puutub... muide pandoralased olid autoril kurjuse sümbolina küll naljakalt šabloonsed (nagu mu ühes hiljuti loetud raamatus kuuejalgsed kaheksajalad :D) välja kukkunud - üleni musta riietatud, kiivriga ja seal punased silmad hiilgamas - pagana Darth Vaderi kloonid :).

Aga ühesõnaga kõlbas raamat lugeda küll ja mulle palju virisemisainet ei andnud (no tempokam oleks sündmustik minu arvates võinud küll olla), seega neli hindeks.

PS. Triloogial on ka oma sait aadressil http://www.battleforthesolarsystem.com/

The Lost Starship

Vaughn Heppner
2014 a.
370 lk.

Ten thousand years ago, a single alien super-ship survived a desperate battle. The vessel's dying crew set the AI on automatic to defend the smashed rubble of their planet. Legend has it the faithful ship continues to patrol the empty battlefield, obeying its last order throughout the lonely centuries.

In the here and now, Earth needs a miracle. Out of the Beyond invade the New Men, stronger, faster and smarter than the old. Their superior warships and advanced technology destroy every fleet sent to stop them. Their spies have infiltrated the government and traitors plague Earth’s military.

Captain Maddox of Star Watch Intelligence wonders if the ancient legend could be true. Would such an old starship be able to face the technology of the New Men?

On the run from killers, Maddox searches for a group of talented misfits. He seeks Keith Maker, a drunken ex-strikefighter ace, Doctor Dana Rich the clone thief stuck on a prison planet and Lieutenant Valerie Noonan, the only person to have faced the New Men in battle and survived to tell about it.

Maddox has to find a place hidden in the Beyond and bring back a ship no one can enter. If he fails, the New Men will replace the old. If he succeeds, humanity might just have a fighting chance…

Arvamus:

Kanadas sündinud ja nüüd Californias elava kirjaniku hiljuti ilmunud igati korralik militaarulmeromaan.
Raamatu süžee pole küll eriti originaalne ega uudne - inimestest kõigiti üleolev vaenlane, "mission impossible" mida asub täitma veidi salapärane kapten koos oma geniaalsete ning elu hammasrataste vahele jäänud raskestiallutatavate meeskonnakaaslastega, inimkonda hävingust päästa võiv müütiline artefakt (ammu väljasurnud tulnukate võimas sõjalaev) mis tuleb iga hinna eest kätte saada - aga loo tegelaskujud olid huvitavad ning kirjutatud oli raamat samuti hästi ja kaasahaaravalt.

Lugesin loo üsna ühe hooga läbi ja viiega ei lase teda hinnata vaid originaalsuse vähesus ja mõned (minu arvates) lahtiseks jäänud teemaliinid. Nii et neli.

PS. Minu kurdetud lahtised otsad tulid ilmselt sellest, et raamatule ilmus järg. Nii et seda mu kriitikanoolt ei tule enam arvestada. Ja ilmselt kui oleksin seda järje tulekut lugemise ajal teadnud, olnuks hinne raamatule vist 5, nüüd aga hinnet muutma enam ka ei hakka... (5.2.2015)

Swallow the Sky

Chris Mead
2014 a.
336 lk.

Travel forward in time to a galactic civilization eight thousand years from now; and travel back to good old-fashioned science fiction!

Galactic culture is still reverberating from the nanotech disaster that destroyed Earth. But this is ancient history to Carson, an inter-stellar mailman and a collector of antique technology, until he learns of the secret location of Earth’s lost treasurers. Carson is not alone in his discovery and becomes embroiled with a wealthy megalomaniac determined to capture the bounty for himself. As their race across the galaxy accelerates it becomes chillingly clear that far more is at stake than ancient artifacts, leading to the protagonists’ final confrontation in the ruined kingdom of Sol.

"Somewhere, EE Smith, Gene Roddenberry, and Iain Banks are sitting around wishing they'd written a Space Opera as entertaining as Swallow the Sky. Intelligent world-building, strong characterization, and settings that are just rip-roaring good fun! It tells a tale the old-fashioned way - brilliantly!"
Chris Garcia, Hugo award-winning editor

Arvamus:

Maal toimub tehnokatastroof, mingist laborist pääsevad lahti isepaljunevad nanorobotid. Vidinate paljunemisfunktsioon töötab suurepäraselt, enesehävitusmehhanism aga millegipärast mitte. Katsed nanorobotitega nakatunud piirkondi tuumapommidega "puhastada" toob kaasa vaid plahvatustes ellujäänud robotite veel kiirema levimise üle kogu maakera kus nad jätkavad endasse programmeeritud tegevust ehk siis intensiivset paljunemist. Uute nanorobotite tegemiseks on muidugi materjali vaja ja selleks näib nanorobotitele üsna palju kõlbavat - inimesed kaasa arvatud - ja väga kiiresti söövad nad paljaks nii Maa, Maalähedased orbitaaljaamad pluss Kuu ja Marsi takkapihta. Kogu see jama toimus kusagil aastal 22xx mil inimesed olid tegemas esimesi samme Päikesesüsteemist väljapoole liikumiseks. Nanorobotite eest jõuab põgeneda vaid üks kosmoselaev tuhande inimesega pardal kes siis kusagil lähedases tähesüsteemis inimkonna arengut uuesti alustavad - õnneks küll mitte päris nullist ja kiviaja tasemest.

Raamatu tegevus toimub 8 tuhat aastat peale seda eelpoolmainitud katastroofi. Nende tuhandete aastate jooksul on inimkond tasapisi arenenud, laienenud kogu meie galaktikasse ja elab üsna rahulikku ning mitmekülgset elu. Ning järgib Pakti - katastroofijärgset 8 tuhat aastat vana lepet mis keelab teatud kõrgtehnoloogiad (no näiteks igasugused nano-värgid muidugi...). Maa on aga nii kauge antiikaeg, et sellest ei teata enam suurt midagi ja muistselt Maalt pärit esemeid on inimeste käes säilinud veel ainult alla paarikümne - pole raske arvata, milline nende hind on.

Raamatu peategelaseks on galaktiline postiljon ja antiigikaupmees Carson, kes äkki teada saab, et võivad olemas olla paar ladu katastroofieelselt Maalt pärit tarbeesemetega mille kunagi Maalt põgenenud ainus laev paari tähesüsteemi võimaliku koloniseerimise kergendamiseks tuhandete aastate eest sinna maha jättis. Selge see, et selline hulk võimalikku ehtsat antiikkraami paneb Carsonil mitte ainult kõrvad liikuma ja rahanumbrid silme eest läbi jooksma vaid loomulikult ka tegutsema. Aga muidugi on olemas ka teine jõud kes samuti tolle kraami võimalikku eksisteerimist teab ja asju endale himustab ja nendeni jõudmiseks Carsonit igati ära püüab kasutada. Nii et algab võidujooks ja teineteise ülekavaldamine selle nimel, kes selle üüratu varanduse omanikuks saab...
Muidugi on lugu eelpooltoodust hulga nüansirikkam (ja millest ma siin vaikin), aga põhimõtteliselt on tegemist siiski üsna selge ja sirge sündmustikuga, minu jaoks loos küll ühtegi tõeliselt üllatavad sündmustepööret ei olnud. Loo lõpus oli autoril ilmselt äkki meelde tulnud, et korralik raamat tuleks ikka mingi puändi/üllatusliku finaaliga lõpetada, aga tal vaesekesel polnud eelnevast loost selliseks lõpuks mingit ainest võtta. Nii et autori "grande finale" üritus jäi äärmiselt lahjaks ja äraarvatavaks ning ei andnud raamatule küll midagi juurde.

Ladusalt kirjutatud, keskmiselt põnev kosmoseooper - "ei midagi erilist" oleks minu kokkuvõte. Hinne ka sellele vastav: kolm.

Retribution

Sudipto Majumdar
Shaitan Wars 3
2014 a.
498 lk.

The triumphant victory of humanity, turned into its biggest holocaust within the matter of a day. Never before had so many humans been killed in a single day, or a single year, or a single war ever. For months, humanity was numb with shock, fear and grief. Slowly that numbness gave way to something else. A deep anger and hatred at a level that transcended all boundaries to unite the human species as one. If there ever was anything that united the human species, the ‘Great Kinetic Holocaust’ would be on top of that list.

Humans realized that they were facing an existential threat. If a few more of these ‘Kinetic Ships’ were launched against Earth, humanity would be sent back to the stone ages, if anyone survived at all. Then it would take no time for the Shaitans to come and wipe out the remaining humans off the face of Earth. This was no way to live – under constant fear and threat of extinction. If this was to be the end of humanity, then there would be only one way humans would die – fighting.

It is never wise to let the war happen in your own home. It is far better to let the battle happen in your enemy’s home. But humans were constrained by their technology. Humans could not reach out and attack the Shaitan home world like they could reach ours. An unexpected gift from an unexpected source gives humans that ability. It finally enables humanity to strike Alpha Shaitan.

When humans reach the dark but beautiful worlds of Alpha Shaitan, they show the Shaitans what the combined wrath of humanity can do to their worlds. The human campaign on Alpha Shaitan was about revenge, it was also about deterrence. It was about sending a message that if the Shaitans even thought of causing grief to humanity, the Shaitans would suffer a hell lot more than they could imagine. The human campaigns were about neutralizing the ability of the Shaitans to mount attack on Earth.

Later historians would generally agree that the Alpha Shaitan campaign went a lot further than it was originally intended to. It probably was a lot more excessive than it should have been. The unimaginably terrible outcome of the Alpha Shaitan campaign is now generally accepted as the beginning of humanity’s reputation as such a terrifying and ruthless species to its enemies and detractors.

Whatever the peace loving, left wing historians might say in the future, to the men and women who fought the Alpha Shaitan campaign, they were fighting for a just cause. Tens of thousands of men and women sacrificed the best years of their lives to make sure that the Earth never suffered another Kinetic Holocaust at the hands of the Shaitans. Many of those Navy crew and Marines were themselves the ‘children of the Holocaust’. For them the campaign of Alpha Shaitan was a lot more personal. For them it was all about retribution.

Arvamus:

Ei tea kas ma hakkasin loost ära tüdinema või oli kirjutatu lihtsalt igavam kui eelmiste osade puhul, aga see raamat kippus mind veidi tüütama.
Igale vähemgi tõsisem tegevus ja ettevõtmine oli varustatud ülipika tehnilise sissejuhatusega sellesse. Mõni selline hard-sf valdkonda kuuluv selgitus oli huvitav, osa aga üsna tüütud nii et kui eelselgitusest läbinärinuna tegevuseni jõudsin, oli minu huvi selle tegevuse enda (military-sf) vastu juba üsna maha jahtunud.

Raamatu sündmustik on üsna lihtne ja sirgjooneline: minnakse saatanate koduplaneedile neile kätta maksma ja mitmesuguste tehniliste uuenduste toel see ka õnnestub, vähemalt selle saatanate kolooniaga saadakse lõpuks ühele poole.

Vahepeal häiris mind kõvasti see, et kui eriti sarja esimeses osas vaadati sündmusi ka saatanate pilgu läbi (ja teises osas oli seda vähe), siis kolmandas osas tundus see saatanate vaatenurk täielikult puuduvat. Saatanate ajaloo ja Ka värgi saime küll teada... Raamatu finaalis annab autor siiski lõppsõnaks ka saatanatele võimaluse, aitäh autorile sellegi eest.

Sarja see osa mõjus jah veidi igavalt, kuivalt ning tüütult ja üle kolme minult hindeks ei saa. Aga sarja esimesed kaks osa jätsid mulle siiski küllalt positiivse mulje ja järgmine kord asun juba julgemalt mõne ulmekirjanduses eksootilise maa autori teost lugema (ja India autori raamatut muidugi eriti :D).