1989 a.
216 lk.
Starbridge by Jack Williamson and James E. Gunn is the story of one man against a Galactic Empire. Horn is a mercenary who agrees to kill one of the Masters of Eron, the powerful overlords who rule the galaxy through total control of the only means to cross interstellar space. Eron demands such a high toll for the privelege of using their system that whole planets have been reduced to the meanest of circumstances, while the Golden Folk of Eron live lives of absolute luxury, waited on hand and foot by the less fortunate.
When Horn sets out to perform this task, he discovers that it is not so easy. He meets up with Wu, an ancient Chinese man whose ragged parrot can actually talk, not just mimic words. The parrot turns out to be the last survivor of an incredibly ancient and wise race of living diamonds who were genocided by a ship of greedy pirates thinking to make a fortune. The "parrot," Lil, keeps Wu alive and creates the interstellar travel system.
Horn starts a revolution among the slaves on Eron, but is captured and exiled to the horrible prison planet of Vantee where nothing grows (although it neatly overlooks how free oxygen could be present without green plants to produce it.) He meets up with the pirate Redblade and leads the prisoners to do the impossible -- to escape.
They return to Eron, where they finally overthrow the rule of Eron and create a new free system. At the end it is revealed that Wu and Lil engineered the whole thing because the decadent Empire would not be able to stand against the approaching menace from Beyond, and that only vigorous free people would hold any hope for Humanity.
Arvamus:
On planeet Eron, mis valitseb suurt impeeriumi. Eronlaste võim seisneb sellest, et nende käsutuses on salapärased torud (tänapäeva mõistes siis mingid aja-ruumitunnelid), mida mööda võib kosmoselaevad mõne hetkega kümnete ja sadade valgusaastate kaugusele toru teise otsa saata. Mida torud endast kujutavad ja kuidas neid ehitada, on muidugi ülisuur saladus ja peaks teada olema vaid impeeriumi juhtivatele direktoritele.
Keegi palkab palgasõduri ja palgamõrtsuka Horni Eroni peadirekstor Garth Kohlnari ära koristama. Horn saab sellega hakkama, seejärel puhkeb Eroni viie allesjäänud direktori vahel võimuvõitlus, sellest kasvab välja Eroni alamkihtide revolutsioon ja alistatud tähesüsteemide ülestõus ja lõpptulemuseks on impeeriumi kokkuvarisemine ja demokraatia võidukäik (vähemalt ajutine).
Raamatut saab minu arvates väga mitme kandi pealt vaadata. Raamatu seikluslik külg oli minu arvates hea, hästi kirjutatud ja põnev. See kuidas Horn atendaati läbi viima läheb, selle teoks teeb ja kuidas põgeneb (eriti jäi meelde, kuidas Horn torusse sattununa pikalt arutleb selle üle, kas ta on nüüd surnud ja kuidas seda kindlaks teha) oli köitvalt ja paraja huumoriga kirjutatud. Horni edasised seiklused ja eriti alates sellest, kui ta ülestõusu etteotsa asus, oli juba skemaatilisem.
Raamatu ulmeline pool oli veidi lapsikuvõitu, aga kui teose ilmumisaastat (1955) arvestada, siis mitte ka ülemäära naljakas.
Aga mingi pooljumalast vanamees Wu, kes 1500 aastat juba kõigi inimkonna tegemiste niite oli tõmmanud ja arengut enda arvates õigesse suunda oli suunanud?! No ei tea...
Ei meeldinud mulle ka eriti raamatu lõpupoole aina targutavamaks muutuvad vahekirjutised, Wu filosofeerimine ja ülestõusu etteotsa asunud Sairi lõpuheietus demokraatia ja diktatuuri üle.
No ja kõige kroonika oli autoritel vaja veel palgamõrvar Horn panna armuma direktor Wendresse (kelle isa ta raamatu alguspoole parematele jahimaadele saatis) ja kellelt ta lõpuks lausa vastuarmastustki leiab. See oli nüüd küll liig mis liig!
Vaid seiklusjutuna võttes võiksin raamatut isegi neljaga hinnata. Kui aga ulmepool, filosofeerimine ja jabur armulugu ka sinna juurde segada, siis venitab hädaga kolme välja.
When Horn sets out to perform this task, he discovers that it is not so easy. He meets up with Wu, an ancient Chinese man whose ragged parrot can actually talk, not just mimic words. The parrot turns out to be the last survivor of an incredibly ancient and wise race of living diamonds who were genocided by a ship of greedy pirates thinking to make a fortune. The "parrot," Lil, keeps Wu alive and creates the interstellar travel system.
Horn starts a revolution among the slaves on Eron, but is captured and exiled to the horrible prison planet of Vantee where nothing grows (although it neatly overlooks how free oxygen could be present without green plants to produce it.) He meets up with the pirate Redblade and leads the prisoners to do the impossible -- to escape.
They return to Eron, where they finally overthrow the rule of Eron and create a new free system. At the end it is revealed that Wu and Lil engineered the whole thing because the decadent Empire would not be able to stand against the approaching menace from Beyond, and that only vigorous free people would hold any hope for Humanity.
Arvamus:
On planeet Eron, mis valitseb suurt impeeriumi. Eronlaste võim seisneb sellest, et nende käsutuses on salapärased torud (tänapäeva mõistes siis mingid aja-ruumitunnelid), mida mööda võib kosmoselaevad mõne hetkega kümnete ja sadade valgusaastate kaugusele toru teise otsa saata. Mida torud endast kujutavad ja kuidas neid ehitada, on muidugi ülisuur saladus ja peaks teada olema vaid impeeriumi juhtivatele direktoritele.
Keegi palkab palgasõduri ja palgamõrtsuka Horni Eroni peadirekstor Garth Kohlnari ära koristama. Horn saab sellega hakkama, seejärel puhkeb Eroni viie allesjäänud direktori vahel võimuvõitlus, sellest kasvab välja Eroni alamkihtide revolutsioon ja alistatud tähesüsteemide ülestõus ja lõpptulemuseks on impeeriumi kokkuvarisemine ja demokraatia võidukäik (vähemalt ajutine).
Raamatut saab minu arvates väga mitme kandi pealt vaadata. Raamatu seikluslik külg oli minu arvates hea, hästi kirjutatud ja põnev. See kuidas Horn atendaati läbi viima läheb, selle teoks teeb ja kuidas põgeneb (eriti jäi meelde, kuidas Horn torusse sattununa pikalt arutleb selle üle, kas ta on nüüd surnud ja kuidas seda kindlaks teha) oli köitvalt ja paraja huumoriga kirjutatud. Horni edasised seiklused ja eriti alates sellest, kui ta ülestõusu etteotsa asus, oli juba skemaatilisem.
Raamatu ulmeline pool oli veidi lapsikuvõitu, aga kui teose ilmumisaastat (1955) arvestada, siis mitte ka ülemäära naljakas.
Aga mingi pooljumalast vanamees Wu, kes 1500 aastat juba kõigi inimkonna tegemiste niite oli tõmmanud ja arengut enda arvates õigesse suunda oli suunanud?! No ei tea...
Ei meeldinud mulle ka eriti raamatu lõpupoole aina targutavamaks muutuvad vahekirjutised, Wu filosofeerimine ja ülestõusu etteotsa asunud Sairi lõpuheietus demokraatia ja diktatuuri üle.
No ja kõige kroonika oli autoritel vaja veel palgamõrvar Horn panna armuma direktor Wendresse (kelle isa ta raamatu alguspoole parematele jahimaadele saatis) ja kellelt ta lõpuks lausa vastuarmastustki leiab. See oli nüüd küll liig mis liig!
Vaid seiklusjutuna võttes võiksin raamatut isegi neljaga hinnata. Kui aga ulmepool, filosofeerimine ja jabur armulugu ka sinna juurde segada, siis venitab hädaga kolme välja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar