Undying Mercenaries 1
2013 a.
338 lk.
In the twentieth century Earth sent probes, transmissions and welcoming messages to the stars. Unfortunately, someone noticed.
The Galactics arrived with their battle fleet in 2052. Rather than being exterminated under a barrage of hell-burners, Earth joined their vast Empire. Swearing allegiance to our distant alien overlords wasn’t the only requirement for survival. We also had to have something of value to trade, something that neighboring planets would pay their hard-earned credits to buy. As most of the local worlds were too civilized to have a proper army, the only valuable service Earth could provide came in the form of soldiers…someone had to do their dirty work for them, their fighting and dying.
I, James McGill, was born in 2099 on the fringe of the galaxy. When Hegemony Financial denied my loan applications, I was kicked out of the university and I turned to the stars. My first campaign involved the invasion of a mineral-rich planet called Cancri-9, better known as Steel World. The attack didn’t go well, and now Earth has entered a grim struggle for survival.
Arvamus:
Tegemist on üsna tavapärase militaarulmega militaarulme sellest alamliigist, kus ei peeta suuri kosmoselahinguid vaid kus sõdurid müttavad mõnel ulmelisel planeedil.
Sündmustik. 21. sajandil hakkavad inimesed tasapisi kosmosesse suunduma: kõigepealt väljub Päikesesüsteemist Voyager ja veidi enne sajandi keskpaika saadetakse teele inimeste esimene koloniseerimislaev. Tuleb aga välja, et asjad on hoopis keerulisemad kui inimesed arvasid. Nimelt juhivad ja valitsevad meie galaktikat galaktika keskel elavad vanad rassid. Neil on loodud Galaktiline Impeerium ja ilma selle loata ei tohi ükski mõistuslik liik oma jalga enda tähesüsteemist välja tõsta. Inimesed on enda teadmata galaktikute reegleid rikkunud ja see toob Päikesesüsteemi Impeeriumi sõjalaevastiku. Inimesed pannaks lihtsa valiku ette, kas liitute Impeeriumiga või me hävitame inimkonna. Sellise valikuvõimaluste rohkuse juures on selge, mida inimesed otsustavad - loomulikult liituda. See otsus toob kaasa aga järgmise probleemi. Selleks et saada võimalus galaktikutega liituda, peab iga mõistuslik liik leidma endale ühe tegevuse, millega ta Impeeriumile kasulik on ja millega ta galaktilist raha võib teenida. Need liigid, kes Impeeriumile midagi pakkuda ei suuda, muudetakse ikkagi aatomiteks. Ega inimestel jällegi mingit valikut ei ole, teaduse ja tehnika vallas iidsete rassidega ju ei konkureeri, mingeid erakordseid ja unikaalseid maavarasid mida teistel ei oleks, meie tähesüsteemis ka ei leidu, jääb üle müüa vaid iseennast ehk siis inimsõdureid. See pakkumine võetakse Impeeriumi juhtorganites vastu ja juba mõnda aega osutavadki inimesed meie galaktikasektoris palgasõduriteenust ja teenivad sellega Maale galaktilist raha. Siis aga tekib probleem, antud turusektorisse ilmub salakonkurent...
Inimeste palgasõduriteenuseid osutavad leegionid. On kuulsad ja mainekad leegionid kes Maal pidevalt meedia tähelepanu keskpunktis on ja on leegionid, kellest ei räägita. Kui James McGilli ema töötuks jääb, satub perekond rahalistesse raskustesse ja James peab ülikooli pooleli jätma. Et Maal kogemusteta nooruk mingit tasuvat tööd leida ei või, otsustab 22-aastane noor mehemürakas vabatahtlikult leegionisse astuda. Leegionisse vastuvõtmise testid näitavad aga, et McGillil on üks suur puudus - tal on kombeks omaenda peaga mõelda - ning ükski kuulsatest leegionitest teda endale ei taha. Viimases hädas satub ta leegioni Varus, ühte kõige vähemmainekasse ja -kuulsasse. Peagi selgub, et tühja sest kuulsusest ja mainest aga põhiprobleem on selles, et Varusele antakse kõige raskemad ja räpasemad - salajasemad ülesanded.
Nii satub McGill oma esimesel missioonil tulikuumale nn terasplaneedile mida asustavad mitmesugused mõistuslikud saurused kes on Varuse ühte oma kaevandust streikivate kaevur-sauruste eest kaitsma palganud. Mis muidugi osutub muinasjutuks ja kattevarjuks sauruste hoopis tõsisematele plaanidele.
Nimelt üritavad saurused inimestelt meie sektori turvateenuste osutamise monopoli üle lüüa. Ja nüüd lähebki võitluseks ja kaalul on oi kui palju. Kaotus tähendaks Maale sissetulekust ilmajäämist ja ilmselt inimkonna hävitamist. Ja Impeeriumi inspektorid nüüd taustal vaikselt jälgivad madinat ja loevad laipu kokku - et kumb pool edaspidiseks siin sektoris turvamonopoli saab.
Noor leegionär McGill satub muidugi kõige kuumemasse põrgusse ja ja ilmutab mitmel korral silmatorkavat initsiatiivi. Mis enamasti annab positiivseid tulemusi, aga tal õnnestub ka üks tagaplaanil hiiliv galaktiline inspektor asjaolude halva kokkusattumise tõttu suisa kaks korda maha nottida (pretsedenditu lugu :D :D) mis galaktikutele kohe mitte ei meeldi ja nad väga närvi ajab, nii et nende soosing hakkab kindlalt sauruste kasuks kalduma. Peale veel paari McGilli vägitükki lõpeb inimeste ja sauruste üksteise nottimine enam-vähem viigiga. Mis pole hea ei inimestele ega saurustele. Siinjuures tuleb ära märkida, et inimesed olid legaalselt ja ropu raha eest ostnud sellised masinad, mis surmasaanud leegionäre varem salvestatud andmete põhjal jälle uuesti valmis meisterdasid (siit ka sarja pealkiri Undying Mercenaries), muidu poleks inimestel olnud lootustki hiiglaslikele sauruste vastu saada. Seega surmasaanud võitlejad ärkasid küll aina uuesti ellu ja nad jätkasid võitlust, aga see ei päästnud inimesi igakordsel suremisel kõigist suremisega seonduvatest valudest, piinadest ning hirmudest. Sa võisid ju küll teada, et peale seda kui saurus su tükkideks rebib või nahka paneb, ärkad sa jälle ellu, aga ega see ärasöödav olemise valusid ja emotsioone meeldivamaks ei muutnud... Ja viiki või isegi väikese inimeste võiduga lõpeb lugu vaid tänu sellele, et kui saurused "surematutest" inimestest kiiresti jagu ei saanud (tagasipöördumatult surma saada võis inimene ikka ka, siis kui tema salvestatud andmetega midagi halba juhtus - no näiteks lasevad saurused inimeste andmebaasi koos inimkoopiate tegemise masinaga õhku...), läksid nad pettusele ja meisterdasid endale selle koopiatevorpimise masina piraatkoopia ja hakkasid ennast ka taastootma. McGillil õnnestus see pettus galaktikutele ära tõestada ja nood olid hambaid kiristades sunnitud saurused niiöelda diskvalifitseerima...
Muidu oleks tegu üsna tavalise ja keskpärase militaarulmekaga, aga mulle meeldis loo peategelane McGill. Asjalik poiss on, mõte töötab ja kui on põhjust, annab kellele vaja mööda hambaid ka. Raamatu lõpuks on ta muidugi galaktikute eriti mustas nimekirjas ja ka leegionis on ta endale mitu kõrget vaenlast hankinud, aga sõpru samuti. McGill pani endale kaasa elama, oli selline reaalne tegelane kellega lugejal pole raske end samastada, kelle tegudest ja motiividest lugeja aru saab ja ilmselt nõusolevalt pead noogutab. Just suuresti tänu McGilli tegelaskujule panen raamatule hindeks nelja.
Autori koduleht: http://bvlarson.com/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar