The Orphans Trilogy 2
2002 a.384 lk.
In this follow-up to "Echoes of Earth"--and the second title in the acclaimed trilogy--the last human survivors of Earth's demise have one goal: to contact any colonies left and warn them of the coming menace. Alien ships are arriving intent on destroying everything in their path. But then help arrives from an unexpected and unwelcome source.
Arvamus:
Selles galaktika osas, kus asus Maa ja mida engrammid koloniseerima pidid, käivad asjad lihtsalt, nagu selgub. Läbi kosmose liiguvad tohutu kiirusega mingid olendid (Spinners), kes kõigile ettejääjatele nende soovi küsimata kõrgtehnoloogilisi kingitusi jagavad. Paar päeva neist tagapool liiguvad teised olendid (Starfish), kes kingid hävitavad ja kõik kingitusi saanud maha löövad. Konkreetne maailma konkreetse tööjaotusega, midagi pole öelda!
Mida teha aga engrammide ekspeditsioonidel, kellest kingitustelaine üle on käinud ja kelleni Meritähed kohe jõudmas on? Mõtlemiseks ja tegutsemiseks palju aega ei ole. Proovitakse vaikselt peitu pugeda – üles leiavad, sunnikud. Proovitakse kuhugi kaugele ära lennata – järele tulevad, vaenlasehinged. Tundmatute tehnoloogiline ülekaal on aga nii üüratu, et neile vastuhakkamine näib võrduvat sipelga rünnakuga elevandi vastu.
Midagi õnnestub kiiruga ka teada saada. Näiteks avastatakse veel ühed tulnukad, kes hoiavad end elus kahe rinde vahel püsides ja üliolenditega salamisi kaasa liikudes. Nende Yuhl/Goelidega püüavad ainsad „pärisinimesed” Hazis ja Axford (selline kindraliaukraadiga CIA tüüp on kunagi ka kosmosesse suundunud) ja engramm Peter Alander liitlassuhteid luua. Et kaasata neid engrammide võitlusse Meritähtede vastu või siis Yuhl/Goelide kogemust kasutades samal moel ellu proovida jääda. Kõigile ootamatult ja (sala)kavalalt õnnestub Axfordil Yuhl/Goelid Meritähtede vastu lahingusse tõugata. Tulemus on enam kui masendav. Üle poole Yuhl/Goelidide suurest laevastikust hävib vastukaaluks ühe Meritähtede laeva hävitamisele. Olukord on ühesõnaga nutune.
Selles raamatus oli küberpungi osa hulga vähem esil kui esimeses raamatus. Üsna tavaline kosmoseooper jäi järele. See oleks pidanud lugemise ja arusaamise lihtsamaks tegema, kui esimese osa puhul ja eks ta tegigi, aga see järelejäänud lugu oli üsna kuiv, tuim ja mäng käis liiga ühte väravasse – no tüütuks läheb ju kogu aeg lootusetust peksasaamisest lugeda. Veel jätkus selleski raamatus arutlus engrammide enesemääratluse ja enesetunnetuse ümber, küsimus nende oma „mina” leidmisest. Filosoofiliselt ehk huvitav probleem ja paistis autoritele parajalt põnevust pakkuvat, aga raamatu kontekstis jättis see minu küll täiesti külmaks.
Ka väike armuliin on loos sees. Kahe kopeerimiseks kasutatud inimese vastastikused tunded on ka nende engrammidele edasi programmeeritud ja nood siis nüüd elavad nende tunnetega. Aga ka see süžeeliin oli üsna tüütu. Millegipärast tundus, nagu oleks autoritel head ideed esimese raamatuga otsa saanud. No olgu, Yuhl/Goelid ja nende ühiskond olid omapärased, nende juht (veel üks salapärane väga arenenud tulnukas) oli ka üsna huvitav, aga sellest jäi veidi väheks.
Ja veel tuleks öelda, et tegemist on hirmus tõsiselt kirjutatud raamatuga. Igatahes ei tule mulle tagantjärele meelde ühtegi kohta, mis lugedes natukenegi muigama oleks pannud.
Raamat võinuks lühem olla, selle esimene kolmandik poleks pidanud nii kaootiline olema ja selliseid igavaid kohti, millest pääsesin üle vaid diagonaalis lugedes võinuks ka vähem olla... aga et kõike seda oli, siis on hindeks korraliku kolm.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar