2006 a.
189 lk.
The epic voyage of the spacecraft Leonora Christine will take her and her fifty-strong crew to a planet some thrity light-years distant. But, because the ship will accelerate to close to the spped of light, for those on board subjective time will slow and the journey will be of only a few years' duration. Then a buffeting by an interstellar dustcloud changes everything. The ship's deceleration system is damaged irreperably and soon she is gaining velocity. When she attains light-speed, tau zero itself, the disparity between ship-time and external time becomes almost impossibly great. Eons and galaxies hurtle by, and the crew of the Leonora Christine speeds into the unknown.
Arvamus:
Ühelt poolt väikese inimkollektiivi (100 inimest) käitumine ja psühholoogia suletud süsteemis. Lennu lõppemise lootuste korduv purunemine, kirjeldus sellest, kuidas mõjub inimestele teadmine, et neil tuleb ilmselt kogu oma allesjäänud elu veeta laevas samade kaaslaste keskel. Ja teiselt poolt raamatu astronoomiline ja relativistlik pool. Lend läbi meie galaktika, naabergalaktikate, galaktikaparvede, universumi paisumine ja taas kokkutõmbumine... Andersoni mõte on lennanud ajas ja ruumis ikka tohutu kaugele. Ja kogu selle lennu relatiivsusteooriaga lahtiseletamine, see teeb raamatu jah ehk veidi kuivaks aga samas ka realistlikumaks ja usutavamaks. Põnev lugemine, 5 miinusega (miinus lugeja ehk veidi liigsest teooriaga kimbutamisest)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar