2010 a.
480 lk.
Группа бойцов спецназа под командованием лейтенанта Рогожина и военный-ученый майор Крайнова откомандированы на загадочный военный объект "Хрустальное небо". Выясняется, что некоторое время назад здесь проводили какой-то рискованный научный эксперимент, в результате которого все работники объекта оказались уничтожены. Пути назад нет, связь с руководством потеряна, а в темной глубине армейского бункера за колючей проволокой притаилось нечто зловещее и крайне опасное...
Arvamus:
Tegemist on millegi õudukalaadsega. Ilmub äkki kusagil Venemaal suure paugu, tule ja suitsuga välja mingi olend. Esimesest pilgust talle on selge, et tegemist on tulnukaga. Surnud tulnukaga. Sõjavägi paneb olendile muidugi kohe käpa peale, kuulutab kõik ülisalajaseks ja hakkab tulnukat mingis tuumasõja otstarbeks pooleldi valmis ehitatud maa-aluses juhtimiskeskuses uurima. Tegelikult tuleb välja, et surnud tulnukas polegi nii väga surnud, vaid uurib hoopis omakorda inimesi. Ja kui tulnukas oma uurimistega inimestest hulga kiiremini valmis saab, asub ta tegutsema ehk siis end sinna baasi sisse seadma.
Tulnukal on muidugi hulgem igasuguseid inimestele kättesaamatuid võimeid ja oskusi, ka pole ta tegelikult üldse humanoidne, nagu ta inimestel algul endast arvata lasi. Ja hakkab ta siis baasi personali ja teadlasi hävitama, see käib tal oma mentaalsete võimete abil ülilihtsalt. Raamat räägib aga sellest, kuidas venelased baasiga ühenduse katkemise järel sinna ilmatuma jurakasse punkrisse rühma sõjaväeluurajaid asja uurima saadavad ja kuidas nad seal oma elu eest võitlevad. Loo lõpp on aga absoluutselt üllatustevaba.
Mul on horrori alal kogemust väga napilt ja sedagi raamatut sattusin lugema vaid seetõttu, et ei osanud ta sellist kallakut kahtlustada, kuid julgen siiski arvata, et ega vist tippteosega tegemist pole. Samas paari öö une võib raamat nõrgemanärvilistel ehk ära rikkuda küll. Nii et mitte ka päris lootusetu lugu. Seega kolm.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar