26. august 2014

Wrath of the Shaitans

Sudipto Majumdar
Shaitan Wars 2
2014 a.
423 lk.

This is the second book of the series 'Shaitan Wars'. The first book was 'The Battle of Titan'. The book and the series continues telling the story of humanity's rapid but perilous journey from a technologically primitive species to a major power in the galaxy.
The story begins where it left off in the last book. Humans having defeated the last invasion of the aliens called Shaitan on Titan, go about studying the alien technologies. Meanwhile a shockwave goes through the Shaitan worlds. They have never been defeated in a battle for eons, much less by a primitive species like the humans. They plan their revenge to teach the humans a lesson before exterminating them.
The story then moves 20 years later. Humans have improved their technologies, some by directly learning from the Shaitans, others on their own. Humans have also organized themselves better to fight the next invasion which they expect any time now. They now have a unified space command and a common space marines.
The Shaitans return in greater numbers as was expected, but no one had expected so many and from unexpected directions. The Shaitans also surprise with newer and more powerful ships which they had not bothered to send before.
A huge cast of humans from soldiers to scientists to engineers are able to defend humanity despite inferior technology, due to the ingenuity and bravery of the human defenders. Many characters from the previous encounter, fight along with a newer generation. They create their own dynamics and complex relationships, which is the hallmark of any human story.
The battle on Mars takes surface battle to new heights, and during the battle the humans discover an amazing and shocking secret.
Human fleet fights the Shaitan fleet in space and on Mars and the Moon. Humans barely manage to prevent the Shaitan fleet from reaching Earth.
Just as the humans believe they have beaten back the enemy, they realize that they have not seen the real wrath of the Shaitans.

Arvamus:

20 aastat on Titanil toimunud lahingust möödas ja saatanad naasevad Päikesesüsteemi - inimsugu lõplikult ning jäädavalt hävitama ehk siis oma iidset püha ning vääramatut eesmärki täitma - Ka sigitistele lõppu tegema (ja ka selles osas ei saa me teada, kes pagan see Ka on ja mis ta saatanatele nii halba on teinud, et teda kurjuse sümboliks peetakse ja ilmselt kõiki(?) teisi mõistuslikke olendeid tema hävitamist väärivateks käsilasteks loetakse).

Saatanad on seekord enda arvates võitluseks hoolikalt ja vajalikul määral valmistunud. Lisaks eelmine kord inimesi rünnanud saatanate koloonia neljale laevale on kaasatud ka varemsõdinute lähima naaberkoloonia 4 alust. Kokku siis 6 sõjalaeva pluss 2 laeva tuhandete sõduritega dessandiks, saatanate arvates piisav jõud endaga võrreldes mitte ülearu kõrgel tehnikatasemel oleva inimkonna pulbristamiseks.

Ja siiski teevad saatanad valearvestusi. Nende suurim viga on muidugi pimesi ühes ideoloogias-dogmas kinniolemine. No kuidas ei saa kõrgeltarenenud olendid aru, et peale nende võib universumis ka teisi mõistuslikke olendeid tekkida kes ei pruugi sugugi mingi Ka hävitamist väärivad marionetid olla (loodetavasti selgitab autor sarja kolmandas osas selle Ka värgi ka ära...) vaid suisa ise tasapisi arenevad.
No ja sellest saatanate ideoloogiast tuleneb muidugi nende ehk tahtmatugi suhtumine inimestesse kui endaga võrreldes alaväärsetesse olenditesse. Mis toob kaasa vastase alahindamise.

Tegelikult kujutab sarja autor inimeste sõjaväelisi juhte aga sõjapidamise taktika ja strateegia vallas saatanatest võimekamatena, seda isegi inimeste poliitilisest killustatusest hoolimata. Ja inimesed on ka lihtsalt paremad sõdurid kui saatanad (ju siin mängib oma rolli ka inimeste aastatuhandete pikkune pidev omavaheline sõdimine - praktikat on meil lihtsalt otsata palju...).
Ja mida saatanad ei osanud oma halvimaski unenäos ette näha, oli see, et inimesed olid ainult 20 aasta jooksul suutnud saatanate Titanile maha jäänud tehnikat sedavõrd kopeerida ja isegi edasi arendada, et nüüd oldi mitmeski sõjapidamise valdkonnas juba üsna võrdsed.
Nii et saatanate karistusekspeditsioon hakkab kohe Päikesesüsteemi jõudes tasapisi kiiva kiskuma... kuid isegi kõigi 8 saatanate aluse hävitamine ei pruugi tähendada tulnukate kaotust sest inimesed ei tea, et seekord on saatanad endale kõigi juhtude vastu sajaprotsendilise kindlustuse korraldanud, neil on trumpäss tagataskus. Juhtugu saatanate laevastikuga mis tahes, inimkond on ikkagi hukule määratud...

Mis mulle loos ei meeldinud - kohati läks autor mõne lahingu kavandamise või toimumise kirjeldamisega liiga detailseks ja laskus liiga pisiasjadesse. See hakkas vahel suurt pilti ähmastama.
Mis mulle loos meeldis - minu arvates oli autor viitsinud loo väljamõtlemisega kõvasti vaeva näha ja teemasse tõsiselt süveneda.
Mõned näited. Kuigi saatanate välimus on autoril üsna triviaalne (hobusesuurused kuuejalgsed kaheksajalad), siis nende omavahelise suhtlusviisiga on ta kõvasti vaeva näinud (no üsna selge ju ka, et kaheksajalgu korralikus ulmeraamatus ikka rääkima ei pane :D). Saatanad on meie mõistes pimedad (tegelikult "näevad" kogu naha pinnaga) ja suhtlevad omavahel maitsmismeele, kompimise, lõhna abil. See kuidas nad on välja töötanud seadmed, mida kasutades saab maitsmismeele abil ka kosmilist sidet pidada oli autoril päris huvitavalt välja mõeldud. Nagu ka see, kuidas inimesed arvutite abil suutsid saatanate "maitsmiskeele" ära dešifreerida ning olid võimelised isegi  saatanatega "rääkima" kui nood seda tahtnud oleks.
Huvitav oli ka autori nägemus sellest, kuidas inimesed saatanate kosmoselaeva ioonreaktori tööpõhimõtet endale selgeks tegid.
Ja muidugi inimeste tegevus enda töökõlbliku kvantarvuti loomisel (et raamatu autor on arvutialase haridusega, siis sellest oli üsna põhjalikult ja minu arvates asjatundlikult juttu).
Kokkuvõttes: oli huvitavaid mõtteid ja asjalikku juttu. Muidugi oli ka põnevust, lahingustseene nii kosmoses kui Marsil, olid esimesest osast tuttavad tegelased tegutsesid 20 aastat vanematena...
Minule meelepärane raamat ja saab hindeks korraliku nelja.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar