Transcendence

Charles Sheffield
The Heritage Universe 3
1993 a.

Publisher's Weekly
Sheffield's ''The Heritage Universe,'' which also includes Summertide and Divergence , reads as one continuous narrative, with each book ending at a good place to take a pause in the overall story. By this third volume, the group of humans and aliens we have followed throughout are now tracking the Zardalu. Thought extinct for thousands of years, a small number of these creatures--who are so deadly that they have become bogeymen in this future history--were preserved by the mysterious Builders, whom our heroes have been trying to learn more about from the beginning of their adventures, to little avail. One of the most interesting aspects of this series is the evolution of professor Darya Lang from the nervous academic on her first trip off her home planet in Summertide to a woman as or more capable of handling herself in a stressful situation as any of her companions in Transcendence . But, except for Lang and the android E.C. Tally, the characters are one-dimensional. Still, Sheffield's narrative is smooth, and the joys, pitfalls and dangers of exploration are conveyed well.

Library Journal
The search for the legendary Builders results in the reemergence of an ancient race of galactic marauders who must be stopped before they reconquer the world in this sequel to Summertide and Divergence.

Arvamus:

Koju tagasi jõudnud eelmiste osade kangelasi ootab ees pettumus – keegi neid ei usu ega võta tõsiselt. Nii ei jäägi neil muud üle, kui ise maailma päästma asuda ja zardalusid hävitama minna. Kogu tuttav seltskond koguneb jälle kokku, kuna vahepeal on ka Nenda ja Atvar H'sial paradiisist (s.t. Ehitajate Serenityst) välja visatud. Omavahelise jõukatsumise asemel hakkasid nemad seal hulga praktilisemate ja tulu tõotavamate asjadega tegelema ehk Ehitajate vara müügiks koguma.

Kui raamatu sisu lühidalt kokku võtta, siis esimene pool on zardalujahile minek, õige koha leidmine, kohalejõudmine ning teine pool zardalude hävitamise asemel nende eest kõikvõimalikel viisidel põgenemine. Tuleb muide tunnistada, et siin eelmisest osast kirjutades alahindasin ma kõvasti zardalude võimeid – küülikud ei saa neile paljunemiskiiruses ligilähedalegi... nii et neid, kelle eest põgeneda, jätkub.
Saame küll teada, et Ehitajad on aja, ruumi ning singulaarsustega mängides kosmosesse jumal teab mida kokku ehitanud ja zardalude planeedi sinna sisse peitnud. Aga miks? Sellest ei sõnagi. Ehitajatest ei saa me selles raamatus üldse midagi tähtsat teada. Kahju. Selles asjas olen eelarvustajaga täiesti nõus.

Minu jaoks langes see raamat sarja esimese osa tasemele. Põnevust ja pinget jäi väheks. Hädine neli. 

Divergence

Charles Sheffield

The Heritage Universe 2

1993 a.

In the aftermath of the "summertide" that nearly destroyed twin planets of Opal and Quake, a few humans and aliens representing various civilized worlds confront the remnants of an ancient technology and discover a threat to life as they know it. Excitement builds rapidly in this fast-paced sequel to Summertide ( LJ 2/15/90). Recommended for large libraries.

 

Arvamus:

 

Heritage sarja teine osa oli esimesega võrreldes täpselt vastupidise kallutatusega. Ulmet palju, suhteid vähem. Aga minule meeldiski sedapidi kallutatus rohkem. Oli ikka aru saada, et loed ulmet, mitte mõnda suhtedraamat.

Ehitajatest saame peaaegu kõik teada: kes nad on, kust nad pärit on, mis probleem neil tekkis ja miks nad (vähemalt ajutiselt) areenilt lahkusid. Samuti seda, mida nad kavandanud on. Mind ajab veidi segadusse see, et kui Ehitajatest siin raamatus peaaegu kõik paika pandi ja ära öeldi, siis millest paganast järgmised kolm raamatut enam räägivad?

Zardaludest? Selles osas saadi Ehitajate poolt „arhiveeritud” ja elluäratatud muistsetest galaktikavalitsejatest kenasti jagu. Ja kui isegi oletada, et need selle raamatu 14 zardalut lõpptulemusena siiski ellu jäid ja kui nad ka küülikute kiirusega paljunevad, siis vaevalt nad enne aastasadade möödumist mingit suurt galaktilises mõõdus ohtu kujutavad.

Nii et minule meeldis see osa esimesest rohkem. Seekord tuleb hindeks juba korralik neli. 

Summertide

Charles Sheffield
The Heritage Universe 1
1990 a.

It was just before Summertide, the time when the twin planets, Opal and Quake, would orbit closest to their sun, subjecting both - but Quake in particular - to vast tidal forces. And it was to be the most violent Summertide ever, due to the Grand Conjunction of the system's stars and planets, something that happened only every 350,000 years.
Access to the unstable Quake was supposed to be prohibited, but some very insistent travelers were determined to make the trip. Professor Darya Lang, who had made a career studying artifacts left by the long-vanished aliens called the Builders, had a hunch that during this unusal Summertide she might find the Builders themselves. Louis Nenda and the Cecropian Atvar H'sial had their own interests in Quake, and would do anything to get there. And Councilor Julius Graves was hunting murderers - if they were hiding on Quake, he needed no one's permission to search for them.
Planetary Administrators Hans Rebka and Max Perry had no choice but to go to Quake themselves - risking their lives to protect the others - and to learn, just maybe, the secret of Summertide and the Builders . . .
"A well-made puzzle story in the manner of Arthur C. Clarke's Rama books." - The New York Times

Arvamus:

Raamatul oli minu jaoks kaks poolt. Kõik see, mis oli otseselt seotud Ehitajate ja nende artefaktidega, oli minu jaoks huvitav, sellest oleks rohkem lugeda tahtnud. Seda oli liiga vähe.
Kõik see, mis oli seotud Opalile saabunud tegelastega, nende omavaheliste suhetega, Quake’le „ilmaimet” uurima minekuga ning seal loodusjõududega võitlemisega oli kohati üsna tüütu ja veniv. Ja seda oli raamatus liiga palju.
Need kaks poolt ei olnud minu jaoks päris õiges tasakaalus.

Minu algul kõrgele kerkinud ootused raamatu suhtes kahanesid lugemise jooksul. Eks ma ootasin rohkem ulmet ja vähem igasuguseid inimsuhteid. Seekord kahjuks nii ei läinud. Aga just enne seda, kui mu hinnang teosele oleks suisa kolmele kukkunud, sai lugu õnneks otsa.

Muidugi on olemas ka võimalus, et raamatut tuleks vaadata kui lihtsalt (pikka) sissejuhatust kogu Heritage sarjale ja enne tuleks kõik viis osa läbi lugeda, kui mingi osa kohta midagi eraldi arvama hakata. Aga äkki ei tekigi tahtmist kogu sarja lugeda? Seepärast panin oma esialgse mulje ikkagi kirja.
Minu hinne 4.

Heirs of Earth

Sean Williams, Shane Dix
The Orphans Trilogy 3
2003 a.
368 lk.

Earth has been destroyed, and with it the natural order of things. What little that remains of humanity is caught between the Spinners and the Starfish, unsure whether to run, hide, or fight back. None of the options is particularly attractive, and none offers much hope for survival.

Arvamus:

Tegemist on minu jaoks Orbude sarja vaieldamatult parima raamatuga. Kui ma eelmise osa puhul kurtsin, et autoritel näivad ideed olevat otsa saanud, siis siin osas ideedest, mõtetest ja teooriates enam puudus ei ole ja igas mõttes fantastiliste sündmuste ja tegevuste kirjeldusi on palju. Autorid lasevad oma fantaasial isegi nii hoogsalt lennata, et korduvalt tuleb neil appi võtta sellisedki väljendid, kui "more then you can imagine" või "beyond your comprehension". See pole lugeja suhtes minu arvates enam päris aus – ehk kirjutaks ikka nii, et lugeja kirjanike mõtteid ette suudaks kujutada ja aru saaks, aga no see selleks... Veel mõtlesin ma sellest, et tänapäeva animatsioonitaseme juures võiks sellest raamatust väga võimsate, ilusate ja haaravate kosmoseefektidega filmi saada.

Süžeest niipalju, et ühes tähesüsteemis avastatakse mingi salapärane anomaalia. Keegi või miski näib ennast seal peitvat. Väheste vaatlusandmete ja loogilise mõtlemise abil jõutakse järeldusele, et tegemist peaks olema kingitusi tegevate olendite baasiga. Et nende kingitused on inimestele vaid häda ja hävingut kaela toonud, otsustatakse baasi asukoht Meritähtedele teatada, lootuses et nood tänutäheks engrammid rahule jätavad. Suudetaksegi lõpuks Meritähtede leeri sisse pääseda ja alamate käsutäitjatega ühendust saada. Info antakse edasi, aga vastuseks on, et te olete nii tühised, teie saatus meile korda ei lähe.
Info ise aga läheb Meritähtedele sedavõrd korda, et nood suunduvad juhatatud kohta ja seal läheb neil Spinneritega lahinguks. See ei takista Meritähti aga isegi peale lahingu algust engrammide viimaseid baase hävitamast. Viimased paarsada engrammi põgeneda laevadega... Niipalju ütlen veel, et lõpeb raamat inimkonna seisukohalt siiski enamvähem positiivses toonis.

Võimsad ja huvitavad on tulnukate laevade kirjeldused – nii seest kui väljast. Veel võimsam on tulnukatevahelise lahingu kirjeldus. Algab see kohaliku tähe purustamisega, „töö käigus” pühitakse minema või põletatakse ära planeetide atmosfäärid, gaasigigandist jääb järele vaid selle tuum... Mis vahenditega osad enam kui tuhandekilomeetrised alused lahingut peavad, käib selle "beyond your comprehension" mõiste alla.

Raamat jätab tegelikult paljudele küsimustele vastamata. Näiteks kes need tulnukad siis olid, kust tulid, miks tulid, kuhu läksid ja mis nende eesmärk oli. Aga ka näiteks kes oli Yuhl/Goelide juht ja kuhu/miks tema loo lõpus kadus? Kindlalt saime teada vaid seda, et meie galaktika mõistuslikud olendid olid neile Spinner/Starfishidele tühi koht. Ja et kõik nende olenditega seonduv oli üle inimeste mõistuse.
Vihje lahendusele raamatu finaal siiski annab ja osutab ta raamatus varem küllalt põhjalikult käsitletud vastupidise ajavektori teemale. Aga kui ma ütleksin, et ma jutust vastupidises ajavektoris elavatest olenditest (kes pärinevad ilmselt pealegi veel paralleelmaailmast) kenasti aru sain ja seda endale ette kujutada suutsin, siis ma küll valetaksin. Tuleb oma kujutlusvõime arendamisega ilmselt veel kõvasti tööd teha.

Vaatamata neile hulgale lahtiseks jäänud otstele ja hulgale nähtustele, millele autorid ei püüdnudki seletust anda, raamat mulle meeldis. Oli põnevust, oli tegevust, oli palju ainest kujutlusvõimele, oli peamurdmist, oli tegelasi, kellele kaasa elada. Korralik neli. 

Orphans of Earth

Sean Williams, Shane Dix

The Orphans Trilogy 2

2002 a.
384 lk.

In this follow-up to "Echoes of Earth"--and the second title in the acclaimed trilogy--the last human survivors of Earth's demise have one goal: to contact any colonies left and warn them of the coming menace. Alien ships are arriving intent on destroying everything in their path. But then help arrives from an unexpected and unwelcome source.

Arvamus:

Selles galaktika osas, kus asus Maa ja mida engrammid koloniseerima pidid, käivad asjad lihtsalt, nagu selgub. Läbi kosmose liiguvad tohutu kiirusega mingid olendid (Spinners), kes kõigile ettejääjatele nende soovi küsimata kõrgtehnoloogilisi kingitusi jagavad. Paar päeva neist tagapool liiguvad teised olendid (Starfish), kes kingid hävitavad ja kõik kingitusi saanud maha löövad. Konkreetne maailma konkreetse tööjaotusega, midagi pole öelda!

Mida teha aga engrammide ekspeditsioonidel, kellest kingitustelaine üle on käinud ja kelleni Meritähed kohe jõudmas on? Mõtlemiseks ja tegutsemiseks palju aega ei ole. Proovitakse vaikselt peitu pugeda – üles leiavad, sunnikud. Proovitakse kuhugi kaugele ära lennata – järele tulevad, vaenlasehinged. Tundmatute tehnoloogiline ülekaal on aga nii üüratu, et neile vastuhakkamine näib võrduvat sipelga rünnakuga elevandi vastu.

Midagi õnnestub kiiruga ka teada saada. Näiteks avastatakse veel ühed tulnukad, kes hoiavad end elus kahe rinde vahel püsides ja üliolenditega salamisi kaasa liikudes. Nende Yuhl/Goelidega püüavad ainsad „pärisinimesed” Hazis ja Axford (selline kindraliaukraadiga CIA tüüp on kunagi ka kosmosesse suundunud) ja engramm Peter Alander liitlassuhteid luua. Et kaasata neid engrammide võitlusse Meritähtede vastu või siis Yuhl/Goelide kogemust kasutades samal moel ellu proovida jääda. Kõigile ootamatult ja (sala)kavalalt õnnestub Axfordil Yuhl/Goelid Meritähtede vastu lahingusse tõugata. Tulemus on enam kui masendav. Üle poole Yuhl/Goelidide suurest laevastikust hävib vastukaaluks ühe Meritähtede laeva hävitamisele. Olukord on ühesõnaga nutune.

Selles raamatus oli küberpungi osa hulga vähem esil kui esimeses raamatus. Üsna tavaline kosmoseooper jäi järele. See oleks pidanud lugemise ja arusaamise lihtsamaks tegema, kui esimese osa puhul ja eks ta tegigi, aga see järelejäänud lugu oli üsna kuiv, tuim ja mäng käis liiga ühte väravasse – no tüütuks läheb ju kogu aeg lootusetust peksasaamisest lugeda. Veel jätkus selleski raamatus arutlus engrammide enesemääratluse ja enesetunnetuse ümber, küsimus nende oma „mina” leidmisest. Filosoofiliselt ehk huvitav probleem ja paistis autoritele parajalt põnevust pakkuvat, aga raamatu kontekstis jättis see minu küll täiesti külmaks.
Ka väike armuliin on loos sees. Kahe kopeerimiseks kasutatud inimese vastastikused tunded on ka nende engrammidele edasi programmeeritud ja nood siis nüüd elavad nende tunnetega. Aga ka see süžeeliin oli üsna tüütu. Millegipärast tundus, nagu oleks autoritel head ideed esimese raamatuga otsa saanud. No olgu, Yuhl/Goelid ja nende ühiskond olid omapärased, nende juht (veel üks salapärane väga arenenud tulnukas) oli ka üsna huvitav, aga sellest jäi veidi väheks.
Ja veel tuleks öelda, et tegemist on hirmus tõsiselt kirjutatud raamatuga. Igatahes ei tule mulle tagantjärele meelde ühtegi kohta, mis lugedes natukenegi muigama oleks pannud.

Raamat võinuks lühem olla, selle esimene kolmandik poleks pidanud nii kaootiline olema ja selliseid igavaid kohti, millest pääsesin üle vaid diagonaalis lugedes võinuks ka vähem olla... aga et kõike seda oli, siis on hindeks korraliku kolm. 

Echoes of Earth

Sean Williams, Shane Dix

The Orphans Trilogy 1

2001. a.

432 lk.

In the early 22nd century, humans' electronic reproductions, known as engrams, have been sent on fact-finding missions throughout the known universe-searching for signs of alien life.

But what they find exceeds their wildest dreams-in nightmarish proportions.

"Includes one of the most heart-stopping moments I've encountered in a novel in years." (Jack McDevitt)

Arvamus:

 Echoes of Earth oli 2002. aastal austraallaste Aurealise auhinna nominant ja 2003. aastal võitis nende Ditmari auhinna. Tegemist on kosmoseooperiga, millel on juures tugev küberpungi kallak.

2050 aastal saadab inimkond Maast 100 valgusaasta raadiuses asuvaid asustamiskõlblikuks arvatavaid planeete uurima 1000 kosmoselaeva. Muidugi pole jõukohane sellist arvu inimestega mehitatud aluseid välja saata. Seetõttu on kõigi laevade meeskondadeks engrammid – inimeste ajukoopiad. Nood võtavad vähe ruumi, ei söö, peaksid kaua vastu pidama jne. Engrammidel füüsilist keha ei ole, kuid põhimõtteliselt on neil erandkorras võimalik androidkehade pähe kolida.

Raamat algab sellega, kuidas kosmoselaev Frank Tipler püüab Adrasteia nimelist planeeti terraformida ja neile tulnukad külla saabuvad. Külalised engrammidega kontakti ei astu, ehitavad planeedi kohale tohutu kiirusega mingi võrgustiku koos kümne orbitaaltorniga ja kaovad.

Tornide sisu uurima asudes leitakse sealt tehisintellekt, kes teatab, et tegu on kinkidega. Kingid on muidugi muljetavaldavad. Alates meie galaktika täpsest kaardist koos infoga kõigist seda asustavatest olenditest, tohutust raamatukogust kogu galaktika teadmistega ja lõpetades meditsiiniblokiga, mida kasutades oleks võimalik inimene praktiliselt surematuks muuta, sideseadmega, mis tagab paarisaja valgusaasta kaugusele momentaalse ühenduse ja valgusest kiiremini liikuva kosmoselaevaga.

Et uue sideseadme abil ei õnnestu aga Maaga ühendust saada, otsustatakse Peter Alanderi engramm uue kosmoselaevaga Maale juhtunust teatama ja juhtnööre küsima saata. 70 valgusaasta kaugusel asuvale Maale võtab lend uue alusega nüüd vaid kaks päeva aega.

Päikesesüsteemi jõudnud Alander avastab, et Maad aga enam polegi, nagu ka mitte Veenust. Selgub, et varsti peale engrammide äralendu võtsid Maal võimust tehisintellektiga olendid. Neil oli mingi oma plaan ja nad kasutasid selle elluviimisel ehitusmaterjalina ära nii Maa, Veenus kui ka Maal elanud 9 miljardit inimest. Inimkonnal tuli täielikust hävingust pääsemiseks oma arengus mitu sammu korraga edasi astuda ja nii muutusid vähesed säilinud inimesed hoopis mingiteks mittehumanoidseks küberolenditeks. Alanderi saabumine pakub neile vähe huvi, kosmose vallutamine aga üldsegi mitte. Säilinud veel ka mõned inimkehad, keda nende ajude elektronkoopiad kasutavad perifeerseadmetena. Engrammide tegemiseks kasutatud inimestest on virtuaalmaailmas alles veel vaid üks, Caryl Hatzis, ja juhuslikult on ka tema füüsiline keha veel olemas.

Asi lõpeb sellega, et Alander lendab koos Hatzise füüsilise komponendiga tagasi Adrasteiale oma kaaslastele Maaga juhtunust teatama. Kohale jõudes selgub, et keegi on vahepeal hävitanud nii engrammide ekspeditsiooni kui ka kõik tulnukate kingid. Plats on puhtaks löödud. Meeskonnata jäänud Alanderil ei jää muud üle, kui uuesti Päikesesüsteemi suunduda. Jõuavad nad koos Hatzisega sinna aga täpselt hetkeks, kui mingid tulnukad hävitavad suure hoo ja innuga inimkonna viimast - virtuaalset osa.

Nii, raamatu sisust rohkem mitte piuksugi. (Loodetavasti polnud see pealiskaudne jutt liiga suur spoiler.) Kuidas kõik eelpoolkirjeldatu täpsemalt käis ning mida Alander ja Hatzis edasi teevad, sellest loeb iga huviline juba ise.

Raamatus on palju selliseid momente, mis mulle meeldivad. Näiteks kasvõi ajaliin, millal üks või teine sündmus toimus, ära on toodud olulisemate ekspeditsioonide andmed: kuhu lendasid, kes lendasid, millal kohale jõudsid jne. Ühesõnaga autorid on püüdnud loole konkreetsust ja lausa teatud dokumentaalsuse muljet anda. On ka pinget ja põnevust.

Teisalt on aga raamatu ulmepool kohati nii ulmeline, et loetust on raske aru saada ja loetut endale ette kujutada on veel keerulisem. Ma ei pea siin silmas isegi mitte tulnukate kinke, vaid loo küberpungi poolt. Alustame või engrammidest, nende olemusest, toimimispõhimõttest, tegevusest, omavahelistest suhetest ja kõigest muust nende virtuaalmaailma kuuluvast. Veel raskem on aru saada Maa varemetele tekkinud uuest inimkonnast, nende virtuaalmaailmast, eesmärkidest, sellest, kuidas nende ühiskond üldse toimib, kuidas juhitakse, nende suhetest tehisintellektidega... seal kipub asi ikka üsna segaseks ning virtuaalsus ja reaalsus päris sassi minema (vähemalt minu jaoks).

Raamatu alguse lugemine, seal kus engrammide olemust ja hingeelu lahati, läks mul päris vaevaliselt. Seejärel vist harjusin juba veidi autorite loodud veidra maailmaga, kuni mittehumanoidne inimkond mu mõtlemis- ja kujutlusvõime veelkord kõvale proovile pani. Aga kokkuvõttes ütlen, et ei kahetse selle raamatu lugemist, huvitav maailm on ju välja mõeldud ja inimkonna kurb saatus pani kaasa elama ka. Ning põnevus jääb püsima ka esimese osa lõppedes – kas mõned allesjäänud inimlaadsed olendid suudavad maailmale inimkonnast midagi säilitada, või kaob inimene mingeid jälgi jätmata universumi ajalukku. Ma arvan, et nelja on raamat väärt küll.
Minu hinne 4.