The Orphans Trilogy 1
2001. a.
432 lk.
In the early 22nd century, humans' electronic reproductions, known as engrams, have been sent on fact-finding missions throughout the known universe-searching for signs of alien life.
But what they find exceeds their wildest dreams-in nightmarish proportions.
"Includes one of the most heart-stopping moments I've encountered in a novel in years." (Jack McDevitt)
Arvamus:
Echoes of Earth oli 2002. aastal austraallaste Aurealise auhinna nominant ja 2003. aastal võitis nende Ditmari auhinna. Tegemist on kosmoseooperiga, millel on juures tugev küberpungi kallak.
2050 aastal saadab inimkond Maast 100 valgusaasta raadiuses asuvaid asustamiskõlblikuks arvatavaid planeete uurima 1000 kosmoselaeva. Muidugi pole jõukohane sellist arvu inimestega mehitatud aluseid välja saata. Seetõttu on kõigi laevade meeskondadeks engrammid – inimeste ajukoopiad. Nood võtavad vähe ruumi, ei söö, peaksid kaua vastu pidama jne. Engrammidel füüsilist keha ei ole, kuid põhimõtteliselt on neil erandkorras võimalik androidkehade pähe kolida.
Raamat algab sellega, kuidas kosmoselaev Frank Tipler püüab Adrasteia nimelist planeeti terraformida ja neile tulnukad külla saabuvad. Külalised engrammidega kontakti ei astu, ehitavad planeedi kohale tohutu kiirusega mingi võrgustiku koos kümne orbitaaltorniga ja kaovad.
Tornide sisu uurima asudes leitakse sealt tehisintellekt, kes teatab, et tegu on kinkidega. Kingid on muidugi muljetavaldavad. Alates meie galaktika täpsest kaardist koos infoga kõigist seda asustavatest olenditest, tohutust raamatukogust kogu galaktika teadmistega ja lõpetades meditsiiniblokiga, mida kasutades oleks võimalik inimene praktiliselt surematuks muuta, sideseadmega, mis tagab paarisaja valgusaasta kaugusele momentaalse ühenduse ja valgusest kiiremini liikuva kosmoselaevaga.
Et uue sideseadme abil ei õnnestu aga Maaga ühendust saada, otsustatakse Peter Alanderi engramm uue kosmoselaevaga Maale juhtunust teatama ja juhtnööre küsima saata. 70 valgusaasta kaugusel asuvale Maale võtab lend uue alusega nüüd vaid kaks päeva aega.
Päikesesüsteemi jõudnud Alander avastab, et Maad aga enam polegi, nagu ka mitte Veenust. Selgub, et varsti peale engrammide äralendu võtsid Maal võimust tehisintellektiga olendid. Neil oli mingi oma plaan ja nad kasutasid selle elluviimisel ehitusmaterjalina ära nii Maa, Veenus kui ka Maal elanud 9 miljardit inimest. Inimkonnal tuli täielikust hävingust pääsemiseks oma arengus mitu sammu korraga edasi astuda ja nii muutusid vähesed säilinud inimesed hoopis mingiteks mittehumanoidseks küberolenditeks. Alanderi saabumine pakub neile vähe huvi, kosmose vallutamine aga üldsegi mitte. Säilinud veel ka mõned inimkehad, keda nende ajude elektronkoopiad kasutavad perifeerseadmetena. Engrammide tegemiseks kasutatud inimestest on virtuaalmaailmas alles veel vaid üks, Caryl Hatzis, ja juhuslikult on ka tema füüsiline keha veel olemas.
Asi lõpeb sellega, et Alander lendab koos Hatzise füüsilise komponendiga tagasi Adrasteiale oma kaaslastele Maaga juhtunust teatama. Kohale jõudes selgub, et keegi on vahepeal hävitanud nii engrammide ekspeditsiooni kui ka kõik tulnukate kingid. Plats on puhtaks löödud. Meeskonnata jäänud Alanderil ei jää muud üle, kui uuesti Päikesesüsteemi suunduda. Jõuavad nad koos Hatzisega sinna aga täpselt hetkeks, kui mingid tulnukad hävitavad suure hoo ja innuga inimkonna viimast - virtuaalset osa.
Nii, raamatu sisust rohkem mitte piuksugi. (Loodetavasti polnud see pealiskaudne jutt liiga suur spoiler.) Kuidas kõik eelpoolkirjeldatu täpsemalt käis ning mida Alander ja Hatzis edasi teevad, sellest loeb iga huviline juba ise.
Raamatus on palju selliseid momente, mis mulle meeldivad. Näiteks kasvõi ajaliin, millal üks või teine sündmus toimus, ära on toodud olulisemate ekspeditsioonide andmed: kuhu lendasid, kes lendasid, millal kohale jõudsid jne. Ühesõnaga autorid on püüdnud loole konkreetsust ja lausa teatud dokumentaalsuse muljet anda. On ka pinget ja põnevust.
Teisalt on aga raamatu ulmepool kohati nii ulmeline, et loetust on raske aru saada ja loetut endale ette kujutada on veel keerulisem. Ma ei pea siin silmas isegi mitte tulnukate kinke, vaid loo küberpungi poolt. Alustame või engrammidest, nende olemusest, toimimispõhimõttest, tegevusest, omavahelistest suhetest ja kõigest muust nende virtuaalmaailma kuuluvast. Veel raskem on aru saada Maa varemetele tekkinud uuest inimkonnast, nende virtuaalmaailmast, eesmärkidest, sellest, kuidas nende ühiskond üldse toimib, kuidas juhitakse, nende suhetest tehisintellektidega... seal kipub asi ikka üsna segaseks ning virtuaalsus ja reaalsus päris sassi minema (vähemalt minu jaoks).
Raamatu alguse lugemine, seal kus engrammide olemust ja hingeelu lahati, läks mul päris vaevaliselt. Seejärel vist harjusin juba veidi autorite loodud veidra maailmaga, kuni mittehumanoidne inimkond mu mõtlemis- ja kujutlusvõime veelkord kõvale proovile pani. Aga kokkuvõttes ütlen, et ei kahetse selle raamatu lugemist, huvitav maailm on ju välja mõeldud ja inimkonna kurb saatus pani kaasa elama ka. Ning põnevus jääb püsima ka esimese osa lõppedes – kas mõned allesjäänud inimlaadsed olendid suudavad maailmale inimkonnast midagi säilitada, või kaob inimene mingeid jälgi jätmata universumi ajalukku. Ma arvan, et nelja on raamat väärt küll.
Minu hinne 4.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar