The Battle of Titan

Sudipto Majumdar
Shaitan Wars 1
2014 a.
632 lk.

How did we get here? What is the story of humans on their way to becoming a major interstellar power? What were those first days of humans in space like? Who were those humans who went in those first primitive space ships? What were the soldiers like, who fought with those primitive weapons?
What spurred us humans to adapt and expand in space? What imperative and stark choices did we face that forced us to learn quickly or perish? Who were those first enemies of humans whom we were forced to fight?
This is the story of those first humans and the first few decades, when we were taken out of our interstellar innocence into a brutal Darwinian universe. How they struggled and scrambled to learn technologies and techniques to stay alive, some on their own and some from the very aliens they fought.
This is the story of those first brave crews and soldiers who fought with inferior technology, but made up with their ingenuity and their hearts, but always ended up paying with their blood.
It is said that humans were plain lucky to meet the Shaitans first and not someone else. It was the Shaitans who allowed humans to rise from their primitiveness on trainer wheels, rather than be thrown directly into the deep end and extinction. It was lucky that we started our journey into space with the Shaitan Wars. This is the opening chapter of the Shaitan wars.
This is the story of how a primitive and divided humanity, confined mostly to its home planet Earth, is shocked and dragged into the interstellar arena by the Shaitans. They will learn over the centuries that it is a ‘dog-eat-dog’ universe, and conflict is the natural state of affairs. But first they have to survive the Shaitans.
The story follows the lives of some of the early pioneers in military, science, engineering and politics who help humanity fight, learn and advance, and slowly help humanity unite. It tracks two intrepid young scientists from Hawaii, as they dedicate their lives first finding, studying and then ending up fighting the Shaitans. Their loves, struggles, trials and tribulations are documented. A young Chinese spy, who despite her ruthlessness, can figure out the futility of human petty politics, that politicians can’t.
A NASA mission controller, who may be limited by human technology in his fight with the Shaitans, but not by his sagacity. How he starts humanity on its path towards reconciliation and cooperation. A farm boy from Milwaukee, who ends up being the captain of the first human space war ship. How his story, techniques and tactics will be learnt by human space captains for centuries to come.
The story culminates in its climax where humans stop the first incursion into the solar system by the Shaitans in an epic battle on Titan. The story of that battle is now written in human history as one of its glorious chapters. Human literature and arts have immortalized the Battle of Titan over the centuries. Epics have been written on those characters, their triumphs, tragedies, their trials and their tribulations. Yet they were real people with real fears, who overcame them to become heroes in history.
A Marines captain, who leads his soldiers from the front in the grittiest of battles, as sees his fellow soldiers fall one by one. His triumphs and his unrequited love keeps his emotions in turmoil. A gritty Scottish Lieutenant, who takes the battle techniques of her European ancestors and applies them on Titan. A sage like General, whose wisdom and craftiness would make his samurai ancestors proud.
Then there is the supreme sacrifice of the crew of the Charles Martell, the final moments of the ship and the crew have been immortalized in many a play and opera. The courage and the tragedy of the crew is written in poems in every language.
This is the story of all those people and many more, some remembered some forgotten, but they all made it possible for humans to survive this first opening chapter of the war with the Shaitans. The Battle of Titan.

Arvamus:

Mulle ei tule mitte meelde, et ma varem India autori ulmet oleksin lugenud. Nii et teatud kahtlused ja kõhklused mul raamatut lugema asudes olid, aga need haihtusid üsna kiiresti. Kui siin alguseses kohe ka kokkuvõtlik hinnang raamatule anda, siis tuleb tunnistada, et polnud omas žanris üldse mitte halb raamat, kohe sugugi mitte.

Tegemist on teadusulme (hard sf) ja militaarulme (military sf) seguga ja sündmused saavad alguse paarikümne aasta pärast tulevikus, nii et kõik inimeste poliitikasse ja kosmoselendudesse puutuv on tänapäeva lugejale hästi tuttav ja kergesti arusaadav, tegu on praktiliselt meie tänapäevaga.
Ühed üsna kõrgelt arenenud tulnukad avastavad inimtegevuse jälgi (Maalt lähtuvad raadiosignaalid) ja millegipärast teevad juba enne asja uurimist kohe järelduse, et signaale võivad tekitada vaid "saatana sigitised" kes otsekohe hävitada tuleb. Selline veidi ennatlik järeldus sünnib ilmselt tulenevalt tulnukate enda karmist(?) minevikust (millest me aga selles raamatus midagi teada ei saa).
Tulnukad (keda inimesed veidi hiljem shaitaniteks - saatanateks - nimetama hakkavad) saadavad Päikesesüsteemi kõigepealt mehitamata aluse luurele. Inimesed juhuslikult avastavad selle ja kui läbi häda suudetakse kosmoselaev satelliiti uurima saata, siis satelliit ründab inimeste alust (või arvab ta end kaitsvat). Inimestel õnnestub satelliit hävitada. Ja mõlemad pooled on seejärel kindlalt veendunud vastaspoole sõjakuses ja halbades kavatsustes.
Saatanad hakkavad kohe ette valmistama sõjaväeoperatsiooni Päikesesüsteemi, inimesed jõudu ja oskusi mööda kaitseks valmistuma.

Paarikümne aasta pärast ongi saatanad suure laevajurakaga Päikesesüsteemis tagasi. Enda õnnetuseks on nad aga oma luurealuse puuduliku info põhjal mitmeid valearvestusi teinud ja teevad neid ka edaspidi ning need saavad neile lõpuks saatuslikuks. No kõigepealt pidasid nad Päikesesüsteemi asukaid endasarnasteks (saatanad ise on kaheksajala sarnased, aga kuue kombitsaga) kes elavad mõne gaasigigandi kaaslasel. See, et siinne eluvorm Päikesesüsteemi kolmandal planeedil tegutseb, tuleb neile suure üllatusena. Samuti alahindavad nad kõvasti inimeste arengutaset ja tehnilisi võimalusi, nii et kui saatanad Saturni kaaslasel Titanil oma laagri püsti panevad, siis see, et ka inimesed sinna suudavad lennata, ja veel kolme (küll väikese ja nõrgukese) kosmoselaevaga, tuleb neile suure ebameeldiva üllatusena. Aga ei sellest midagi, saatanatel on oma missioon Päikesesüsteem kurjadest olenditest puhastada, Titanile lennanud inimestel jälle peale kontaktiloomiskatsete nurjumist ülesanne agressivsed tulnukad tagasi lüüa. No ja lähebki siis Titanil korralikuks madinaks.

Raamat on hästi põhjalik ja detailirohke. Kohati minu arvates isegi liiga. No kui peale suurt otsustavat lahingut olukorrast kokkuvõtet tehes üks teadlane peab vähestele ellujäänud inimestele näiteks loengu saatanate füsioloogiast ja nende DNA omapärast, siis see tundub juba veidi ülepingutatuna, eks ole... Aga üldse on raamatus palju üksikasju ja detaile nii astronoomia, astronavigatsiooni, kosmoselaevade ehituse ja kosmoselaevade arvutisüsteemide, keemia, kosmilise sidepidamise ja üldse kõigi raamatus ettetulevate teemade kohta. Kui vaadata loo autori haridust, "degree in Computer Science & Engineering", siis saab ka selgeks, kust paljud autori teadmised pärinevad ja et ta on paljuga kirjutatust ilmselt üsna kursis.

Muide, see et raamatu autor Indiast pärit on, lööb raamatus vaid mõnes detailis välja: raamatus on paar indialasest tegelast, paaris filosoofilisemat laadi vestluses ja arutluses ning et Maal on 3 põhilist kosmosejõudu - esiteks USA, teiseks Euroopa koos Indiaga ning kolmandaks Hiina koos Venemaaga.

Kokkuvõtteks. Veidi kuiv ning kohati liiga detailirohke raamat. Ilmselt selle muu detailsuse tõttu jäävad ka loo tegelased tihti veidi pealiskaudseteks või kipuvad mõned raamatu alguses tähelepanu keskmes olnud persoonid lõpuks sündmustekeerisesse ära kaduma. Aga raamatust võis ka mitmeid minu jaoks uusi (ja ilmselt õigeid) teadmisi saada mis oli igati positiivne. Ning kohati olid raamatu sündmused ikka päris põnevad ning kaasakiskuvad.
Nelja annan ma teosele hindeks küll. Ja asun järgmist osa lugema.