Jack McDevitt
2001 a.
508 lk.
What happens when first contact goes horribly wrong? When that initial meeting between two sentient species leads to utter confusion and misunderstanding, murder and hijacking, and a tight-lipped coverup for years afterward? Jack McDevitt sets this situation up in Infinity Beach, describing humanity at the end of the third millennium as a solitary race, seemingly alone in the cosmos even after colonizing many worlds beyond Earth: "The universe has come to resemble a magnificent but sterile wilderness, an ocean which boasts no friendly coast, no sails, no sign that any have passed this way before." But a ship in search of life returned years earlier under suspicious circumstances, with two crew members missing, one presumed dead in an unexplained explosion, and the fourth retired into silence. Tales of apparitions, strange lights, and voices near the explosion site persist. No one's talking, but the scientist sister (and clone) of one of the missing shipmates starts asking questions and finds herself at the heart of a complex and frightening puzzle. McDevitt, an accomplished storyteller and perennial Nebula runner-up, proves to have an excellent ear for such drama, telling a solid story that exudes mood and atmosphere while still staying tense enough to keep those pages turning. By turns a murder mystery, ghost story, and solid sci-fi thriller, Infinity Beach takes one of the genre's more prosaic schticks--first contact--and gives it a twist with style and skill: when you do make contact, what you find might scare you.
Arvamus:
Tegemist on kauge tuleviku heaoluühiskonnaga. Kõik elavad hästi, kes tahab, töötab, kes ei taha töötada saab raha riigilt ja elab ka hästi... Inimesed on asustanud 9 planeeti, kosmoses on sadade valgusaastate ulatuses läbi uuritud, kuid teisi olendeid ega märkegi mingist elust pole leitud. Nagu öeldakse, nende aastasadade jooksul pole kusagil kosmoses ega planeedil „amööbipoegagi avastatud”.
Tasapisi hakkab maad võtma teatud seisak, kauged kosmosereisid ja uurimisretked jäävad järjest harvemaks.
Siis aga asub üks hakkaja preili oma aastakümnete eest surnud õe surmapõhjust uurima. Õde oli saabunud tagasi kaugelt uurimisretkelt ja kohe peale seda kadunuks jäänud. Samal ajal kadus veel paar selle uurimisretke osalist ja toimus muidki imelikke sündmusi.
Esimene pool raamatust ongi rohkem detektiivromaan, kus hakkaja peategelane uurib oma õe saatus. Ta saab teada, et uurimisretk, milles ta õde osales, oli kohtunud mõistuslike olenditega, aga see kohtumine läks vastastikuse mittemõistmise tõttu täielikult aia taha ja ekspeditsiooni liikmed otsustasid asjast vaikida.
Seepeale ärandab peategelane uurimislaeva ja läheb ise sinna kaugesse tähesüsteemi asja kohapeale selgitama. Toimub veel üks kontakt, aga kaugeltki mitte edukam, põgenetakse koju tagasi, aga ikkagi järgneb ka traagilisi tagajärgi.
Selleks ajaks on ka valitsusel asjast hais ninas ja kindel soov tulnukate olemasolu maha vaikida. „Me elame niigi hästi, muredeta ja probleemideta, milleks meile veel mingeid tulnukaid vaja on?”
Agar ja visa peategelane korraldab uue ekspeditsiooni sinna kaugesse tähesüsteemi ja viimaks kolmandal katsel luuakse kontaktialge teiste olenditega. Viimaks peab ka valitsus oma esialgset seisukohta muutma ja kahe mõistusliku rassi suhted hakkavad vaatamata kõigile algusarusaamatustele ja meie erinevusele tasapisi arenema.
Ei olnud just kõige säravam raamat. Esimene pool oli rohkem kriminull, teise poole keskel teistkordne tulnukatega kauges tähesüsteemis kokkupuude oli juba pingeline, aga raamatu lõpp vajus jälle ära.
Autori tõstatatud küsimused – kuidas viia läbi esimene kontakt meist erinevate olenditega; kas heaoluühiskond on üldse huvitatud kontaktidest mingite tulnukatega, kes võivad heaolu äraarvamata suunda keerata ja ühiskonna mugavast tardumusest välja raputada – pole ju ka midagi enneolematut. Loetav raamat, neli, aga ehk võinuks lugu kompaktsem olla (ja seega paarsada lehekülge lühem).
Tasapisi hakkab maad võtma teatud seisak, kauged kosmosereisid ja uurimisretked jäävad järjest harvemaks.
Siis aga asub üks hakkaja preili oma aastakümnete eest surnud õe surmapõhjust uurima. Õde oli saabunud tagasi kaugelt uurimisretkelt ja kohe peale seda kadunuks jäänud. Samal ajal kadus veel paar selle uurimisretke osalist ja toimus muidki imelikke sündmusi.
Esimene pool raamatust ongi rohkem detektiivromaan, kus hakkaja peategelane uurib oma õe saatus. Ta saab teada, et uurimisretk, milles ta õde osales, oli kohtunud mõistuslike olenditega, aga see kohtumine läks vastastikuse mittemõistmise tõttu täielikult aia taha ja ekspeditsiooni liikmed otsustasid asjast vaikida.
Seepeale ärandab peategelane uurimislaeva ja läheb ise sinna kaugesse tähesüsteemi asja kohapeale selgitama. Toimub veel üks kontakt, aga kaugeltki mitte edukam, põgenetakse koju tagasi, aga ikkagi järgneb ka traagilisi tagajärgi.
Selleks ajaks on ka valitsusel asjast hais ninas ja kindel soov tulnukate olemasolu maha vaikida. „Me elame niigi hästi, muredeta ja probleemideta, milleks meile veel mingeid tulnukaid vaja on?”
Agar ja visa peategelane korraldab uue ekspeditsiooni sinna kaugesse tähesüsteemi ja viimaks kolmandal katsel luuakse kontaktialge teiste olenditega. Viimaks peab ka valitsus oma esialgset seisukohta muutma ja kahe mõistusliku rassi suhted hakkavad vaatamata kõigile algusarusaamatustele ja meie erinevusele tasapisi arenema.
Ei olnud just kõige säravam raamat. Esimene pool oli rohkem kriminull, teise poole keskel teistkordne tulnukatega kauges tähesüsteemis kokkupuude oli juba pingeline, aga raamatu lõpp vajus jälle ära.
Autori tõstatatud küsimused – kuidas viia läbi esimene kontakt meist erinevate olenditega; kas heaoluühiskond on üldse huvitatud kontaktidest mingite tulnukatega, kes võivad heaolu äraarvamata suunda keerata ja ühiskonna mugavast tardumusest välja raputada – pole ju ka midagi enneolematut. Loetav raamat, neli, aga ehk võinuks lugu kompaktsem olla (ja seega paarsada lehekülge lühem).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar